Eesti Õpilasmalev
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2010) |
Artiklis puuduvad viited. |
Eesti Õpilasmalev (ka Eesti Õpilaste Malev) oli ELKNÜ hooajaline noorsoo-organisatsioon Eesti NSV-s. 15−18-aastastest Eesti koolinoortest moodustatud rühmad tegid suviti Eesti majandites ja vahetusrühmadena ka välismaal tasu eest tööd.
Algus
muuda1966. aastal töötas Hiiumaal Hiiu Kaluri ja Sõpruse kolhoosis, Putkaste sovhoosis ning Hiiumaa Metsamajandis 68 vanemate klasside õpilast mitmest Eesti keskkoolist. Nad nimetasid endid "kortšaginlasteks" Nikolai Ostrovski jutustuse "Kuidas karastus teras" peategelase Pavel Kortšagini järgi. Töölaagri organiseeris komsomolitöö instruktor Rein Talmet. Õpilaste töörühmade loomise mõtet toetati Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumis, Metsamajanduse- ja Looduskaitse Ministeeriumis, Haridusministeeriumis, Ametiühingute Nõukogus ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Keskkomitees. 17. veebruaril 1967 võttis ELKNÜ KK büroo vastu otsuse luua Eesti Õpilaste Töömalev (EÕT), mille nimeks sai 1970. aastal Eesti Õpilasmalev (EÕM).
Mõte õpilaste puhkuse ühendamisest tööga ei sündinud üleöö. Õpilaste, eriti aga linnalaste töökasvatus oli nii hariduselu juhtide kui ka kõigi nende inimeste südamel, kes tundsid muret noorte tuleviku pärast. 1966. aasta detsembris ütles Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen: "Töökasvatus ei piirdu üksnes tööõpetusega. On vaja parandada seda rinnet, mis on väljaspool koolitunde. Mõelda tuleb suvistele töö- ja puhkelaagritele."
1967. aastal oli malevlasi 278, tegutses 7 rühma ja malevlase keskmine päevapalk oli 2,90 rubla. 1978. aastal oli malevlasi juba 11 728, tegutses 420 rühma ja keskmine päevapalk oli 5,12. 1980. aastal oli malevas 15 370 vormikandjat, sealhulgas 1000 täiskasvanud komandöri. 1983. aastal ületati 20 000 malevlase piir.
Juhid ja struktuur
muudaOrganisatsioon oli üles ehitatud paramilitaarsel põhimõttel: komandör, komissar ja staap staabiülemaga. Õpilasmaleva ametikohad, palgamäärad, ametiautod, korterid ja muud olulised asjaolud otsustati Eesti NSV Ministrite Nõukogus ELKNÜ Keskkomitee ettepanekul. Aasta läbi tegutsev EÕM-i juhtkond ja staap asusid algul Tallinnas Heina tänav 22, seejärel Võidu väljakul ELKNÜ-ga samas majas, koos ELKNÜ Keskkomitee osakondadega. 1976. aastal koliti aga Kreuksi tänav 20 majja (tänapäeval Ameerika Ühendriikide saatkonna hoone Kentmanni tänaval).
Teise ešeloni moodustasid piirkonnastaabid, mis töötasid hooajaliselt igas ENSV rajoonis (v.a Hiiumaal); interpiirkond korraldas rühmade vahetust teiste liiduvabariikide, Saksa DV Schwerini ringkonna ja Ungari Szolnoki komitaadiga.
Komandörid
- Tiit Järve (1969–1970)
- Toomas Tromp (1970–1973)
- Andres Puskar (1974–1977)
- Urmas Uska (1977)
- Martin Kõiv (1978–1979)
- Andres Puskar (1979–1980)
- Kalle Kesküla (1. aprill 1980–1985)
- Siim Markus (1985−1986)
- Priit Manavald (1987-1988)
- Jaak Mikk (1989−)
Komissarid
- Veiko Raagmets (1971–1973)
- Kalle Kesküla (1976–1980)
- Edgar Savisaar (1977–1979)
- Kalev Uustalu
Staabiülemad
Staabis oli neli teenistust, igas kaks meest:
- staabiteenistus (maleva komplekteerimine, korraldustöö);
- komissariteenistus (suurüritused, kasvatustöö);
- tootmisteenistus (lepingupartnerid, ohutustehnika);
- asjadevalitsus (vormiriietus, majandusküsimused).
Lõpp
muudaEesti Vabariigi taastamisega lõppes ka noortemaleva tegevus, kuna ühes Nõukogude režiimiga lagunesid ka suuremad ja peamised tööandjad – sovhoosid ja kolhoosid. Omandivormi muutumisega kadus huvi malevate vastu. Maakonniti lõpetasid malevarühmad tegevuse erineval ajal.
2000. aastate alguses, pärast kümneaastast pausi, hakati Eestis taas õpilasmalevaid korraldama.
Eesti Õpilasmalev tänapäeval
muuda
Pikemalt artiklis Sihtasutus Õpilasmalev
Iga-aastast õpilasmalevat hakati Eestis taas korraldama 2000. aastate alguses. 20. veebruaril 2003 loodi Tallinna Linnavolikogu otsusega õpilasmaleva tegevust kureeriv Sihtasutus Õpilasmalev, mis jätkab 2001. aastal taaselustatud Tallinna õpilasmaleva traditsiooni. Sihtasutuse tööd korraldab juhatus, mille üle teostab järelevalvet sihtasutuse nõukogu.
Aastatel 2001–2002 jagati toetusi organisatsioonidele, mis hakkasid korraldama noorte suvist malevategevust, ning 2003. aastal algas, üle kümneaastase pausi järel, esimene malevasuvi. Vajadus üleriigilise koostöö järele innustas 20 Eesti omavalitsust 15. detsembril 2004 Tallinna raekojas ühiste kavatsuste protokolli allkirjastama. Protokoll on aluseks üleriigilise õpilasmaleva taasloomisele. Ühtlasi moodustati malevajuhtide nõukogu, kus on esindatud kõik maakonnad.
Sihtasutus Õpilasmalev pakub igal aastal tööd ja malevakohta ligi 1000 Tallinna noorele. 2015. aastal töötas õpilasmalevas umbes 1000 noort, kellest pooled töötasid Tallinna linnas ja pooled Tallinnast väljas. Üle Eesti viibis 2015. aastal malevas ligikaudu 4500 noort.