Suusahüpped

Suusahüpped on talispordiala, kus võisteldakse suusahüppemäelt suuskadega kõige kaugemale hüppamises.

Suusahüppemägi Titisee-Neustadtis

See harrastus sai alguse 19. sajandil Norras ühel talvefestivalil. Spordialana leidis see ametlikku tunnustust 1892. aastal, kui Norra kuningakoda pani mängu Kuninga karika (King's Cup) Holmenkolleni mängude võitjale. Uus ala levis Ameerika Ühendriikidesse ning võitis seejärel poolehoidu kogu maailmas. Suusahüppeid tunnustas Rahvusvaheline Suusaliit ja ala võeti esimeste taliolümpiamängude kavva 1924. aastal Chamonix's Prantsusmaal.

Suusahüpe kujutab endast suuskadega trampliinist laskumist, äratõuget ja seejärel võimalikult pikka õhulendu. Hüpe peab olema sooritatud teatud stiilis ja seda hindavad kohtunikud. Iga stiili hindava kohtuniku hinne võib ulatuda maksimaalselt 20 punktini.

Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt 3 mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus 200 m ja rohkem).

Iga sportlane sooritab 2 võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punktisumma saadakse hüppe pikkuse ja stiili-punktide liitmisel, viimast hindavad 5 kohtunikku. Arvesse võetakse nii õhulend, maandumine, kui pidurdamine.

Kui hüppaja vääratab, võetakse punkte maha. Lõpphindest lahutatakse kõrgeim ja madalaim hinne.

Hüppe pikkust mõõdetakse äratõukekohast kuni hüppaja jalgade maandumiskohani. Suusahüppaja, kes jõuab mäel märgitud K-punktini, saab 60 punkti. Kui hüpe jääb lühemaks, võetakse punkte 60-st maha. Ja vastupidi - kui lend on pikem, antakse punkte juurde. Normaalmäel on iga meeter 2 punkti, suurel mäel 1,8 punkti ja lennumäet 1,2 punkti.

K-punkt märgib ideaalse, teoreetiliselt harvaesineva hüppe pikkust: tähendab kriitilist maandumispunkti, kus hüppajate ohutus pole enam tagatud. Vahemaa trampliini äärest kuni K-punktini on normaalmäel 100 m ja suurel hüppemäel 110 m või enamgi. Rekordhüpeteks on rajatud spetsiaalsed mammutmäed, kus saab hüpata 200 m ja kaugemalegi.

Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240–255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7–8 kg) ning neil on 2–5 soont.

Võistleja varustus peab vastama FIS-i määrustele.

Ajalugu

Nagu enamik talispordialasid on ka suusahüpped saanud alguse Põhjamaadest. Kuigi 19. sajandil peeti Norras suusahüppe võistlusi, hüpati suuskadega juba 18. sajandi lõpus. Esimeseks teadaolevaks registreeritud tulemuseks loetakse 1808. aastal Olaf Rye sooritatud 9,5-meetrine (31 jalga) hüpe.

Tuntud suusahüppajaid

Janne Ahonen – Simon Ammann – Sven Hannawald – Tom Hilde – Andreas Kofler – Andreas Küttel – Wolfgang Loitzl – Adam Małysz – Thomas Morgenstern – Matti Nykänen – Birger Ruud – Gregor Schlierenzauer – Martin Schmitt – Jouko Törmänen – Michael Uhrmann

Eesti parimad

Jens Salumäe – Jaan Jüris – Uno Kajak – Hillar Hein – Juhan Lind - Jouko Hein - Kaarel Nurmsalu - Martti Nõmme - Artti Aigro - Siim Tanel Sammelselg

Vaata ka

• Suusatamise maailmameistrivõistlused
• Suusalennu maailmameistrivõistlused
• Suusahüpete maailmakarikavõistlused
• Nelja hüppemäe turnee
• Eesti suusahüppekoondis
• Eesti meistrivõistlused suusahüpetes

Välislingid

• Eesti Suusaliit- Suusahüpped
• "Lugeja küsib: miks suusahüppajad enam jalgu koos ei hoia?" ERR Novaator, 21. november 2022