Vikipeedia

Emmett Till

Emmett Louis Till (25. juuli 1941 – 28. august 1955) oli mustanahaline USA teismeline, kes tapeti, kuna ta oli väidetavalt valgele naisele külge löönud.

14-aastane Till oli pärit Chicagost, kuid oli külas oma Mississippi osariigis elavatel sugulastel. Seal sattus ta rääkima 21-aastase Carolyn Bryantiga, kes koos abikaasa Roy Bryantiga pidas väikest toidupoodi. Mõni päev hiljem viisid Roy Bryant ja tema poolvend J. W. Milam Tilli tolle vanaonu majast kaasa, peksid poisi läbi, torkasid välja ühe ta silma ja lasid ta seejärel maha. Mehed viskasid Tilli surnukeha Tallahatchie jõkke, enne seda sidusid nad okastraadiga Tilli kaela ümber 32 kilo kaaluva puuvillapuhastist võetud ventilaatori. Tilli laip leiti kolm päeva hiljem jõest.

Surnukeha saadeti tagasi Chicagosse. Tilli ema, Mamie Till Bradley, kes oli poissi enamjaolt üksinda kasvatanud, korraldas avaliku matusetalituse ja lasi kirstukaane lahti jätta, et inimesed näeksid kui julmalt Till oli tapetud. Tilli kirstu tulid vaatama kümned tuhanded inimesed. Mustanahalise lugejaskonnaga ajalehed ja ajakirjad avaldasid fotosid Tilli tursunud ja piinamisjälgedega kehast. Juhtum tõi kaasa elava arutelu Mississippis elavate mustanahaliste inimeste kodanikuõiguste üle. Paljud USA ajakirjandusväljaanded olid osariigi suhtes kriitilised. Algul mõistsid ka kohalikud ajalehed ja seadusekaitsjad Tilli vastu toime pandud vägivalla hukka ja nõudsid õiglust, kuid võtsid peagi sisse kaitsepositsiooni ja hakkasid mississippilasi üleriigilise kriitika ees õigustama. Lõpuks asuti tapjaid toetama.

1955. aasta septembris mõisteti Bryant ja Milam õigeks. Et samas kuriteos ei saa inimest kaks korda kohtulikult süüdistada, tunnistasid Bryant ja Milam hiljem ajakirjale Look antud intervjuus, et nad ikkagi tapsid Tilli. Tilli mõrva peetakse üheks afroameeriklaste kodanikuõiguste eest võidelnud liikumise oluliseks sütikuks.

Osaliselt oli Bryanti ja Milami õigeksmõistmise taga see, et laiba välimuse moonutatuse tõttu oli raske selle isikut tuvastada. 2004. aastal taasavas USA justiitsministeerium juhtumi uurimise. Tilli laip kaevati maast välja, viidi läbi lahkamine ja tema isik tuvastati. Keha maeti maha uues kirstus, vana kirst annetati Smithsonian Institutionile.[1]

Mississippi muuda

1950. aastatel oli Mississippi USA vaeseim osariik ja Mississippi delta piirkonnas asunud maakonnad omakorda Mississippi vaeseimad kohad.[2] Tilli ema sünnikohas Tallahatchie maakonnas oli 1949. aastal leibkonna keskmine aastasissetulek 690 dollarit (2013. aasta mõistes 6755 dollarit) ja mustanahaliste leibkonna sissetulek 462 dollarit aastas (2013. aasta mõistes 4523 dollarit).[3] Mustanahaliste inimeste majanduslikud võimalused olid nullilähedased. Enamik mustanahalisi elas valgetele kuuluvatel maadel. Mustanahalistel ei olnud lubatud hääletada, nad ei saanud poliitikas osaleda ja neil oli väga vähe seaduslikke õigusi.

Alates 1882. aastast, mil lintšimiste üle hakati arvestust pidama, oli 20. sajandi keskpaigaks Mississippi osariigis kohtusüsteemiväliselt tapetud üle 500 mustanahalise inimese.[4] Enamik lintšimisi jäi vahemikku 1876–1930, kuid mustanahaliste tapmisi toimus ka 1950. aastatel. Lõunaosariikide valged soovisid vältida segarassilisi paare ja säilitada valge rassi ülemvõimu. Valged mehed võisid küll ära kasutada mustanahalisi naisi, kuid kaitsesid kiivalt valgeid naisi mustanahaliste meeste eest. Väikseimgi vihje seksuaalset laadi kokkupuutest mustanahalise mehe ja valge naise vahel tõi kaasa meespoole ränga karistamise. Rassisuhted olid pingelised, kuna 1954. aastal oli ülemkohus võtnud vastu otsuse lõpetada üldhariduskoolides rassipõhine segregatsioon. Paljude segregatsiooni toetajate hinnangul avati sellega tee rassidevaheliste abieludeni.[5] Nädal enne Tilli Mississippisse saabumist lasti Brookhaveni kohtumaja ees maha mustanahaline Lamar Smith, kuna ta tegeles poliitilise organiseerimisega. Vahistati kolm kahtlusalust, kuid neil lasti peagi minna.[6]

Tilli lapsepõlv muuda

Tilli ema Mamie Carthan, hiljem Mamie Till, Mamie Bradley ja Mamie Till-Mobley (1921–2003), sündis Mississippi ja Yazoo jõe delta piirkonnas. Kui Carthan oli 2-aastane, kolis ta perekond Illinoisi osariigis asuvasse Argo linna, kuna seal olid paremad võimalused tööd leida ja raha teenida.[7]

Till sündis Chicagos. Mamie kasvatas Tilli suuresti oma ema abiga. Mamie ja ta mees Louis Till (1922–1945) läksid 1942. aastal lahku, kuna Mamie avastas, et Louis pettis teda teiste naistega. Hiljem oli Tilli vanemate vahel vägivallaintsident, mille käigus Louis kägistas Mamiet ja Mamie viskas Louist keeva veega. Louis rikkus kohtu korraldust Mamiest eemale hoida ja kohtunik käskis tal 1943. aastal valida vanglasse või sõjaväkke mineku vahel. Louis valis sõtta mineku ja suri 1945. aastal Itaalias.[8]

Kuue aasta vanuselt põdes Emmett Till lastehalvatust, mistõttu ta jäi kokutama.[9] 1951. aastal abiellus Mamie uuesti, kuid lahutas 1952. aastal.

1955. aastal oli Till välimuselt jässakas ja turske. Ta oli 163 cm pikk ja kaalus 68 kilo. Välimuse järgi peeti teda ka täiskasvanuks.[10] Suvel külastas neid Mamie onu, Tilli vanaonu, 64-aastane Mose Wright, kes rääkis Tillile elust Mississippis nii põnevaid jutte, et Till tahtis kõike ise näha. Wright elas mõnesaja elanikuga Money asulas, kus oli kolm poodi, kool, postkontor ja puuvillapuhastusmasin. Enne poja lahkumist hoiatas ema teda, et Chicago ja Mississippi on kaks täiesti erinevat maailma, ja ütles, et ta peaks lõunas elavate valgetega suheldes oma käitumist jälgima.[11]

Emmett Tilli ja Carolyn Bryanti kokkupuude muuda

 
Bryantite pood 2009. aastal
 

Till saabus Moneysse 1955. aasta 21. augustil. 24. augustil otsustasid Till ja ta nõbu Curtis Jones, et kirikusse minemise asemel võiks hoopis koos kohalike poistega poodi kommi ostma minna. Poodi pidasid 24-aastane Roy Bryant ja tema 21-aastane naine Carolyn Bryant, kes mõlemad olid valgenahalised.[12] Carolyn oli sel päeval üksinda poes, tagaruumides hoidis Roy õde lastel silma peal. Jones on öelnud, et tema jäi tänavale kabet mängima, samas kui Till teiste poistega temast eemale läks. Tillil olevat kaasas olnud klassipilt, kus peal olid tema eri rassidest klassikaaslased, ja Till olevat uhkustanud, et pildil olevad valged noored on tema sõbrad. Till olevat öelnud, et tal on valge tüdruksõber,[13] mille peale kohalikud poisid esitasid talle väljakutse Bryantiga rääkida.[14] Teisalt on teada, et Till käis Chicagos mustanahalistele õpilastele mõeldud koolis.

Poes toimunu kohta liigub mitu erinevat versiooni. Osad poe ees seisnud noored on väitnud, et poodi sisse astudes tõi Till kuuldavale demonstratiivse vile.[15] Valgele naisele vilistades astus Till üle lõunaosariikides kehtinud kirjutamata käitumisreeglitest. Samas jäi Tilli öeldu kõnedefekti tõttu mõnikord ebaselgeks ja ta ema oli teda õpetanud kogelemisest ülesaamiseks teatud sõnade ees vilistama.[16] Ema sõnul oli tal erilisi raskusi "b" hääldamisega, ja ta võis närimiskummi (inglise keeles bubble gum) küsides seetõttu hääldamisraskuste ületamiseks vilistada.[17]

Kohtus tunnistas Bryant, et Till tikkus talle seksuaalses mõttes ligi ja kutsus teda kohtingule. Bryant ütles, et oli parajasti komme tõstmas, kui Till tema käe enda kätte haaras ja küsis: "Kuidas oleks ühe kohtinguga, kullake?" (How about a date, baby?) Bryanti kohaselt vabastas ta end Tilli haardest, kuid Till tuli tema järel kassaaparaadi juurde, haaras kinni ta pihast ja päris: "Mis viga kullake, ei pea vastu?". Bryant väitis, et vabastas end taas Tilli haardest, pärast mida Till ütles: "Sa ei pea mind kartma, kullake," kasutas ebatsensuurset sõna ja teatas, et oli ka varem valgete naistega olnud.[18][19] Bryant väitis ka, et seejärel oli poodi tulnud üks Tilli kaaslane, kes oli nooruki poest välja kamandanud.

Tilli nõbu Simeon Wright vaidles oma mitu aastakümmet hiljem kirjutatud mälestuses Carolyn Bryanti jutustatule vastu.[20] Ta kirjutas, et Till ja Bryant said poes omavahel olla alla minuti, enne kui tema sinna sisenes. Wright ei näinud, et Till oleks kuidagi ebakohaselt käitunud ega kuulnud ka, et Till oleks midagi himurat öelnud. Wrighti sõnul maksis Till ostetu eest ja nad lahkusid koos poest.[20] FBI 2006. aastal läbi viidud juurdluse kohaselt kinnitas koos Tilli ja tema nõoga samal ajal poes viibinud anonüümseks jäänud allikas Wrighti väiteid.[13]

Bryant oli kokkupuutest niivõrd häiritud, et väljus poest ja võttis auto istme alt püstoli välja. Seda nähes lahkusid teismelised kohe.[18] Eri tunnistajad ütlevad, et sel ajal kui Bryant oma auto poole jooksis, Till vilistas. Samas vaieldakse selle üle, kas Tilli vilistamine oli suunatud Carolynile või teisel pool tänavat istunud kabetajatele.[13]

Üks kohalikest poistest jooksis teisel pool tänavat kabet mänginud Curtis Jonesi juurde ja rääkis juhtunust. Kui koos Jonesi kabemängu partneriks olnud vanem mees lugu kuulis, ütles ta poistele, et nood kiiresti ära läheks, sest kartis, et sündmused võivad vägivaldseks minna. Ka Bryant rääkis teistele poes toimunust ja lugu levis kiiresti. Samas jätsid Jones ja Till Mose Wrightile loost rääkimata, sest kartsid, et ta pahandab.[21] Till ütles, et ta tahaks koju Chicagosse tagasi minna. Roy Bryant oli linnast ära ja naasis 27. augustil.

Mõrv muuda

Roy Bryant kuulis juhtunust kuulujuttude kaudu. Kohalike arvates oli valgele naisele vilistamine ühe mustanahalise noormehe jaoks ennekuulmatult jultunud käitumine.[22] Bryant hakkas seejärel poodi külastanud noori mustanahalisi mehi agressiivselt küsitlema. Samal õhtul võttis ta koos mustanahalise abilisega kinni ühe teel jalutanud noore mustanahalise mehe ja sõidutas tolle oma pikapi kastis ühe Carolyni sõbranna juurde, kes oli poestseeni pealt näinud. Carolyni sõbranna ütles siiski, et tegemist ei olnud Carolyni kõnetanud noorukiga. Teadmata allikast sai Bryant teada, et tema otsitav noormees oli pärit Chicagost ja peatus Mose Wrighti juures.[23] Mitu tunnistajat kuulis pealt, kuidas Bryant koos oma 36-aastase poolvenna John William "J. W." Milamiga Tilli tema kodust ära viimist arutas.[24]

28. augusti öösel kella 2.00 ja 3.30 vahel sõitsid Roy Bryant, Milam ja kolmas mees (kes võis olla mustanahaline) Mose Wrighti juurde. Milam hoidis ühes käes püstolit ja teises taskulampi. Ta küsis Wrightilt, et kas tema majas peatuvad kolm muidu Chicagos elavat poissi. Väikeses kahetoalises hütis oli kaheksa inimest; Till magas samas voodis ühe oma nõoga. Milam ütles Wrightile, et nad viidaks "selle neegri (nigger) juurde, kes lobises." Kui nad Tillilt küsisid, kas tema oli poes Carolyn Bryantiga rääkinud ja Till küsimusele jaatavalt vastas, käskisid mehed Tillil end riidesse panna.[10] Tilli vanatädi pakkus neile raha, aga raha neid ei huvitanud. Mehed ähvardasid hoopis, et tapavad Wrighti ära, kui ta nähtust kellelegi rääkima peaks.

Öö jooksul viidi Tilli mitmesse eri kohta ja peksti teda korduvalt. Osade tunnistajate sõnul viisid mehed Tilli Milami kodu taga asuvasse kuuri, kus peksid teda ja pidasid aru, et mida temaga edasi peale hakata. Pealtnägijate kohaselt askeldas Tilli ümber 2–4 valget meest ja 2–4 mustanahalist meest. Ei ole teada, kas Tilli tulistati Milami kuuris või Tallahatchie jõe ääres. Autoga sõideti ka Bryanti poe juurde, kus mitmed inimesed märkasid, et kastiosa oli verine. Bryant ütles, et oli hirve tapnud. Ühele mustanahalisele mehele, kes küsimusi esitas, näitas Bryant keha ja ütles: "nii juhtub ninakate neegritega."[25]

1956. aastal andsid Bryant ja Milam intervjuu, milles tunnistasid Tilli mõrva üles. Mehed ütlesid, et algul polnud Tilli tapmine plaanis. Tillile taheti hirmutamise mõttes keretäis anda ja ta kaldapealselt vette visata. Ent Till olevat peksmise käigus neid värdjateks kutsunud, teatanud, et on sama hea kui nemad, ja et on minevikus valgete naistega olnud. Nii panid nad Tilli autosse ja sõitsid puuvillakuivatisse 32 kilo kaaluva ventilaatori järgi. Seejärel sõitsid nad jõe äärde, kus lasid Tilli maha ja panid talle ventilaatori raskuseks kaela külge.[10]

Mose Wright ootas kodu ees 20 minutit, et Till tagasi tuleks. Seejärel tiirutasid nad koos ühe teise mehega Tilli otsides hommikul kella 8ni autoga ringi.[26] Tilli otsingud jäid tulutuks. Et Wright kartis oma elu pärast ega kavatsenud seetõttu juhtunust politseisse teatada, helistas Curtis Jones šerifile[27] ja oma Chicagos elavale emale, kes teatas Tilli emale, et ta poeg on kadunud.

Leflore'i maakonna šerif George Smith kuulas Bryanti ja Milami üle. Mehed ütlesid, et olid poisi küll tolle vanaonu kodust ära viinud, kuid jätsid ta samal öösel Bryanti poe ette. Šerif võttis nad inimröövi süüdistusel vahi alla.

Kolm päeva pärast vanaonu juurest minemaviimist avastasid kaks kalale läinud poisikest Tallahatchie jõest Tilli keha. Tal oli kuulihaav peas, üks silm oli puudu ja raske ventilaator ümber kaela. Till oli alasti, kuid tal oli sõrmes hõbesõrmus, millele olid graveeritud initsiaalid "L. T." ja kuupäev "25. mai 1945".[28]

Poisi nägu oli peksmise ja vees ligunemise tõttu tundmatuseni muutunud. Mose Wright kutsuti jõe äärde ja ta tuvastas Tilli tema sõrmes olnud sõrmuse järgi. Kohtus ei olnud tunnistajate seas enam üksmeelt, et kas sõrmus ikka leiti laiba sõrmest, ja kas Till ka elus olles sõrmust kandis. Kohaliku ajalehe Delta Democrat-Times ajakirjanik Hodding Carter spekuleeris, et Till võis olla kusagil sugulaste juures peidus või ka juba turvalisse Chicagosse naasnud.[29]

Matused ja avalikkuse tähelepanu muuda

Tilli mõrva kajastas ajakirjandus nii USAs kui ka väljaspool. Kirjutati näiteks segregatsioonist, USA lõuna- ja põhjaosariikide vahelistest suhetest, rassisuhete olukorrast Mississippi osariigis ja külmast sõjast; käsitleti nii mustanahaliste õiguste eest seisva organisatsiooni NAACP kui ka valgenahaliste ülemvõimu propageerivate ühingute White Citizens' Councilite seisukohti.[30]

Mississippi kuberner Hugh L. White mõistis mõrva hukka. Ta saatis NAACPle telegrammi lubadusega viia läbi põhjalik uurimine. Nii valge- kui mustanahalised ümberkaudsed elanikud distantseerisid end Tilli mõrvast ja leidsid, et juhtunu oli võigas. Kohalike ajalehtede juhtkirjad suhtusid mõrvaritesse taunivalt.[18] Leflore'i maakonna asešerif John Cothran ütles: "Siinsed valged on selle vaese väikse poisiga tehtu pärast vihased ja nad ei toeta seda."[31]

Peagi muutusid hinnangud eripalgelisemaks. Robert B. Patterson White Citizens' Councilist märkis, et segregatsioon oli paigas mustanahaliste turvalisuse huvides ja NAACP tegevus kahjustas segregatsiooniseaduseid. Roy Wilkins NAACPst ütles, et Tilli mõrva puhul oli tegemist lintšimisega ja leidis, et Mississippis üritatakse valgete ülemvõimu mõrvamise kaudu säilitada.

Tilli ema soovis, et surnukeha saadetaks Mississippist Chicagosse. Kui laip Chicagosse jõudis, käis ema poega vaatamas. Hiljem kaebas ta juba kaugelt eemalt ninna tunginud leha üle.[32] Ta otsustas korraldada avatud kirstuga matused öeldes, et: "Seda, mida ma selles kastis nägin ei ole võimalik kirjeldada. Ei ole. Ja ma tahtsin lihtsalt, et kogu maailm seda näeks."[33] Kümned tuhanded inimesed seisid järjekorras, et Tilli surnukeha näha ja ka tema matustele tulid kohale tuhanded inimesed. Mitmed mustanahalise lugejaskonnaga väljaanded avaldasid pilte Tilli moonutatud laibast. Ajakirjad The Nation ja Newsweek märkisid, et Chicago mustanahaliste kogukond oli juhtunust väga ülesärritatud, rohkem kui mõne muu lähiajaloos toimunud sarnase teo puhul.[34] Tilli matused toimusid 6. septembril.

Chicago linnapea Richard J. Daley ja Illinoisi kuberner William Stratton soovitasid Mississippi kuberneril hoolitseda selle eest, et õiglus seataks jalule. Mississippi valgetele olid põhjaosariiklaste manitsused vastumeelt.[35] Peagi muutus Mississippi ajalehtede meelsus kardinaalselt. Avalikustati valeteated nagu oleks Chicago matusebüroos toimunud rahvarahutused. Ära trükiti fotod sõjaväevormis naeratavatest Bryantist ja Milamist.[36] Ülistati Carolyn Bryanti ilu ja vooruslikkust. Kirjutati kuulujuttudest, mille kohaselt väljavihastatud mustanahalised ja põhjaosariikide valged kavatsesid osariiki sisse tungida. Leflore'i maakonna šerif võttis kuulujutte tõsiselt. Osariigi jõukaimate mustanahaliste hulka kuulunud ettevõtja, kirurg ja mustanahaliste kodanikuõiguste kaitsja T. R. M. Howard hoiatas, et kui mustanahaliste tapmine jätkub, võib tulla teine kodusõda.[37]

Tallahatchie maakonna šerif Clarence Strider, kes oli isiklikult Tilli surnukeha tuvastamise juures viibinud ja öelnud, et Milami ja Bryanti vastu rääkivad tõendid on "päris head," teatas 3. septembril, et kahtleb, kas Tallahatchie jõest leitud surnukeha oli ikka Tilli oma. Ta ütles, et Till oli tõenäoliselt endiselt elus. Jõest leitud keha olevat sinna jõudnud NAACP aktivistide sepitsemise tulemusena; võõra laiba sõrme olevat pandud Tilli sõrmus.[38]

Bryanti ja Milami vastu esitati mõrvasüüdistus, kuid prokurör Hamilton Cladwell ei uskunud, et juhtum, mille puhul valged mehed olid kasutanud vägivalda valget naist solvanud mustanahalise mehe kallal, võiks päädida süüdimõistva otsusega. Asjaolu, et põhjaosariikide ajalehed ja NAACP kiitsid mõrvasüüdistuse esitamise heaks, pani prokuröri Gerald Chathami muretsema, et isegi kogu olemasoleva tõendusmaterjali puhul ei ole võimalik saavutada süüdimõistvat otsust. Algul oli Bryantil ja Milamil kehva majandusliku olukorra tõttu raske omale kaitsjaid leida, kuid siis nõustus viis advokaati neid heategevuse korras esindama.[35] Poodidesse ja muudesse avalikesse kohtadesse pandi üles rahakogumiskarbid ja nii kogunes kaitse tarbeks kokku 10 000 dollarit.[39]

Kohtuprotsess muuda

Kohut mõisteti Tallahatchie maakonnas Sumneri linnakeses, kust surnukeha leiti. Ajakirjanik David Halberstami sõnul oli tegemist kodanikuõiguste liikumise esimese suure meediasündmusega.[40] Mustanahalisi külastajaid ümberkaudsed majutusasutused ei majutanud. Tunnistusi jagama tulnud Mamie Till Bradley ja Michigani mustanahaline kongresmen Charles Diggs pidid peatuma mustanahalise ettevõtja Howardi juures.

Kaks päeva enne kohtuistungi algust tuli üks mustanahaline noormees Howardile rääkima kahest kuritegu pealtnäinud tunnistajast. Mustanahalised Levi Collins ja Henry Lee Loggins töötasid J. W. Milami venna Leslie Milami juures, kellele kuulunud kuuris Tilli peksti. Collinsit ja Logginsit oldi nähtud koos J. W. Milami, Bryanti ja Tilliga. Prokurörid Collinsist ja Logginsist ei teadnud. Šerif Strider oli nad Charlestoni vanglasse saatnud, et nad tunnistajapinki astuda ei saaks.[41]

1955. aasta septembris toimunud kohtuprotsess kestis viis päeva. Osavõtjate mälestuste järgi oli ilm väga kuum. Kõik kohtusaali pealtvaataja kohad olid hõivatud ja kohtusaal oli rassiliselt segregeeritud.[42] Mustanahalised ajakirjanikud pidid vandekohtust kaugemal istuma kui valged ajakirjanikud. Mäletatakse, et šerif Strider tervitas lõunapausilt tagasi tulevaid mustanahalisi pealtvaatajaid ja ütles neile rõõmsalt: "Tere neegrid!" ("Hello, Niggers!").[43] Osasid külastajaid üllatas kohtuistungi mitteametlikkus. Vandekohtunikel lubati õlut juua ja paljudel publiku hulgas olnud valgetel meestel olid püstolid vööl.[44]

Kaitse väitis, et jõest leitud surnukeha isikut ei olnud võimalik tuvastada. Avaldati kahtlust, kas Till üldse surnud oli. Kaitse kohaselt olid Bryant ja Milam Tilli küll vanaonu juurest ära viinud, kuid nad olid tal minna lasknud. Püüti tõestada, et Mose Wright ei saanud ära tunda, et just Bryant ja Milam olid need mehed, kes olid Tilli ta kodust kaasa võtnud. Intsidendi ajal oli maja pimeduses, ainuke valguseallikas oli Milami taskulamp.

Kuid Wright tunnistas, et Milam ja Bryant olid end talle Tilli ära viies tutvustanud, nendega kaasas olnud kolmas mees ei olnud midagi öelnud. Wright ütles, et oli kindlasti Milamit näinud. Wrighti tunnistust peeti märkimisväärselt julgeks. Tegemist oli esimese korraga Mississippi osariigis, kui mustanahaline mees süüdistas kohtus valgenahalist meest. Mustanahaline ajakirjanik James Hicks nimetas toimunut ajalooliseks hetkeks. Kohtusaal olevat olnud justkui elektrit täis.[45] Üks teine kohal viibinud ajakirjanik ütles, et tegu oli tema karjääri kõige dramaatilisema sündmusega.[46]

Mamie Till Bradley tunnistuse kohaselt oli ta oma pojale öelnud, et too Mississippis olles oma käitumist jälgiks, ja et kui peaks tulema olukord, kus tal kästakse valge inimese ees põlvili vabandada, peab ta kohe põlvili langema. Kaitse seadis kahtluse alla selle, et ta Chicagos kirstus nähtud laiba oma pojana tuvastas. Samuti peeti kahtlaseks, et ta oli Tillile teinud 400 dollari suuruse elukindlustuse.[47]

Kohtuprotsessi ajal üritasid Leflore'i maakonna šerif George Smith, Howard ja mitmed ajakirjanikud Collinsile ja Logginsile jälile jõuda, kuid mehi ei leitud. Selle asemel leiti kolm tunnistajat, kes olid Collinsit ja Logginsit koos Milami ja Bryantiga Leslie Milami valdustes näinud. Kaks tunnistajat tunnistasid, et kuulsid kellegi peksmist, hoope ja karjeid.[47] Üks tunnistaja rääkis nii vaikselt, et kohtunik pidi talle mitu korda meelde tuletama, et ta kõneleks valjemini. Tunnistaja ütles, et kuulis ohvrit hüüdmas "Ema, Issand halasta. Issand halasta" ("Mama, Lord have mercy. Lord have mercy").[48] Kohtunik lubas Carolyn Bryantil tunnistada, kuid et süüdistuse sõnul oli Carolyn Bryanti tunnistus Tilli röövimise ja mõrva seisukohalt ebaoluline, ei tunnistanud Carolyn vandekohtu ees. Küll aga on võimalik, et tema tunnistus lekitati hiljem vandekohtule. Kaitse kutsus tunnistajapinki šerif Strideri, kes rääkis oma teooriast, et Till oli tegelikult endiselt elus, ja et jõest leiti valgenahalise mehe laip. Üks arst ütles, et keha oli tuvastamiseks liiga lagunenud, ja et see ei saanud Till olla, kuna oli liiga pikalt vees olnud.

Üks prokurör ütles lõpukõnes, et Till käitus küll valesti, kuid tema karistamiseks oleks piisanud ka nüpeldamisest. Šerifi ja arsti tunnistused kuulusid prokuröri sõnul vandenõuteooriate valdkonda. Kaitse ütles, et süüdistuse teooriad Tilli kadumise ööl toimunust polnud usutavad. Samuti teatati, et vandekohtunike "esiisad pööraksid oma haudades ümber" kui Bryant ja Milam süüdi mõistetaks. Mississippis võis mõrvasüüdistuse üle peetaval kohtuprotsessil olla vaid kolm tulemust: eluaegne vangistus, surmanuhtlus või õigeksmõistmine. 23. septembril mõistis ainult valgenahalistest liikmetest koosnenud vandekohus süüdistatavad õigeks.

Pärast kohtuprotsessi kritiseeriti Tilli ema, et too ei olnud tunnistajapingis piisavalt nutnud. Vandekohtunikud olid valitud Tallahatchie maakonna vaesemast osast, kus valgenahalised ja mustanahalised pidid omavahel maa ja põllutöö pärast konkureerima. Vaesemad valged olid tõenäoliselt ka rassistlikumad. Kritiseeriti prokuratuuri, kuna prokurörid olid tagasi lükanud kõik potentsiaalsed vandekohtunikud, kes olid kunagi Milami või Bryantiga kokku puutunud. Hiljem on öeldud, et prokurörid kartsid ilmaasjata, et süüdistatavaid tundvad inimesed nende suhtes positiivselt meelestatud olid. Milam ja Bryant tekitasid nendega kokku puutunud inimestes pigem ebameeldivaid tundeid.[18] Hilisemates intervjuudes on mõned vandekohtunikud öelnud, et nad teadsid, et Bryant ja Milam olid mõrvas süüdi, kuid nad ei uskunud, et mustanahalise inimese tapnud valgenahalist peaks selle eest karistama eluaegse vangistuse või surmanuhtlusega. Samas ütlesid kaks vandekohtunikku 2005. aastal antud intervjuus, et uskusid kohtuprotsessil kaitset, et prokuratuur ei suutnud Tilli surma ära tõestada, ja et polnud kindel, kas jõest leitud keha kuulus Tillile.[49]

1955. aasta novembris mõisteti Bryant ja Milam õigeks ka inimröövi süüdistustes, kuigi nad olid üles tunnistanud, et viisid Tilli endaga kaasa.

Juhtumi kajastamine ajakirjanduses muuda

Suurlinnade väljaanded ja samuti katoliikliku, protestantliku, juudi ja sotsialistliku orientatsiooniga väljaanded olid kohtuotsuse üle nördinud ja kritiseerisid ameerika ühiskonna pahupooli. Lõunaosariikide, eriti Mississippi ajalehtedes kirjutati, et kohtusüsteem oli lihtsalt oma tööd teinud.[50] Lõunaosariikide, põhjaosariikide ja mustanahaliste ajalehed, NAACP toetajad ja segregatsiooni pooldajad pidasid pärast Tilli surma veel mõnda aega avalikku debatti õigluse, mustanahaliste õiguste, sündsa käitumise ja segregatsiooni teemadel.

1955. aastal tõi ajaleht Jacksonian Daily News avalikkuse ette seni teadmata fakte Tilli isa sõjaväes oldud aja kohta. Itaalias teenides oli Louis Till tapnud ühe naise ja vägistanud kaht naist. Tribunal mõistis talle surmaotsuse ja 1945. aasta juulis poodi ta Pisa lähedal üles. Mamie Till Bradley ja tema perekond ei teadnud sellest midagi. Neile oli öeldud, et Till hukati käitumisreeglite tahtliku eiramise tõttu. Kuigi Emmett Tilli mõrvamise üle peetud kohtuprotsess oli läbi, kirjutasid Mississippi ajalehed 1955. aasta oktoobris ja novembris oma esiküljelugudes uudiseid tema isa kuritegudest ja arutasid Emmett Tilli käitumise ja Carolyn Bryanti kindlameelsuse üle. Tilli surmast raamatu kirjutanud ajaloolane Stephen Whitfield on pidanud veidraks, et Mississippi ajalehed kirjutasid Tilli isast palju rohkem kui Tilli enda kadumise ja surnukeha tuvastamisega seonduvast.[51]

Et Bryantit ja Milamit ei saanud sama kuriteo eest teist korda kohtusse kaevata, jõudis ajakirjanik William Fradford Huie nendega 1956. aastal kokkuleppele intervjuu asjus. Huie maksis neile intervjuu eest 3600 ja 4000 dollari vahele jäänud summa. Intervjuu viidi läbi Bryantit ja Milamit kaitsnud advokaatide kontoris. Küsimusi esitasid advokaadid, mitte Huie. Kumbki advokaat polnud varem oma klientidelt mõrva kohta kuulnud. Huie sõnul oli Milam jutukam ja enesekindlam kui Bryant. Milam tunnistas üles, et tulistas Tilli, kuid ei Milam ega Bryant ei näinud endal süüd ega tundnud, et nad oleks midagi valesti teinud.[52]

Bryanti ja Milami jultunud ülestunnistus küttis avalikkuses palju kirgi. Mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlejad nõudsid föderaalvalitsuselt juhtumi uurimist. Tilli mõrv oli üks põhjuseid, miks 1957. aastal võeti vastu kodanikuõiguste seadus, mis andis kodanikuõiguste rikkumise puhul USA justiitsministeeriumile voli sekkuda kohaliku tasandi õiguskaitseorganite töösse.[18] Huie intervjuus öeldi, et Milam ja Bryant tegutsesid kahekesi. Teiste võimalike Tilli röövimise, mõrvamise või peksmise jälgede varjamisega seotud isikute osalus vajus tagaplaanile.[53]

Emmett Till kirjanduses ja popkultuuris muuda

Tilli mõrv jättis jälje ka ameerika kirjandusse ja popkultuuri. 1955. aasta 1. oktoobril ilmus ajalehes The Chicago Defender luuletaja Langston Hughesi Tillile pühendatud luuletus, mis algul oli küll nimetu, kuid mis sai hiljem tuntuks "Mississippi – 1955" nime all.[54]

Mississippist pärit kirjanik William Faulkner kirjutas Tilli juhtumist kaks esseed.

Telesari "U.S. Steel Hour" tegi saate "Noon on Doomsday". Saate autori jaoks oli huvitav see, kui varmalt Mississippi valged olid nõus Bryantit ja Milamit toetama. Kuigi saates ei mainitud Tilli kordagi, lubasid segregatsiooni pooldajad kuulutada boikoti saadet spondeerinud ettevõttele U.S. Steel, nii et lõpuks eetrisse läinud saade ei meenutanud enam millegi poolest Tilli juhtumit.[55]

1960. aastal kirjutas luuletaja Gwendolyn Brooks luuletuse "A Bronzeville Mother Loiters in Mississippi. Meanwhile, A Mississippi Mother Burns Bacon".

Samal aastal tuli välja Harper Lee raamat "Tappa laulurästast", milles valge advokaat kaitseb valge naise vägistamises süüdistatud mustanahalist Tom Robinsoni. Lee pole küll öelnud, et Tilli juhtum teda inspireeris, kuid kirjandusteadlane Patrick Chura on välja toonud mitu sarnasust Tilli juhtumi ja Robinsoni vahel.[56]

1962. aastal lindistas Bob Dylan laulu "The Death of Emmet Till".

Kirjanik James Baldwini 1964. aasta näidend "Blues for Mister Charlie" põhineb samuti Tilli juhtumil. Baldwin avaldas hiljem, et Tilli mõrv jäi teda mitmeks aastaks vaevama.[57]

1968. aastal mainis Anne Moody Tilli oma autobiograafias "Coming of Age in Mississippi" ning märkis, et õppis vihkama 1955. aasta sügisel.[58]

1986. aastal tuli välja Toni Morrisoni näidend "Dreaming Emmett".

Emmylou Harrise 2011. aasta kogumikul Hard Bargain on lugu "My Name is Emmett Till".

Christopher Mettress on kirjutanud, et Tilli kujutatakse kirjanduses tihti kui kummitust, kes painab Mississippi valgeid inimesi ja sunnib neid mõtlema oma seotusele kurjusega või sellele, et ebaõiglusest hoolimata vaikitakse.[57]

Hilisemad sündmused muuda

Pärast Tilli tapmise ülestunnistamist kadus mississippilaste poolehoid Bryantile ja Milamile. Nendega ei soovitud enam tegemist teha. Et mustanahalised boikoteerisid nende poode, läksid meeste ärid pankrotti.[18] Pangad ei andnud neile saagi istutamise tarbeks laenu. Milamil õnnestus lõpuks rentida 217 aakrit maad ja saada 4000 dollari suurune laen puuvilla istutamiseks, kuid mustanahalised ei olnud nõus tema jaoks tööd tegema, nii et ta pidi palkama valgeid ja neile töö eest rohkem raha maksma.[59] Lõpuks kolisid Milam ja Bryant Texasesse, kuid halb kuulsus järgnes neile ka sinna ja kohalikud suhtusid neisse vaenulikult. Pärast mitut aastat Texases elamist naasid nad Mississippisse. Milam leidis tööd rasketehnika operaatorina, kuid pidi terviseprobleemide tõttu pensionile minema. Aastate jooksul oli tal mitmeid kokkupuuteid politseiga. Teda süüdistati peksmises, kehtetute tšekkide kirjutamises ja varastatud krediitkaardi kasutamises. 1980. aastal suri ta 61 aasta vanuselt vähki.[59]

Bryant töötas Texases keevitajana, kuid kehva silmanägemise tõttu pidi ta töötamisest loobuma. Bryant ja Carolyn läksid lahku, Bryant abiellus 1980. aastal uuesti. Ta hakkas pidama poodi Mississippi osariigis Ruleville'i linnas ja mõisteti 1984. ja 1988. aastal süüdi sotsiaalabina jagatavate toidutalongidega petuskeemi korraldamises. 1994. aastal suri ta 63 aasta vanuselt vähki.

Tilli ema abiellus Gene Mobleyga, hakkas õpetajaks ja muutis perekonnanime Till-Mobleyks. Ta pühendus aktivismile ja tegi teavitustööd oma poja mõrva osas. Till-Mobley suri 2003. aastal.

Tilli mõrvast kirjutati jätkuvalt raamatuid ja tehti mitu dokumentaalfilmi, mistõttu justiitsministeerium taasavas 2004. aastal juhtumi uurimise, et teada saada, kas Tilli mõrvaga oli seotud veel keegi lisaks Milamile ja Bryantile.[60] Näiteks dokumentalist Keith Beauchamp väitis, et Tilli mõrva juures oli viibinud 14 inimest. 2005. aastal kaevati Tilli surnukeha välja ja viidi läbi lahkamine. Isiku tuvastamiseks kasutati Tilli sugulaste DNA-proove, võrreldi surnukeha hambaid Tilli fotodel nähtavaga ja teostati luude antropoloogiline analüüs. Leiti, et surnukeha kuulus tõesti Emmett Tillile. Tillile oli tekitatud ulatuslik koljutrauma, ta randmed oli murdunud ja üks reieluu oli katki. Pealuust leiti kuulist jäänud metallifragmente.[61]

2007. aasta veebruaris leidis Leflore'i maakonnas peamiselt mustanahalistest vandekohtunikest koosnenud vandekohus, et Beauchampi väited, nagu Tilli röövimise ja mõrvamise juures oli viibinud 14 inimest, olid alusetud.[62] FBI ega vandekohus ei leidnud usaldusväärseid tõendeid, et Beauchampi süüdistatud Henry Lee Loggins kuriteos osales.

Mõju kodanikuõiguste liikumisele muuda

Tilli juhtum näitas, et lõunaosariikides kehtisid mustanahalistele ja valgenahalistele erinevad õigusemõistmise normid. 1955. aastal kutsus mustanahalise lugejaskonnaga ajaleht The Chicago Defender oma lugejaid mõrvarite õigeksmõistmise vastukaaluks valimistel aktiivselt hääletama. Sellega taheti meelde tuletada, et lõunaosariikides puudus valdaval osal mustanahalistel võimalus valimistel osaleda.[63]

NAACP palus Mamie Till Bradleyt, et ta osaleks riigi eri paiku hõlmaval ringreisil ja räägiks seal oma poja elust, surmast ja tema mõrvarite kohtuprotsessist. Ringreisist sai üks NAACP edukamaid rahakogumiskampaaniaid.[64] Clenora Hudson-Weems on Tilli iseloomustanud kui NAACPi "ohvritalle". NAACPi kaastöötaja Amzie Moore on Tilli pidanud Mississippi kodanikuõiguste liikumise alustalaks.[65]

Stephen Whitaker on kirjutanud, et Tilli surmale osaks langenud tähelepanu tõttu "sai Mississippist kogu riigi silmis rassismi võrdkuju ja valge rassi ülemvõimu kants. Sellest ajast peale suunati rambivalgus igale vähimalegi osariigis aset leidnud rassilise alatooniga intsidendile ja taolisi intsidente ka võimendati. Lõunaosariikide ja mõneti ka riigi muudes osades elanud negriidse rassi esindajatejaoks näitas kohtuotsus senini kehtinud noblesse oblige süsteemi lõppu. Usaldus valgete võimustruktuuri vastu vähenes kiiresti. Mustanahaliste usk seadustesse vähenes ja mäss algas ametlikult Alabamas Montgomery busside boikotiga 1. detsembril 1955."[18]

94 päeva pärast Emmett Tilli mõrva keeldus mustanahaline Rosa Parks segregeeritud bussis oma kohta valgele bussireisijale loovutamast. Sellest sai alguse aasta kestnud ühistranspordi boikott, mille eesmärgiks oli sundida linna segregatsioonireegleid muutma. Parks ütles hiljem, et mõtles istuma jäädes Tilli peale.[66]

Kentucky osariigis Louisville'is viis Tilli surnukeha piltide nägemine endast välja noore Cassius Clay (hiljem Muhammad Ali) ja tema sõbra, nii et nad valasid oma frustratsiooni välja raudtee depoos raudteed rikkudes ja põhjustasid oma tegutsemisega ühe veduri rööbastelt mahajooksmise.[67]

1963. aastal vahistati ja peksti läbi Mississippi osariigi Sunfloweri maakonna elanik Fannie Lou Hamer, kes soovis end valimistel hääletama registreerida. 1964. aastal soovisid delta regiooni mustanahalised elanikud end juba massiliselt valimistel hääletajaks registreerida. Ehkki enamik delta regioonis elavaid inimesi on mustanahalised, oli enne 1954. aastat kolme delta maakonna peale kokku 265 valijaks registreeritud mustanahalist kodanikku. 1955. aasta suve lõpuks oli seal vaid 90 valijaks registreeritud mustanahalist kodanikku. 1955. aasta lõpus oli Mississippis 14 maakonda, kus ei olnud ühtegi valijaks registreerunud mustanahalist kodanikku.[68] 1964. aastal registreeriti Mississippi vabaduse suve käigus 63 000 mustanahalist valijat.[69]

Colorado osariigis Pueblo linnas on 1976. aastal valminud skulptuur, mis kujutab Emmett Tilli koos Martin Luther Kingiga.

Alabama osariigis Montgomerys asuval graniidist kodanikuõiguste liikumise mälestusmärgil on neljakümne kodanikuõiguste märtri ehk kodanikuõiguste liikumise käigus surma saanud inimese nime seas ära toodud ka Emmett Tilli nimi.[70]

1991. aastal nimetati Chicagos 11 kilomeetri pikkune tänavalõik Emmett Tilli järgi ja kannab nüüd nime Emmett Till Road.

2005. aastal nimetati Chicagos James McCoshi algkool Tilli järgi ümber ja kannab nüüd nime Emmett Louis Till Math And Science Academy.[71]

Mississippi osariigis kannab üks tee nime Emmett Till Memorial Highway. Emmett Tilli tee ristub šerif Striderile pühendatud H. C. "Clarence" Strider Memorial Highwayga.[72]

2008. aastal jõustus seadus kodanikuõiguste liikumise ajajärgu mõrvade uurimiseks ja menetlemiseks. See seadus on "The Emmett Till Unsolved Civil Rights Crime Act".[73]

Viited muuda

  1. ↑ Trescott, Jacqueline (27.08.2009). Emmett Till's Casket Donated to the Smithsonian, The Washington Post.
  2. ↑ Beito & Beito 2009, lk 116.
  3. ↑ Whitaker 1963, lk 19.
  4. ↑ Whitfield 1991, lk 5.
  5. ↑ Whitaker 1963, lk 61–82.
  6. ↑ FBI 2006, lk 6.
  7. ↑ Whitfield 1991, lk 15.
  8. ↑ Till-Mobley & Benson 2003, lk 14–17.
  9. ↑ Till-Mobley & Benson 2003, lk 36–38.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Huie, William Bradford (Jaanuar 1956). "The Shocking Story of Approved Killing in Mississippi". Look Magazine.
  11. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 2.
  12. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 20.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 FBI 2006, lk 44.
  14. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 3.
  15. ↑ Wright, Simeon; Boyd, Herb (2010). "Simeon's Story: An Eyewitness Account of the Kidnapping of Emmett Till," Chicago Review Press, lk 50–51.
  16. ↑ Mettress 2002, lk 20.
  17. ↑ Whitfield 1991, lk 18.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 18,6 Whitaker, Stephen (2005). "A Case Study in Southern Justice: The Murder and Trial of Emmett Till," Rhetoric & Public Affairs 8 (2), lk 189–224.
  19. ↑ FBI 2006, lk 40.
  20. ↑ 20,0 20,1 Douglas Linder (2012). "The Emmett Till Murder Trial: An Account by Douglas O. Linder".
  21. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 3–4.
  22. ↑ Vox, Lisa. A Biography of Emmett Till. About.com.
  23. ↑ Johnson, George D. (2011). "Profiles In Hue," lk 369.
  24. ↑ FBI 2006, lk 47–49.
  25. ↑ FBI 2006, lk 60–66.
  26. ↑ FBI 2006, lk 55–57.
  27. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 4.
  28. ↑ FBI 2006, lk 69–79.
  29. ↑ Mettress 2002, lk 14–15.
  30. ↑ Houck & Grindy 2008, lk 6.
  31. ↑ Whitfield 1991, lk 23–26.
  32. ↑ Till-Mobley & Benson 2003, lk 132.
  33. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 6.
  34. ↑ Whitfield 1991, lk 23.
  35. ↑ 35,0 35,1 Whitfield 1991, lk 28–30.
  36. ↑ Houck & Grindy 2008, lk 29
  37. ↑ Houck & Grindy 2008, lk 31–37.
  38. ↑ Beito & Beito 2009, lk 119.
  39. ↑ Whitfield 1991, lk 34.
  40. ↑ Dewan, Shaila (28.08.2005). How Photos Became Icon of Civil Rights Movement, The New York Times.
  41. ↑ Beito & Beito 2009, lk 121–122.
  42. ↑ Whitfield 1991, lk 38.
  43. ↑ Beito & Beito 2009, lk 122.
  44. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 10–11.
  45. ↑ Hampton & Fayer 1990, lk 11.
  46. ↑ Mitchell, Jerry (19.02.2007). Re-examining Emmett Till case could help separate fact, fiction, USA Today.
  47. ↑ 47,0 47,1 Beito & Beito 2009, lk 124–126.
  48. ↑ Whitfield 1991, lk 40.
  49. ↑ Rubin, Richard (21.07.2005). The Ghosts of Emmett Till, New York Times Magazine.
  50. ↑ Whitfield 1991, lk 46–47.
  51. ↑ Whitfield 1991, lk 117.
  52. ↑ Whitfield 1991, lk 52.
  53. ↑ Beito and Beito 2009, lk 150–151.
  54. ↑ Mettress, Christopher (2003). "Langston Hughes's "Mississippi-1955": A Note on Revisions and an Appeal for Reconsideration" African American Review, 37 (1), lk 139–148.
  55. ↑ Whitfield 1991, lk 83–84.
  56. ↑ Chura, Patrick (2000). "Prolepsis and Anachronism: Emmet Till and the Historicity of To Kill a Mockingbird", Southern Literary Journal, 32 (2), lk 1–26.
  57. ↑ 57,0 57,1 Mettress, Christopher (2003). "No Justice, No Peace": The Figure of Emmett Till in African American Literature" MELUS, 28 (1), lk 87–103.
  58. ↑ Carson, et al 1991, lk 41–43.
  59. ↑ 59,0 59,1 Anderson, Devery (27.02.2014). Widow of Emmett Till killer dies quietly, notoriously. USA Today.
  60. ↑ U.S. Department of Justice (10.05.2004). Justice Department to Investigate 1955 Emmett Till Murder. Pressiteade.
  61. ↑ FBI 2006, lk 99–109
  62. ↑ Breed, Allen G (03.03.2007). End of Till case draws mixed response. The Boston Globe.
  63. ↑ Carson, et al 1991, lk 39–40.
  64. ↑ Till-Mobley & Benson 2003, lk 191–196.
  65. ↑ Beito & Beito 2009, lk 130.
  66. ↑ Houck, Davis (2005). "From Money to Montgomery: Emmett Till, Rosa Parks, and the Freedom Movement, 1955–2005", Rhetoric & Public Affairs, 8(2).
  67. ↑ Gorn, Elliott (1998). "Muhammad Ali: The People's Champ," University of Illinois Press, lk 76–77.
  68. ↑ Whitfield 1991, lk 62.
  69. ↑ Carson, et al 1991, 177–178.
  70. ↑ Civil Rights Martyrs. Southern Poverty Law Center.
  71. ↑ Lynch, La Risa R. (01.03.2006). South Side School Named for Emmett Till. Chicago Citizen.
  72. ↑ Houck & Grindy 2008, lk 4.
  73. ↑ H.R. 923: Emmett Till Unsolved Civil Rights Crime Act of 2007, govtrack.us (2007–2008).

Allikad muuda

  • Beito, David; Beito, Linda (2009). "Black Maverick: T. R. M. Howard's Fight for Civil Rights and Economic Power," University of Illinois Press
  • Carson, Clayborne; Garrow, David; Gill, Gerald; Harding, Vincent; Hine, Darlene Clark (eds.) (1991). "Eyes on the Prize: Civil Rights Reader Documents, Speeches, and Firsthand Accounts from the Black Freedom Struggle 1954–1990," Penguin Books.
  • Federal Bureau of Investigation (FBI) (09.02.2006). "Prosecutive Report of Investigation Concerning Emmett Till"
  • Hampton, Henry; Fayer, Steve. (1990). "Voices of Freedom: An Oral History of the Civil Rights Movement from the 1950s through the 1980s," Bantam Books
  • Houck, Davis; Grindy, Matthew (2008). "Emmett Till and the Mississippi Press," University Press of Mississippi
  • Mettress, Christopher (2002). "The Lynching of Emmett Till: A Documentary Narrative," The American South series University of Virginia Press
  • Till-Mobley, Mamie; Benson, Christopher (2003). "The Death of Innocence: The Story of the Hate Crime That Changed America," Random House
  • Whitaker, Hugh Stephen (1963). "A Case Study in Southern Justice: The Emmett Till Case," Florida State University (M.A. thesis)
  • Whitfield, Stephen (1991). "A Death in the Delta: The story of Emmett Till," JHU Press
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emmett_Till&oldid=6453346"