Max Liebermann

Saksamaa maalikunstnik

Max Liebermann (20. juuli 18478. veebruar 1935) oli saksa-juudi päritolu maalikunstnik ja graafik ning üks Saksa impressionismi silmapaistvamaid esindajaid.

Max Liebermann
Max Liebermann 1904. aastal
Sünninimi Max Liebermann
Sündinud 20. juuli 1847
Berliin, Saksamaa
Surnud 8. veebruar 1935 (87-aastaselt)
Berliin, Saksamaa
Rahvus sakslane, juut
Tegevusala maal, graafika
Kunstivool impressionism

Pärast õppimist Weimaris ning viibimist Pariisis ja Madalmaades lõi Liebermann esialgu naturalistlikus stiilis sotsiaalse alatooniga teoseid. Käies läbi prantsuse impressionistidega, leidis ta aga 1880. aastatel tema kuulsamaid teoseid iseloomustava värvikülluse ja elujaatava maalitehnika. Seesugune pööre loomingus tegi Liebermannist Berliini kunstielu juhtfiguuri. Aastatel 1920–1933 juhtis ta Preisi Kunstiakadeemiat, kuni natsionaalsotsialistlikud mõjud sundisid teda kunstipoliitikast taanduma. Viimased eluaastad veetis Liebermann tagasitõmbunult kodulinnas Berliinis.

Elukäik ja looming muuda

Noorus muuda

 
Max Liebermann 16-aastaselt

Max Liebermann sündis 20. juulil 1847 Berliinis jõuka juudi töösturi Louis Liebermanni ja tema abikaasa Philippine peres. Tema vanaisa Josef Liebermann oli tähelepanuväärne tekstiilitööstur ja Liebermannide varandusele alusepanija. Tal oli viis õde-venda.

Liebermannid elasid Berliini kesklinnas ning kui Max oli kümneaastane, ostis ta isa Brandenburgi värava kõrval asuva maja. Hoolimata sellest, et nende kodus oli lugematult tube ja salonge, jagasid Liebermannide pere kolm poega ühist tuba, millel oli muuhulgas oli aken, mille kaudu jälgiti laste koolitöödega tegelemise hoolikust.

1859. aastal tellis Louis Liebermann maalikunstnik Antonie Volkmarilt õlimaali oma abikaasast. Max oli emaga kaasas, kui too käis kunstniku juures poseerimas, ning hakkas ajaviiteks ka ise joonistama. Kuigi vanematele ei avaldanud valminud visand eriti muljet, hakkas Max edaspidi koolivabadel pärastlõunatel käima maalitundides kunstnike Eduard Holbeini ja Carl Steffecki juures.

Arvestades, et Max Liebermanni pere oli suguluses märkimisväärsete Saksa juudi perekondadega, ei paistnud Max kuidagi silma. Koolis ei olnud ta edukas ja teda kiusati seal ning kuigi vanemad toetasid teda igati, ei sobitunud ta hästi oma ümbrusega. Kunstitalenti ei osanud tema vanemad eriti hinnata: nii keelas tema isa Maxil Liebermanni nime kasutamise, kui ta avaldas 13-aastaselt oma esimesed tööd.

1862. aastal külastas tollal 15-aastane Max üritust, kus esines noor sotsialistlik poliitik Ferdinand Lassalle, kelle ideed avaldasid miljonäripojale muljet. 1866. aastal lõpetas Max gümnaasiumi ning kuigi pere pidas teda halvaks õpilaseks, lõpetas ta kooli oma klassi paremuselt neljanda lõpueksami tulemusega.

Õpiaeg ja varajane looming muuda

Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Max Liebermann Friedrich-Wilhelm-Universitäti (praegune Berliini Humboldti Ülikool) keemiat õppima. Samal alal oli juba edukas tema nõbu Carl Liebermann. Ülikool oli eelkõige suitsukate isa ees, et samal ajal pühendada end hoopis kunstile ja meeldivale ajaveetmisele, mistõttu Max ei võtnud ülikoolis õppimist kuigi tõsiselt. Selle asemel, et käia loengutes, ratsutas ta pigem Tiergarteni parki ja maalis. Carl Steffecki ateljees oli ta üha tihedamini abiks suurte lahingumaalide valmistamisel. Seal õppis ta tundma ka Wilhelm Bodet, kellest sai hiljem Liebermanni patroon ja Kaiser-Friedrich-Museumi direktor. 22. jaanuaril 1868 eksmatrikuleeris ülikool Liebermanni. Pärast konflikti isaga võimaldasid ta vanemad astuda Max Lieberamnnil Weimaris tegutsenud Saksi Suurhertsoglikku Kunstikooli (Großherzoglich-Sächsischen Kunstschule). Seal sai Liebermannist Belgia ajaloomaalija Ferdinand Pauwelsi õpilane, kes tutvustas talle Rembrandti loomingut. See mõjutas oluliselt noore Liebermanni stiili.

1870. aastal Prantsuse-Preisi sõja ajal liitus Liebermann patriotismilainest kantuna vabatahtlikult johanniitidega, murdis käeluu ja teenis sanitarina Metzis.

Alates 1871. aasta nelipühadest oli Max Liebermann Düsseldorfis, kus prantsuse kunsti mõjud olid tugevamalt esindatud kui Berliinis. Seal tutvus ta Mihály Munkácsyga, kelle realistlikud igapäevastseenide kujutised äratasid Liebermanni huvi. Oma venna Georgi rahastamisel reisis ta esmakordselt Hollandisse, Amsterdami ja Scheveningenisse, kus teda võlusid sealsed inimesed, valgus ja maastik.

 
"Hanekitkujad" (1872)

Tema esimene suur maal "Hanekitkujad" (Die Gänserupferinne) valmis Hollandist naasmisele järgnenud kuudel. Maal kujutab tumedates toonides hanede sulgedest puhastajate igapäevast tegevust. Kui Liebermann 1872. aastal oma teosega Hamburgis kunstinäitusel osales, kutsus tema ebatavaline teemavalik esile eelkõige põlastust ja šokeeritust. Kuigi kriitikud kiitsid tema oskuslikku maalimisviisi, omandas ta kuulsuse kui "inetute maalija". Kui maali esitleti samal aasta Berliinis, olid reaktsioonid sarnased, kuid raudteemagnaat Henry Bethel Strousberg ostis siiski selle teose.

Oma teise suure teose, "Konservivalmistajad" (Konservenmacherinnen), saatis Liebermann Antwerpeni suurele aastanäitusele, kus tekkis kohe selle vastu ka ostuhuvi. Liebremann oli leidnud oma stiili – ta maalis realistlikult ja ilma liigse sentimentaalsuseta töötavaid inimesi. Tema maalides puudus üleolev kaastunne või selgitav romantism, aga ka häbimärgistamine. Tema valitud stseenid kajastavad loomulikku väärikust ega ilust olukorda.

1873. aastal nägi Liebermann Weimari lähistel talupoegi peete koristamas ning otsustas selle stseeni maalile jäädvustada. Kui aga kunstnik Karl Gussow soovitas tal mitte selle peale aega raisata, jättis ta teose lõpetamata ning suundus motivatsiooni otsima Viini ajaloo- ja salongimaalija Hans Makarti juurde. Sinna jäi ta aga vaid kaheks päevaks. Selle asemel otsustas Liebermann lahkuda tema arvates tagurlikult ja läppunud õhuga Saksa kunstimaastikult.

Pariisi, Barbizoni ja Amsterdami periood muuda

 
"Hollandi õmbluskool" (1876)

1873. aastal kolis Max Liebermann Pariisi ja asus tööle Montmartre’il asunud ateljees. Pariisis lootis ta sõlmida sidemeid juhtivate realistide ja impressionistidega, kuid prantsuse kunstnikud keeldusid igasugusest suhtlusest. 1874. aastal esitas Liebermann "Hanekitkujad" Salon de Paris’ kunstinäitusele, kuhu teos küll vastu võeti, kuid pressis sai see eelkõige natsionalistlikest meeleoludest tulenevalt negatiivse kriitika osaliseks. 1874. aasta suve veetis Liebermann Barbizonis Fontainebleau metsa lähistel.

Barbizoni koolkond oli impressionismi arengu seisukohalt oluline, kujundades impressionistliku maastikumaali arengut. Sealne õhustik kutsus Liebermannis esile eemalepöördumise vanamoodsast raskepärasest maalimisstiilist.

1875. aastal veetis Liebremann kolm kuud Hollandis Zandvoortis. Haarlemis tegi ta koopiaid Frans Halsi maalidest – tegeledes portreemaalija Halsi loominguga, lootis Liebermann saada sealt mõjutusi oma stiili arendamiseks.

Ka 1876. aasta suvel veetis Liebremann mitu kuud Hollandis. Ta jätkas seal Halsi loomingu uurimist. Selle kaudu leidis ta oma stiili, mis hiljem väljendus eriti portreemaalide puhul. Hollandis sõlmis ta sidemed ka kunstnik Jozef Israëlsi ja Haagi koolkonnaga. Sel perioodil sündis teos "Hollandi õmbluskool" (Holländische Nähschule) ning valmisid esimesed visandid Amsterdami orbudekodust.

Vanematelt lähtuv surve ja suutmatus Pariisi kunstiellu sulanduda viisid Liebermanni depressiooni. Seevastu avaldas talle suurt mõju regulaarne Hollandis viibimine ning Liebermann otsustas lõplikult Pariisist lahkuda.

München ja maali "Kaheteistaastane Jeesus templis" sünd muuda

 
Maal "Kaheteistaastane Jeesus templis"

1878. aastal suundus Liebermann esimest korda Itaaliasse. Veneetsias tahtis ta tutvuda Vittore Carpaccio ja Gentile Bellini teostega, et leida endale uusi arenguideid. Seal kohtus ta rühma Münchenist pärit kunstnikega, sealhulgas Franz von Lenbachiga, kelle seltsis veetis ta Veneetsias kolm kuud ning järgnes lõpuks neile Münchenisse. Baieri pealinn oli tänu Müncheni koolkonnale tollal Saksa naturalistliku kunsti keskus.

 
Visand maalile "Kaheteistaastane Jeesus templis", millelt on näha, kuidas kujutas Max Liebermann Jeesust originaalmaalil

Detsembris 1878 alustas Liebermann tööd maali "Kaheteistaastane Jeesus templis" (Der zwölfjährige Jesus im Tempel) kallal. Visandid maali jaoks oli ta teinud Amsterdami ja Veneetsia sünagoogides. Kunagi varem polnud Liebermann kasutanud oma teostess nii suures ulatuses situatsiooni lavastamist: sünagoogide interjööri visandid sidus ta figuuridega, kelle ta eelnevalt oli aktistuudios jäädvustanud ning seejärel nad riideid selga maalides ühte stseeni kokku toonud.

Valminud teose suhtes paisus kogu riigis pahameeletorm. Kuigi Baieri regent Luitpold asus Liebermanni poolele, kirjutas näiteks ajaleht Augsburger Allgemeine, et kunstnik oli maalinud "kõige koledama, ninatargema juudijõmpsika, keda ette võib kujutada". Avalikkus ristis Liebermanni jumalateotajaks. Baieri maapäeval leidis rahvasaadik Daller, et Liebermannil kui juudil pole õigust Jeesust sel viisil kujutada. Berliinis tõmbas vaimulik Adolf Stoecker maali antisemiitlikku arutellu. Kui kiriku ja kriitikute vastuseis muutus üha teravamaks, asusid mitmed tema kunstnikest kolleegid, nende seas näiteks Friedrich August von Kaulbach ja Wilhelm Leibl, Liebremanni poole.

Vastusena kriitikale maalis Liebermann osa teosest uuesti üle ja kujutas Jeesust teisiti. Originaalist on säilinud foto, millele on lühikeses keebis, lokkidega, paljajalu ja ettesirutatud peaga laps. Ülemaalitud teosel on kujutatud sirgelt seisvat pikemate juustega last pikas rõivastuses ja sandaalides.

Tähelepanu teose ümber tegi Liebermannist kuulsa kunstniku, kuid loominguliselt oli ta jäänud seisakusse. 1880. aastal osales Liebermann Salon de Paris’ näitusel, kus olid väljas teosed, mis kujutasid sõbralikult ja harmoonias koos töötavaid inimesi. Seesugust meeleolu ei kogenud ta aga antisemitismist haaratud Münchenis, vaid Hollandis, kus ta juba igal aastal viibis. Lisaks Hollandile käis ta 1879. aastal maalimas Dachau rabas, Rosenheimis ja Inntali orus, kus sündis ka maal "Brannenburgi õlleaed" (Brannenburger Biergarten).

Holland ja edu Pariisis muuda

 
"Vanadekodu Amsterdamis"

1880. aasta suvel sõitis Liebremann Põhja-Brabanti külla Dongenisse, kus sündisid visandid, mida ta kasutas hiljem maali "Kingsepatöökoda" (Schusterwerkstatt) loomisel. Enne Münchenisse naasmist külastas ta ka Amsterdami. Seal sattus ta juhuslikult kiikama katoliikliku vanadekodu hoovi, kus vanahärrad päikese käes pinkidel istusid. Ta hakkas nähtud motiivi maalima ning kasutas esmakordselt efekti, kus laseb valgusel paista läbi lehtla katuse (või mõne muu barjääri), nii et tekivad valguslaigud, mis loovad meeleoluka atmosfääri. Seesugust tehnikat hakati hiljem nimetama "liebermanlikeks päikeselaikudeks" (Liebermann'schen Sonnenflecken).

 
"Kingsepatöökoda"

Salon de Paris’ näitusel sai see maal 1880. aastal esimese Saksa kunstniku teosena avaliku kiituse osaliseks. Lisaks ostis mõjukas impressionistliku kunsti koguja Léon Maître mitu Liebermanni maali. Kauaigatsetud edust tiivustatuna pöördus Liebermann varem käsitletud teema juurde tagasi ning maalis varasematele visanditele toetudes pildi "Vahetund Amsterdami orbudekodus" (Freistunde im Amsterdamer Waisenhaus), kasutades päikeselaikude efekti.

Sügisel suundus Liebermann uuesti Dongenisse, et lõpetada maal "Kingsepatöökoda". Ka sellel maalil avaldub talle omane valgusekasutus, kuigi stiililt sarnanes see Liebermanni tööolukordi käsitleva varasema loominguga. Nii "Kingsepatöökoja" kui ka "Vahetunni Amsterdami orbudekodus" ostis 1882. aasta Salon de Paris’ järel muusik Jean-Baptiste Faure. Prantsuse press tituleeris Liebermanni impressionistiks.

Selle asemel et lasta end impressionismist kaasa haarata, pöördus Liebermann teosega "Murul pleegitamine" (Rasenbleiche) tagasi naturalismi juurde. Kui Liebermann Zweeloos kõnealuse maali kallal töötas, püüdis ka Vincent van Gogh temaga kokku saada, kuid see ei õnnestunud. Hollandist naasmise järel võttis ta esimese asjana vastu Maltzani krahvinna kutse sõita Sileesiasse Miliczi, et maalida seal tellimustööna üks külavaade.

Tagasi Berliinis muuda

 
Max Liebermanni abikaasa Martha Marckwald (Anders Zorn, 1896)

1884. aastal otsustas Liebermann tagasi sünnilinna Berliini kolida, kuigi ta teadis, et see toob paratamatult kaasa konflikte. Tema arvates pidi Berliini varem või hiljem ka kunsti mõistes saama pealinnaks, kuna seal asus suurim kunstiturg.

1884. aasta mais kihlus Liebermann oma venna abikaasa õe Martha Marckwaldiga ning laulatus toimus sama aasta 14. septembril. Paari esimene kodu asus Tiergarteni pargi põhjaservas. Pulmareisile läks paar tolle aja kohta tavatult – enamasti sõideti Itaaliasse – Hollandisse Scheveningenisse, peatudes teel Braunschweigis ja Wiesbadenis. Seal liitus nendega Jozef Israëls; üheskoos sõideti edasi Larenisse, kus Liebermann tutvus kunstnik Anton Mauvega. Reisi käigus külastati ka Deldenit, Haarlemit ja Amsterdami. Kõigis peatuspaikades tegi Liebermann visandeid ja kogus ideid, mida ta järgnevatel aastatel teostas.

Berliinis võeti Liebermann vastu Berliini Kunstnike Liitu. Tema vastuvõtmise poolt hääletas ka Liebermanni hilisem vastane Anton von Werner. 1885. aastal sündis Liebermanni ainus tütar Marianne Henriette Käthe, kuid keda kutsuti vaid Kätheks. Sel perioodil Libermann ei maalinud peaaegu üldse, vaid pühendus täielikult isarollile.

Liebermanni naabriteks olid kunstikogujad Carl ja Felicie Bernstein, kelle kodus nägi Liebermann Édouard Manet’ ja Edgar Degas’ maale ning sai neist mõjutust kogu järgnevaks eluks. Lisaks sellele tundis Liebermann end esimest korda Berliini kunstikogukonna täisväärtusliku liikmena, käies läbi nii Max Klingeri, Adolph Menzeli, Georg Brandesi, Wilhelm Bode, Theodor Mommseni, Ernst Curtiuse kui ka Alfred Lichtwarkiga. Astumine Berliini juute ühendanud "Sõprade ühingusse" (Gesellschaft der Freunde) aitas samuti kaasa sellele, et linna kodanlik ülemkiht aktsepteeris teda kogukonna liikmena.

Pärast kaheksat aastat Berliinist eemal viibimist osales Liebermann 1886. aastal taas Kunstiakadeemia näitusel. Näituse tarbeks valis ta välja maalid "Vahetund Amsterdami orbudekodus", "Vanadekodu Amsterdamis" ja "Söögipalve" (Das Tischgebet). "Söögipalve" sündis Jozef Israëlsi innustusel pulmareisi käigus ning kujutab Hollandi taluperet laua ümber palvetamas.

 
Max Liebermann oma ateljees

Suvel 1886 sõitis Martha Liebermann koos tütrega mõneks ajaks Bad Homburg vor der Höhe kuurorti, mis andis tema abikaasale võimaluse lõpetada Hollandis visandeid. Ta pöördus tagasi Larenisse, kus taludes valmistati linaseemneõli. Olles mõjutatud sellest, kuidas ühiselt töötati, hakkas ta visandeid tegema ja maalima õlivärvidega esimesi versioone. Oma Berliini ateljees ühendas Liebermann hiljem visandid suuremaks maaliks, mille ta lõpetas 1887. aasta alguses. Mais 1887 oli teos väljas Salon de Paris’ näitusel, kus see võeti vastu mõõdukate kiiduavaldustega. Saksamaal sai teos vastuolulise kriitika osaliseks.

1889. aastal toimus Pariisi maailmanäitus, mis langes ajaliselt aga kokku Prantsuse revolutsiooni sajanda aastapäeva tähistamisega. Sellest tulenevalt ei osalenud näitusel Venemaa, Suurbritannia ja Austria-Ungari monarhid. Kui sakslased Gotthardt Kuehl, Karl Koepping ja Max Liebermann näituse žüriisse kutsuti, põhjustas see Berliinis poliitilise skandaali. Liebermann küsis osalemiseks luba Preisi vaimu-, õppe- ja meditsiiniasjade ministrilt Kustav von Goßlerilt, kes nõustus tema Pariisi sõiduga. Ajaleht La France vedas parasjagu Pariisis kampaaniat preislaste osalemise vastu maailmanäitusel.

Liebermann pani koos Adolph Menzeli, Wilhelm Leibli, Wilhelm Trübneri ja Fritz von Uhdega kokku kava esitleda Saksa maalikunsti paremikku. Saksa press süüdistas teda aga revolutsioonimõtete propageerimises. Maailmanäitus tõi Liebermanni lõplikult tähelepanu keskpunkti – Pariisis tunnustati teda aumedaliga ja talle anti tiitel Société des Beaux-Arts. Prantsuse Auleegioni ordenist loobus ta vaid silmas pidades suhteid Preisi valitsusega.

1889. aastal sõitis Liebermann Katwijki, et maalida oma viimane sotsiaalse süžeega maal "Naine kitsedega" (Frau mit Ziegen). Tänu üha kasvavale edule ja tunnustusele leidis ta võimaluse pöörduda kergemate teemade maalimise juurde.

1890. aastal sai Liebermann mitu tellimust Hamburgist. Lisaks pastellmaalile "Kirchenallee tänav St. Georgi linnaosas" (Kirchenallee in St. Georg) sai ta ka esimesed portreetellimused. Linnapea Carl Friedrich Peterseni portree põhjustas tellijas aga pahameelt, sest tema arvates ei sobinud kujutatu loomulikkus kokku rõivastuse ja ametirahaga. Rohkem edu tõi Liebermannile teos "Naine kitsedega", mille eest ta sai 1891. aasta Müncheni Kunstiühingu näitusel suure kuldmedali.