1924. aasta taliolümpiamängud

1924. aasta taliolümpiamängud olid esimesed taliolümpiamängud. Need toimusid 25. jaanuarist 4. veebruarini 1924 Prantsusmaal Chamonix's.

Võistluste toimumine otsustati 1922. aastal Pariisis. Võistlused toimusid nime Semaine Internationale des Sports d'Hiver all ('rahvusvaheline talispordinädal'). Toimumise ajal ei loetud neid võistlusi ametlikult veel olümpiamängudeks, kuid need toimusid Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) egiidi all.

Olümpiamängud avas Prantsusmaa Olümpiakomitee liiga Gaston Vidal. Olümpiavande andis prantsuse patrullsuusataja Camille Mandrillon.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee järgi osales 1924. aasta taliolümpiamängudel 260 sportlast.^[1] Naissportlasi osales 13.

Eellugu muuda

23. mail 1911 toimunud ROK-i XII istungil Budapestis üllatas itaalia krahv Eugenio Brunetta d'Usseaux ROK-i liikmeid ettepanekuga korraldada olümpiavõistlusi ka talialadel ning soovis näha talialasid juba 1912. aastal Stockholmi mängude kavas.

Rootsi esindaja Viktor Balck reageeris raevukalt ja teatas, et 1913. aastal korraldatakse Rootsis juba neljandad Põhjamaade mängud ning seega pole olümpia raames talialadel erilist mõtet võistelda.

Seejärel tegi d'Usseaux ettepaneku võtta Põhjamaade mängud ROK-i egiidi alla ja viia V olümpiamängud läbi ajavahemikus 1. juuni 1912 kuni 31. mai 1913. Stockholmi mängude korralduskomitee esimees ja Põhjamaade mängude isa Viktor Balck oli aga kõigutamatu ja sai ka enamiku ROK-i liikmetest enda poole. 18. jaanuaril 1913 võttis 1916. aasta Berliini olümpiamängude korralduskomitee kavva ka talialad: ilu- ja kiiruisutamise, jäähoki ning 12 ja 50 km murdmaasuusatamise. Sõja tõttu need mängud ei toimunud. Juba 1908. aastal Londonis oli suveolümpiamängude kavva kuulunud ka iluuisutamine. 1920. aastal Antwerpenis lisandus jäähoki.

Nimi muuda

12.–14. juunil 1922 pidas Prantsusmaa olümpiakomitee nõu oma rahvuslike suusa-, uisu- ja hokiliiduga ja otsustas korraldada 1924. aastal Chamonix's rahvusvahelise talispordinädala.

Samas peeti ka VIII rahvusvaheline suusatamiskongress ning kaks päeva pärast mängude lõppu asutati Rahvusvaheline Suusaföderatsioon FIS. Korraldajad, Prantsusmaa Talispordiliit ja Prantsuse Alpiklubi reklaamisid võistlusi VIII olümpiamängude talispordivõistlustena, kuid ROK-i ametlikku kinnitust sellele ei saadud. 27. mail 1925 võttis ROK Prahas peetud istungil vastu (mitte üksmeelse) otsuse taliolümpiamängud korraldada. Tagantjärele anti Chamonix' rahvusvahelisele talispordinädalale I taliolümpiamängude nimetus. 4.–7. veebruaril 1926 Lahtis peetud FIS-i kongressil kiideti pika mõttevahetuse järel suusaalade talimängude kavva võtmine heaks. Otsuse vastu olid vaid Soome, Norra ja Rootsi. 1926. aasta mais ROK-i XXIV istungil Lissabonis kinnitati ametlikult otsus Chamonix' talinädala nimetamise kohta I taliolümpiamängudeks.

Võistluspaigad muuda

La Piste de Bobsleigh des Pellerins – bobisõit
Le Tremplin Olympique du Mont – suusahüpped
Stade Olympique de Chamonix – murdmaasuusatamine, jääkeegel, iluuisutamine, jäähoki, patrullsuusatamine ja kiiruisiutamine

Võistlusprogramm muuda

Clas Thunberg võitis kiiruisutamises Soomele viis medalit

1924. aasta taliolümpiamängudel oli kavas üheksa spordiala: bobisõit, iluuisutamine, jäähoki, jääkeegel, kahevõistlus, kiiruisutamine, murdmaasuusatamine, patrullsuusatamine (tänapäevase laskesuusatamise eelkäija) ja suusahüpped. Jääkeegel ja patrullsuusatamine olid algul näidisalad, kuid 2006. aastal muutis ROK need alad ametlikeks võistlusaladeks. Medalialasid oli kokku 16.

Esimeseks taliolümpiamängude olümpiavõitjaks tuli ameeriklane Charles Jewtraw, kes võitis 26. jaanuaril kiiruisutamise 500 meetri distantsi.

Iluuisutamise meeste üksiksõidus tuli olümpiavõitjaks rootslane Gillis Grafström, kes oli sel alal võitnud kuldmedali ka neli aastat varem, mil iluuisutamine oli veel suveolümpiamängude kavas.

Noorim osavõtja oli 11-aastane Norra iluuisutaja Sonja Henie, kes jäi naiste üksiksõidus küll viimaseks, kuid tuli kolmedel järgmistel mängudel sel alal olümpiavõitjaks.^[2]

Edukaim riik oli Norra, kelle sportlased võitsid 17 medalit, sealhulgas neli kuldset, millest kolm kahevõistleja ja murdmaasuusataja Thorleif Haug. 50 kilomeetri murdmaasuusatamises ja kahevõistluses hõivasid Norra sportlased kõik poodiumikohad. Algul pälvis Haug lisaks pronksmedali suusahüpetes, kuid mitu aastakümmet hiljem avastati, et Haugi punktid olid valesti kokku loetud, mistõttu tõusis pronksmedali kohale algul neljanda koha saanud ameeriklane Anders Haugen. Haugen sai oma medali kätte 1974. aastal.

11 medaliga, sealhulgas nelja kullaga, on medalitabelis teisel kohal Soome. Kiiruuisutaja Clas Thunberg tõi Soome viis medalit, võites medali kõigil viiel alal: kolm kulda, ühe hõbeda ja ühe pronksi. Kaheksa riiki võitsid mängudel vähemalt ühe kuldmedali, medaliriikidest jäid kullata ainult Belgia ja korraldajariik Prantsusmaa.

Osalenud riigid muuda

1924. aasta taliolümpiamängudest võtsid osa 16 riigi sportlased. Saksamaad mängudele ei lubatud, mistõttu korraldasid sakslased oma mängud Deutsche Kampfspiele.

Algul pidi Eestit neil mängudel esindama kiiruisutaja Christfried Burmeister, kes aga osalemisest loobus. Teade tema loobumisest jõudis korraldajate kätte liiga hilja, mistõttu oli avatseremoonial Eesti lipp siiski esindatud.

1924. aasta taliolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga: