Edvard Munch

Edvard Munch (12. detsember 1863 – 23. jaanuaril 1944) oli norra kunstnik, keda peetakse ekspressionismi rajajaks maalikunstis.

Edvard Munch
Edvard Munch, 1933
Sündinud	12. detsember 1863
Surnud	23. jaanuar 1944 (80-aastaselt)
Rahvus	norralane
Tegevusala	maal
Tuntud teoseid	"Karje"

Elulugu

Lapsepõlv

Edvard Munch sündis 12. detsembril 1863 Løtenis. Kunstniku lapsepõlv möödus Norra pealinnas Oslos. Ta isa Christian Munch, tuntud ajaloolase P. A. Munchi vend, oli sügavalt usklik sõjaväearst. Ta sisendas lastele tugevat kartust patu ja austust jumala ees. Ema oli isast 20 aastat noorem ja suri tuberkuloosi, kui Edvard oli alles viieaastane. Sama haigus viis hauda ka Edvardi 14-aastase õe Sophie. Ka tulevane kunstnik ise oli tihti haige ning ta elu oli varjutatud lähedaste surma ja muude üleelamistega. Ta noorem õde tunnistati juba lapseeas vaimuhaigeks. Viiest lapsest abiellus vaid üks, kuid temagi suri peatselt – viis kuud pärast abiellumist. Need läbielamised on kunstniku loomingut suuresti mõjutanud.

Kunstnikukarjäär

Pärast aastast õppimist tehnikumis pühendus Munch kunstile. Ta õppis vanade meistrite juures, võttis kunstitunde Kuninglikus Kunstiakadeemias ning teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke – Christian Krohg. Ta varasemad teosed olid tugevalt mõjutatud Prantsuse realistlikest kunstivooludest.

1885. aastal läks Munch Pariisi, kus alustas mitut teost, mida hiljem on peetud tema tippteosteks. "Haige laps", mis valmis aastal 1906, oli tolle aja kuulsamaid teoseid. Pildil kujutas kunstnik oma õde Sophiet. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist. Maal sai väga negatiivse kriitika osaliseks. Järgnenud aastate teosed olid vähem väljakutsuvad ja kriitikuid ärritavad. Neli aastat hiljem maalitud "Inger rannas" tõestab Munchi võimet portreteerida lüürilist atmosfääri, jäädes siiski tolle perioodi romantilise trendi raamidesse.

Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest anarhistidest sõprade seltskonnas sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.

1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta teosed osutusid nii populaarseks, et ta sai kolmeks aastaks riigilt rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri Léon Bonnat’ käe all. Isa surmast ajendatult, valmis maal "Öö". Linna aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka järgmiste teoste inspiratsiooniallikateks. Ajal, mil ta viibis Pariisis, toimus just postimpressionistlik läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt. "Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad." Selle loosungi all valmisid Munchi edasised teosed.

Edvard Munch, "Karje"

1891. aastal korraldas ta Oslos järjekordse näituse. Valmisid ka esimesed visandid kuulsast maalist "Karje". Seda maali peetakse tihtipeale esimeseks ekspressionistlikuks teoseks ja äärmuslikuks näiteks Munchi fantastilistest nägemustest. Maalide "Karje" ja "Madonna" kurvilineaarsed jooned sisendavad rahutust. Vorm peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks. "Karje" valmis lõplikult 1893. aastal.

1892. aastal leidis aset kaks sündmust, mis hoogustasid juugendi arengut maalikunstis ja graafikas. Kõigepealt Edvard Munchi näitus Berliinis, mis tekitas skandaali ja seetõttu kiiresti suleti. Näitus tekitas sellist segadust ja reaktsiooni avangardi vastu, et 1899. aastal asutati impressionist Max Liebermanni juhtimisel Berliini Setsessioon. (Teiseks oluliseks sündmuseks oli Belgia rühmituse XX baasil loodud grupp XI.)

1893. aasta detsembris korraldas Munch näituse Unter den Lindenil. Tema samal aastal valminud kuulus teos "Surm haigetoas" tekitas palju ärevust kunstiseltskondades. Teoses kajastub õde Sophie surm (maalil on näha ka Edvard ja ülejäänud perekond). 1895. aastal suri ta vend Andreas, kunstnikule oli see järjekordne saatusehoop, mis leidis kajastamist ka tema loomingus.

1896. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Seal keskendus ta maalimise asemel graafikale ja litograafiale. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku Auguste Clot' käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse Charles Baudelaire'i luulekogu "Kurja lilled" illustreerimiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda teost.

Järgnenud aastatel valmis hulgaliselt maale: "Metabolism", "Aadam ja Eeva", "Tüdrukud sillal", "Elutants", "Melanhoolia" jpt. Tema maal "Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil "Melanhoolia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku jaoks tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi, et muuta laadi ("Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: "Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu.” Paljud hakkasid huvituma ta teostest. Edu oli aga saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava tõttu ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis ka "Nietzsche portree".

Alates 1909. aastast elas Munch Norras. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidi kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii looduse, elu kui ka enesega. Algul pesitses ta Kragerø linnas, kus ta maalis klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. 1912. aastal pandi ta teosed üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragerøs lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks 1916. aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Teoste põhimotiivideks kujunesid lihtsad taluinimesed, kes kündsid põldu, koristasid vilja jne. 1923. aastal suri ta õde Laura.

Edvard Munch suri 23. jaanuaril 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva.

Ta pärandas kõik oma teosed Oslo linnale, mis hiljem 1963. aastal andis need üle Munchi muuseumile. Pärandatud teoste hulgas oli 1006 maali, 15 391 gravüüri, 4443 joonistust ja akvarelli ning 6 skulptuuri. Nendes seas oli tähtsamaid teoseid kõigist loomeperioodidest.

22. augustil 2004 varastasid kaks relvastatud isikut paljude turistide silme all Munchi muuseumist kaks maali ning põgenesid. Varastati "Karje" ja Munchi teine "Madonna". Munch maalis oma kuulsaimast teosest neli versiooni ning üks nendest oli ka 1994. aastal mitu kuud kadunud. Vahepeal isegi arvati, et kuulus taies on põletatud, kuid teosed saadi kaks aastat hiljem kätte.

Kirjandus

• Rolf Stenersen, "Edvard Munch. Lähivaateid suurvaimust". Norra keelest tõlkinud Arvo Alas; järelsõna: Jaak Kangilaski. Kirjastus Kunst, Tallinn 1985, 148 lk
• Atle Næss, "Munch. Elulugu". Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet. Tänapäev, Tallinn 2009, 576 lk

Välislingid

• The Munch Museum
• Edvard Munch Catalogue Raisonné
• Munch at artcyclopedia