Vikipeedia

Erhu

Erhu (Hiina kiri: 二胡, pinyin: èrhú; [aɻ˥˩xu˧˥]) on Hiina päritolu rahvuspill ja üks populaarsemaid hiina muusikas kasutatavaid poogenkeelpille, kus hiinakeelne nimetus èrhú 二胡 viitab sellele, et pillil on kaks keelt.

Erhu
Erhu kõla

Maksimaalne ulatus on kolm ja pool oktavit, peamiselt mängitakse seda siiski kahe ja poole oktavi ulatuses.[1] Tuntud samuti kui Himaalaja eelmägedes naxi rahva iidse kultuuri varajase muusika (Lijiangi dongjing) ansamblites Vana-Hiina viieastmelise helirea esimesele noodile vastav kahekeelne nanhu (c:南胡, p:nánhú). Erhu't nimetatakse hiina kahekeelseks viiuliks[2][3], sest nii meloodiliselt kui instrumentatsioonilt ja helilaadilt selle hääl on viiuli moodi, kuid peenem.[4] Erhu on kookospähklikujulise kõlakorpusega hiina viiuli Yehu sarnane ja nimetatakse sageli lõuna viiuliks. Erhu kuulub huqini perekonda koos Hiina traditsiooniliste keelpillidega zhonghu, gaohu, sihu, banhu, jinghu ja on perekonna vahest tuntuim liige. Sugulaspillid on balalaika, buzuki, domra ja lauto.

Muuhulgas peetakse erhu't arenenuks hiinlaste kahekeelsest xiqin-lautost, mille juured leiduvad tuhat aastat tagasi Hiinas elanud mongoli Xi-rahva hulgast, ja kinnitab väidet huqini pere mongoolia päritolust. Erhu oli kasutusel Tangi ja Songi dünastia aegses vana-Hiina õukonnamuusikas. Tangi keisri Li Longji kaks rituaalset kompositsiooni on aastast 741. Tolleaegne taoistlik rituaalne ja konfutsianistlik “õrn muusika” on aidanud säilitada Songi dünastia (960–1272) aegadest pärinevaid luuleteoseid. Erhu on arvatavalt tulnud Hiinasse Kesk-Aasiast umbes 8.–10. sajandil, mil Tangi dünastia (618–906) ajal olid Hiinas Pärsiast tulnud õpetlased suure au sees ja just sel ajal hakkas eriliselt õitsema ka muusikaline kultuur, mille mõjud Pärsiast olid selgelt tuntavad. IX sajandil oli erhu enamjaolt kasutusel hiina rahvusooperis ja oma suurest populaarsusest hoolimata arenes sooloinstrumendiks alles 1900. aastatest alates.

Erhu ehitus muuda

Erhu'l on olulise vertikaalse ulatusega pulgakujuline kael, mille otsas on kaks suurt virblit ja mille allosas on väike resonaator ehk kõlakast, millele on puidust kõlalaua asemel tõmmatud püütoninahk. Kaht (varem siidist keerutatut, aga tänapäeval tavaliselt metallist valmistatut) lähestikku asetsevat keelt kandev sadul (Qiān jin) on kui kaela ümber keritud pael. Erhu ebatavaline hääl sünnib püütoninaha vibratsioonist. Poogna otste vahele on pingutatud hobusejõhvide kimp. Erhu kõrguss on tavaliselt 81 cm.

Erhu valmistusmaterjalide hulka kuuluvad zi tan (紫檀 tiibviljakute perekonda kuuluv punane sandlipuu), punapuidud Lao hong mu (老红木) ja hong mu (红木) ning wu mu (乌木 must puit).

1988. aastal Hiina langetas otsuse CITESi poolt määratud ohtu sattunud liikide riikidevahelist importi ja eksporti reguleeriva rahvusvahelise valitsustevahelise lepingu kohaselt, et litsentseerimata püütoninahkade kaubitsemine ja kasutamine on ebaseaduslik.[5] Kagu-Aasia püütoninahamüüjate teenuseid hiina muusikariistade tootjatele reguleeritakse Hiina riikliku metsandusadministratsiooni sertifikaadisüsteemi alusel. Alates 1. jaanuarist 2005 uute määruste järgi peab erhu'l peab olema metsandusadministratsiooni sertifikaat, et instrumendis kasutatav nahk ei ole loodusest püütud püütoni, vaid kasvandustes kasvatatud püütoni nahk. Väljaspool Hiinat igale erhu tootjale on oma riigi valitsuse emiteeritud CITESi litsents. Mõned Erhu’d on valmistatud ümbertöödeldud toodetest.

Hongkongi Hiina orkester aastal 2005 tegi algatuse püütoni naha väljavahetamiseks alternatiivide leidmisele ja on sellest ajast alates kavandanud Eco-Huqin seeria, kus püütoni nahka asendab polüetüleen tereftalaat (PET (Nr 1) ehk PETE).[6]

Erhu osad:

  • Qín tǒng (琴筒), kõlakast ehk resoneeriv keha, samuti kõlakorpus; kuuetahuline (liu jiao, lõunas), kaheksatahuline (ba jiao, põhjas), või ümara kujuga; tavaliselt valmistatud roosipuust (või palisandrist või siiltsesalpiiniast), mille liikidest levinum on india roosipuu, mis on ka pehmem teistest ja seetõttu akustilisele eriliselt sobiv.
  • Qín pí/Shé pí (琴皮/蛇皮), puidust kõlalaua asemel kõlakastile millele on tõmmatud nahk, pingutatud püütoninahk, mis annab erhule iseloomuliku kõla.
  • Qín gǎn (琴杆), kõlakasti külge vertikaalselt kinnituv pilli ümmarguse kujuga kael, mille otsas oleva kahe suure virbliga on vibreerima kinnitatud pilli kaks keelt.
  • Qín tóu (琴頭) pea või kaela tipp, tavaliselt lihtne kõver luutükk või plastist ots, mõnikord rikkalikult nikerdatud Hiina draakoni pea.
  • Qín zhóu (琴軸) virbel, puust või metallist detail keelte kinnitamiseks
  • Qiān jīn (千斤) pillikeeli kandev sadul
  • Nèi xián (內弦) mängijapoolne pillikeel, häälestusega D4
  • Wài xián (外弦) pillikeel mängijapoolse keele kõrval, häälestusega A4
  • Qín ma (琴碼) puidust valmistatud sild
  • Gōng (弓) jõhve pingutav vibukruvi
  • Gōng gǎn (弓杆) poognapuu (valmistatud bambusest)
  • Gōng máo (弓毛) tavaliselt valge hobuse laka- või sabakarvast poognajõhvide kimp
  • Qín diàn (琴墊) padi, keelte alla või vahele heli parandamiseks pandud käsna, vildi-, lapi- või nahatükk
  • Qín tuō (琴托) alus, kõlakasti põhja külge kinnitunud puutükk, mis pakub sileda pinna mängija reiele toetumiseks.
  •  
    Kaheksatahuline erhu
  •  
    Erhu poognajõhvide kimp kvinti häälestatud keelte vahel
  •  
    Qian Jin

Enamik erhu'dest on muusikariistatehaste masstoodang. Kolm peamist erhu tootmiskeskust paiknevad Pekingis, Shanghaiis ja Suzhous. Need on moodustunud aastate jooksul erhu-valmistajate eratöötubade ühinemisel tootmiskollektiivideks. Kuigi enamik erhu'dest valmistatakse tööstuslikult, valmivad parima kvaliteediga pillid siiski spetsialistide käsitööna.[7]

Mängutehnika muuda

 
Erhu-orkester

Erhu mängijapoolne keel on tavaliselt häälestatud d4 ja väljaspoolne a4, mis on sama nagu kaks keskmist viiulikeelt. Helikõrgust muudab vasak käsi liikudes rõhtsuunas, sõrmedega antakse positsiooni ulatus ja meetodiks on huan ba (positsioonimuutus). Mängutehnika olulisemateks eripäradeks on see, et helikõrguse muutmiseks ei suruta keeli sõrmlaua vastu, vaid neid kaetakse näppudega õhus. Seetõttu toon on veidi segane, emotsionaalsust lisab põhiliselt rou xian (vibraato). Tavaliselt umbes 76–81 cm pikkune poogen ehk vibu on mängija parempoolses altkäe haardes ja see ei liigu mitte keelte peal, nagu näiteks kõigil Lääne poogenpillidel, vaid on kinnitatud üksteisele lähedalasuvate, tavaliselt kvinti häälestatud keelte vahele.[1] Väljaspoolset keelt helisema pannes mängija vajutab poogna kehast eemale, ja toob käe tagasi tehes poognatõmmet endapoolsele keelele. Mängides muusik istub toolil ja hoiab pilli kaela vertikaalselt kõlakasti toetudes mängija vasakule reiele. Viimastel aastatel esitajad on mänginud seistes, kasutades spetsiaalselt välja töötatud turvavööd. Kuna tehnikas ei kasutata sõrmlauda ega pillikeeled puuduta instrumendi kaela, heli liigub sujuvalt ja lisab rahulikkust, aga toon on veidi segane ja võib kuulaja jaoks tunduda ebapuhas. Tänapäeval Erhu’t mängitakse parema käe teise sõrmega pillikeeli sõrmitsedes, mil tekib kuiv, summutatud ja kajatu heli.

Levik muuda

Erhu't kasutatakse peamiselt Hiina traditsioonilises folkmuusikas, samuti hiina ooperiorkestrites ja ansamblites nii soolo- kui saateinstrumendina. Alates 1920. aastatest, kui erhu’le kirjutas palju muusikat helilooja Liu Tyanhua, instrumenti hakati kasutama mingil määral lääne akadeemilises muusikas. Väga mitmekülgse instrumendina kasutatakse seda tänapäevases pop-, rokk-, džäss-, jne muusikas. Erhu-muusikat kasutab maailmakuulus tsirkusetrupp Cirque du Soleil ehk Päikesetsirkus oma lavastuses ”O”.

Paralleelselt hiina rock'n'roll'i yaoguniga ja kohati selle raames levis 1980. aastatel Hiina põhjaosas muusikastiil xibeifeng e loodetuul, mis ühendas kohaliku rahvalaulu ja jõulise kitarriroki elemente, mil elektrikitarrid, klahvpillid ja trummid olid pigem taustaks traditsioonilistele hiina instrumentidele, sellistele nagu erhu, suona ja dizi. Vaatamata ilmsele seosele Läänest pärit rock'n'roll'iga olid xibeifeng’is esikohal siiski kohaliku pärimusmuusika tunnused ning kõrge ja pingutatud vokaal ning lugude meloodiad matkisid Loode-Hiina provintside Gansu ja Shaanxi rahvalaulu. Nelja hiina tüdruku ansambel “Tõusev kuu” on asutatud 1998. aastal ja kõik selle neli liiget on saanud muusikalise hariduse konservatooriumist, nad on mänginud oma maa tipporkestrites. Ansambel on keskendunud Hiina 1500 aasta vanuse muusikatraditsiooni elustamisele ja toob sõnumeid ühest maailma vanimast kultuurist. Nad mängivad ajaloolisi instrumente, nagu gu zheng (16–25 keelega tsitter), pipa (neljakeelne näppepill), yang qin (nelinurkse kujuga hiina haamer-dulcimer) ja erhu. Oma tegevuse jooksul on ansambel astunud üles paljudes maades. 2002. aastal oli neil kontserdireis Ameerika Ühendriikidesse, kus nad andsid 13 kontserti 7 linnas. 2003. aastal võtsid nad osa Hiina kultuurinädala üritustest Skandinaavia maades.[8]

 
Hsu-nami

Erhu esineb koos hiina rahvuslike instrumentidega nagu Pipa tänapäeva Hiina instrumentaalmuusikas, kus ansambel Twelve Girls Band traditsioonilise hiina muusika kõrval esitab Lääne klassikalist ja popmuusikat. Viimasel ajal paljud muusikud mitmel pool maailmas on kasutanud erhu't rokkmuusika vabamas kontekstis. Erhu on New Jersey (Ameerika) progerokibändi ”Hsu-nami” psühhedeelse, progeroki ja funkmuusika juhtiv pill, mida mängib asutaja ja laulja Jack Xu. Samuti erhu’t mängib Ukraina Odessa linna muusikakollektiivi Flëur liige Anastasia Kuzmina. Erhu’t mängib Taiwani metallmuusikabändi Chthonic liige Freddy Lim ning selle meloodia kõlab vene-juudi päritolu laulja, laulukirjutaja ja pianisti Regina Spektori loodud laulus "Field Below". Ka jaapani naishelilooja ja muusik Chie Mukai on oma underground-stiilis muusikat viljeleva ansambli Ché-Shizu kontsertidel kaasanud erhu-mängu. Underground-tantsumuusika duo USS ehk Ubiquitous Synergy Seeker Kanadast kasutab erhu't mitmes kontekstis ja USAst Nine Inch Nailsi liige Joshua Eustise erhu-mäng saadab ringreisidel tema hitti "Disappointed" ("Pettunud"). Toronto arst ja helilooja Ian Pun (潘彥衡; sünd. 1965) kasutab erhu't kombineeritud funk-kitarri riffil 2011. a., mida esitavad muusikud Amely Zhou ja Jaro Dabrowski.

Erhu levis koos hiina viiulitega naabermaadesse Taisse ja Kambodžasse. Kambodža pulmapidudes ansamblid kasutavad sageli erhu’t. Torukujulise kaela tõttu vastab erhu Tai So duangi, samas kui yehu taas sor ud. Aafrikas esineb sarnaseid ühekeelseid viiuleid nagu Etioopias ja Eritreas kasutatav masenqo ning Ugandas nn ühekeelsed (nn toru-) viiulid endingidi.[9][10] Erhu sugulaste hulka ilmselt kuuluvad Indias ja Sri Lankas kasutatav ravanahatha ning Mongoolia morin huur, mille sugulus on veel ebaselge.

Märkimisväärseid erhu-kunstnikke muuda

Enne 20. sajandit kasutati Huqini instrumente peamiselt Hiina ooperi- ja lavateoste saatemuusikas. Sooloinstrumendina hakati erhu't kasutama 20. sajandi alguses seoses guoyue (rahvusliku muusika) arenguga, mil moderniseeritud Hiina traditsioonilist muusikat hakati kirjutama ja kohandama professionaalsele kontserdilavale. Aktiivsed 20. sajandi alguse muusikud ja heliloojad olid Zhou Shaomei (周少梅; 1885–1938) ja Liu Tianhua (刘天华; 1895–1932). Liu pani aluse tänapäeva erhu-mängule, luues kümme saatjata soolot. Tuntumad kompositsioonid olid Liu Beimao (刘 北 茂; 1903–1981) "Xiao Hua Gu" ('Lillekese trumm') (1943), Liu Tianhua õpilaste Jiang Fengzhi (蔣 风 之; 1908–1986) ja Chen Zhenduo (陈振 铎) Hangong Qiuyue (Sügise kuu Han Palace'i kohal) ning pime tänavamuusik Hua Yanjun (A Bing) (华彥君 – 阿炳, c. 1893–1950), kelle erhu ja pipa sooloteoseid salvestati veidi enne tema surma 1950. aastal ning tuntuim neist oli "Erquan Yingyue". Seoses Hiina Rahvavabariigi moodustamisega ja konservatooriumide rajamisega arenes erhu soolotraditsioon edasi. Tolleaegsete märkimisväärsete meistrite hulka kuulusid Lu Xiutang (陆修堂; 1911–1966), Zhang Rui (张锐; sündinud 1920), Sun Wenming (孙文明; 1928–1962), Huang Haihuai (黄海怀), Liu Mingyuan (刘明源; 1931–1996), Tang Liangde (汤良德; 1938–2010), Zhang Shao (张 韶) ja Song Guosheng (宋国生).

Liu Mingyuan (刘明源; 1931 Tianjin – 1996, Peking) oli silmapaistev muusik, kes oli tuntud oma virtuoossusega paljudel huqin pere instrumentidel, eriti banhu. Tema töö ja looming hõlmab "Henan Xiaoqu" (Henani rahvaviise) ja "Cao Yuan Shang" ("Rohumaadel") Zhonghule. Aastaid õpetas Hiina Konservatooriumis Pekingis.

Tang Liangde (kantoni (hiina): Tong Leung Tak; 汤良德; 1938–2010) sündis Shanghais kuulsate muusikute peres. Ta võitis ”Shanghai’s Spring” erhu-mängijate konkurentsi ja jätkas solistina Hiina filmiorkestris Pekingis, tema kompositsioone ja soolosid saab kuulata dokumentaalfilmis "Nixon Hiinas". Tang oli solist ja teostas end Hongkongi Hiina orkestris, seejärel asus ringhäälingusse tööle. Ta tegi ringreise kõikjal maailmas ja Hongkongi kunstnike gild andis talle 1991. aasta kunstiõpetaja aunimetuse.

Wang Guotong (王国 潼) sündinud 1939, Dalianis Liaoningi provintsis. Ta õppis koos Jiang Fengzhi, Lan Yusong ja Chen Zhenduoga ning 1960. aastal omandas muusikudiplomi Pekingi Keskkonservatooriumis. Aastal 1972 Wang alustas erhu-solistina ja hiljem kunstilise juhina Hiina Traditsioonilise Ringhäälingu orkestris. Ta naasis Keskkonservatooriumi 1983. aastal Hiina muusika teaduskonna dekaaniks. Ta on kirjutanud erhu-mängust raamatuid ja artikleid ning on esinenud paljudes riikides. Wang koostöös Pekingi rahvuslike muusikainstrumentide tehasega aitas kaasa erhu disaini arengule.

Min Huifen (閔惠芬; 1945–2014) sündis Yixingis Jiangsu provintsis. Ta sai tuntuks 1963. aastal neljandat korda korraldatud Shanghai Spring Art Festivali võitjana. Ta õppis kõrvuti Lu Xiutang ja Wang Yi'ga ning lõpetas Shanghai Konservatooriumi 1968. aastal. Erhu-solistina alustas ta Shanghai rahvamuusikaorkestris (Shanghai Minzu Yuetuan) ja oli vaieldamatu erhu-meister 50 aastat.[11]

Yang Ying (杨 英; sündinud 1959) oli Hiina riikliku laulu- ja tantsuansambli (中央 歌舞团) põhiesineja aastatel 1978–1996. Ta oli riiklik erhu-meister, sageli salvestas hiina muusika- ja filmitööstusele ning on loetletud Hiina kuulsamate inimeste nimekirjas.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Erhu. Eri maade kultuur ja muusika. Instrumendid., Festivitas Artium
  2. ↑ Hiina orkester toob Eestisse traditsioonilist hiina muusikat, Eesti Päevaleht, 26. sept.2001
  3. ↑ Erhu – hiina viiul või viiul. Hiina kahekeelne poogenkeelpill. (en:Erhu – Chinese violin or fiddle. Chinese two-stringed bowed instrument), Philmultic Management & Productions Inc. (inglise keeles)
  4. ↑ "Hiina muusika". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2007. Vaadatud 11. märtsil 2016.
  5. ↑ Erhud mängiks kui madude õrna nuttu. (en:Erhus sing as snakes gently weep), AFP, Beijing, 13. sept. 2005.(inglise keeles)
  6. ↑ Hongkongi Hiina orkestri Eco-Huqinid. (en:The Hong Kong Chinese Orchestra's Eco-Huqin Series), Instruments R&D. (inglise keeles)
  7. ↑ Stock, Jonathan. "A Historical Account of the Chinese Two-Stringed Fiddle Erhu." Galpin Society Journal, v. 46 (märts 1993), lk. 85.
  8. ↑ "Tõusev kuu", Festivitas Artium
  9. ↑ EdEmeryFilmArchive. Uganda Endingidi – ühekeelne viiul (en:Ugandan Endingidi One String Fiddle), (inglise keeles)
  10. ↑ Ojwee Nahman. Rigi rigi instrumental
  11. ↑ Erhu meister Min Huifen jätab poole sajandilise muusikalise pärandi. (en:Erhu master Min Huifen leaves musical legacy spanning half a century), Oliver Chou. 13. (mai, 2014. (inglise keeles)

Kirjandust muuda

  • Patty Chan: Playing Erhu. Bridging the Gap. Selbstverlag, Ontario 2011, ISBN 9780986829604  (bei Google Books)
  • Terence M. Liu: Instruments: Erhu. In: Robert C. Provine, Yosihiko Tokumaru, J. Lawrence Witzleben (Hrsg.): Garland Encyclopedia of World Music. Vol. 7: East Asia: China, Japan, and Korea. Routledge, New York/London 2001, lk. 175–178 
  • Jonathan Stock: A Historical Account of the Chinese Two-Stringed Fiddle Erhu. Galpin Society Journal, Vol. 46, märts 1993, lk. 83–113 
  • Shuo Zhang: Erhu as Violin: Development of China's Representative Musical Instrument, c. 1990–2008. (PDF; 589 kB) M.A. Thesis, University of Pittsburgh, 2009 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Erhu&oldid=6579634"