Brugge

Brugge (eesti keeles varem ka Brügge) on linn Belgias, Lääne-Flandria provintsi keskus. Linna läbib palju kanaleid, mistõttu see on üks paljudest linnadest, mida on nimetatud Põhjamaa Veneetsiaks.

Brugge
[ br'öhhe ]
hollandi Brugge prantsuse Bruges saksa Brügge
Brugge lipp Brugge vapp
Pindala: 138,4 km²
Elanikke: 118 509 (1.01.2022)
Koordinaadid: 51° 13′ N, 3° 13′ E

Brugge vanalinn
UNESCO maailmapärand
Asukoht	Belgia
Tüüp	kultuurimälestis
Kriteeriumid	II, IV, VI
Viited	996
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud	2000 (24. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Kanal Brugges

Kanal Brugges

Ajalugu

Brugge aladel enne Rooma riigi vallutust elanud gallialaste tegevusest pole säilinud peaaegu mingeid jälgi. Selle piirkonna vallutas Julius Caesar 1. sajandil e.m.a ja sel ajal ehitati sinna esimesed kindlustused, et kaitsta rannikut mereröövlite eest. Frangid võtsid 4. sajandil selle piirkonna romaniseerunud gallialastelt üle.

9. sajandil tabasid seda kanti viikingite rüüsteretked. Seetõttu hakkas esimene Flandria krahv Balduin I Rooma-aegseid kindlustusi taastama ja täiendama. See aitas kaasa kaubavahetusele Inglismaa ja Skandinaaviaga. Tol ajal oli Bruggel mereühendus, mis on tänapäevaks kadunud, ja Brugge oli sadamalinn.

Brugge sai linnaõigused 27. juunil 1128. Selle aja paiku ehitati uued linnamüürid ja kanalid. Kuid alates 11. sajandi keskpaigast hakkas Brugge looduslik pääs merele pisitasa ummistuma, laevad ei saanud enam linna sõita ja linn kaotas pääsu merele.

Olukord muutus 1134. aasta suure tormiga. Meri murdis rannavallidest läbi ja moodustus uus Bruggeni ulatuv veetee, mis tõusu ajal ulatus 15 km sisemaale. See looduslik kanal kandis nime Zwin ja selle äärde rajati mitu linna, millest ükski küll nii tähtsaks kui Brugge ei saanud.

Üks Zwini-äärsetest linnadest oli Damme. Damme asus Zwini suudmes. 1213. aastal hakkas Prantsusmaa kuningas Philippe II Dammes ehitama suurt laevastikku, et sellega Inglismaad vallutama minna. Kuid Inglismaa kuningas John Maata sai sellest teada ja otsustas anda ennetava löögi. 30. mail jõudis 500-laevaline Inglise laevastik Dammesse, kus Prantsusmaal oli 1700 sõiduvalmis ja täieliku teemoonaga varustatud laeva, aga prantslaste põhivägi oli Genti linna piiramas ja laevastikku kaitses üksnes väike rühm mehi. Inglased ründasid viivitamatult ja vallutasid kogu laevastiku, sõitsid umbes 300 laevaga (lisaks endi omadele) Inglismaale tagasi ja lasid enne sadakond laeva Zwini põhja, ummistades selle suudme, nii et Philippe ei saanud enam ülejäänud laevadega merele sõita ja pidi ka need maha jätma.

Brugge müüride vahel leidsid kaitset villaturg ja rõivatööstus, eriti villast kootud riide tootmine. 13. sajandi algusest peale kuulus Brugge flaami rõivalaatade ringi. Linna kaupmehed asutasid kaubakontoreid teisteski linnades, ka Inglismaal ja Šotimaal. Hansa Liidu kogesid saabus Bruggesse nii palju, et nad ei mahtunud Dammesse ära ja sadamat laiendati teisel pool Westerscheldet asuvasse Sluisi. 1277. aastal saabus Bruggesse esimene Genova kaubalaevastik, mis pani aluse otsesuhetele Vahemere maadega. Algas kauplemine Levandist pärit vürtsidega. Kapitali sissevool koos uue kaubanduse ja rahanduse võtetega muutsid täielikult Brugge panganduse. 1309 avati Brugges börs, mis oli üks esimesi börse maailmas, kui mitte kõige esimene. 1314 saabusid Bruggesse ka Veneetsia laevad.

Niisugune rikkus äratas välisvaenlaste tähelepanu. Flandria krahv oli algusest peale olnud formaalselt Prantsusmaa kuninga alam, kuigi sisuliselt oli ta alati olnud üsna sõltumatu. Philippe IV otsustas Flandria ka Prantsusmaa sisulise kontrolli alla võtta ja alustas 1297 Prantsuse-Flaami sõda.

Esialgu oli sõjategevus väga passiivne. Linna majanduse jaoks oli oluline see, et varem oli Bruggele kuulunud monopol Inglismaa villaga kauplemises, aga nüüd, kui Inglismaal olid Prantsusmaal suured valdused, otsustas kuningas Edward I villatarbijatega otsesidemed luua. Brugge linnavalitsus kutsus Philippe IV garnisoni linna, et Edwardile survet avaldada ja teda sõjaga ähvardada. Kuid see samm oli linnarahva seas väga ebapopulaarne, sest Flandria oli ju hoopis Prantsusmaaga sõjas. Ööl vastu 18. maid 1302 tungis relvastatud linnarahvas Prantsuse garnisoni majutuspaika ja tappis suurema osa prantslastest, umbes 2000 meest. Seda sündmust nimetatakse Brugge hommikupalvuseks.

Prantsuse kuningas ei võinud seda niisama jätta. Juba sama aasta juulis saabus karistusretkele 8000-meheline sõjavägi, mida juhtis Artois' krahv Robert II ja kuhu kuulus 2500 aadlikust raskerelvastuses rüütlit. Üht sellist rüütlit peeti võrdväärseks kümmekonna jalamehega. 11. juulil 1302 toimus Kortrijki lähedal Kuldkannuste lahing, milles Flandria 9000-meheline jalavägi purustas Prantsuse ratsaväe täielikult, lüües maha kõik selle juhid, kaasa arvatud Robert II. Flandria sõjaväe juhte Jan Breydelit ja Pieter de Coningkit kujutav skulptuur on tänapäeval Brugge turuplatsil.

14. sajandi lõpul moodustasid Flandria neli liiget Brugge, Gent, Ieper ja Brugget ümbritsev piirkond Brugse Vrije parlamendi, kuigi nad omavahel sageli tülitsesid.

15. sajandil asutas Burgundia hertsog Philippe Hea kolm õukonda: Bruggesse, Brüsselisse ja Lille'i. See meelitas Bruggesse palju rahvast, sealhulgas pankureid ja kunstnikke. Linna rahvaarv kasvas 200 000-ni ning Brugge ketrajaid ja kudujaid peeti maailma parimateks. Brugges olid eksiilis Inglismaa kuningad Edward IV ja Richard III ning Brugges trükiti kõigi aegade esimene ingliskeelne raamat.

Linnale oli õitsengu toonud Zwini kanal, aga 1500. aasta paiku hakkas Zwin ummistuma. Linna majandus jäi varsti Antwerpeni omast maha. 1540. aastatel oli Brugges eksiilis kolmaski Inglise kuningas Charles II. 17. sajandil tehti katseid linna majandust turgutada, et tuua tagasi kuulsusrikas minevik. Nii rajati linna korralik pitsitööstus ja kaasajastati sadama infrastruktuuri, kaevati uued ühendused merega, aga miski ei aidanud. Brugge vaesus ja tema elanike arv vähenes 19. sajandi lõpus 200 000-lt 50 000-le.

1892. aastal ilmus dümbolistliku kirjaniku Georges Rodenbachi lühiromaan "Bruges-la-Morte", mille pealkirja võiks tõlkida kui "Surnud linn Brugge". Lisaks sellele, et see on sümbolistliku kirjanduse tüüpnäide, on see esimene fotodega illustreeritud ilukirjandusteos. Selle lühiromaani põhjal kirjutas Erich Wolfgang Korngold 1920. aastal ooperi "Surnud linn".

1907 rajati Zeebrugge sadam, mis tänapäeval on Belgia suuruselt teine sadam. 6. mail 1987 läks Suurbritannia laev "Herald of Free Enterprise" Zeebruggest lahkudes ümber ja 197 inimest hukkus.

Linnas asuv College of Europe õpetab välja Euroopa Liidu ametnikke.

Bruggel ei ole sõpruslinnu. Linn ei eita sõpruslinnade kasulikkust nendele linnadele, millel on vähe välissuhteid. Peamised põhjused, miks Brugge ei ole sõpruslinnu valinud, on see, et keeruline on valida, ja see, et olemasolevate välissuhetega on tal niigi küllalt tegemist. Samuti on oletatud, et sõpruslinnad on sageli ettekäändeks linnaametnikele reiside korraldamiseks üldsuse kulul. 1971 ühendati Brugge halduslikult naaberlinnadega, millel olid sõpruslinnad – need suhted katkestati.

Arhitektuur

Brugge kesklinn, mis on säilinud keskaegsel kujul, on turismimagnet ja kuulub alates 2000 UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Brugges asub 13. sajandist pärit Brugge kellatorn, milles on 48 tornikella. Linnavalitsuse palgal on täiskohaga kellamees, kes annab korrapäraselt tasuta kontserte.

Brugges on 122,3 m kõrgune Maarja kirik (Onze-Lieve-Vrouwekerk), mis ehitati 13.–15. sajandil. See on üks maailma kõige kõrgemaid tellistest ehitisi. Selles kirikus on Michelangelo skulptuur "Madonna lapsega". Vaatamisväärseid kunstiteoseid on ka Brugge Püha Jakobi kirikus.

2002. aastal oli Brugge Euroopa kultuuripealinn.

Sport

Brugge on 2012. aasta seisuga ainus linn, millel on Belgia jalgpalli kõrgeimas liigas Jupiler Pro League'is kaks meeskonda. Need on Club Brugge ja Cercle Brugge. Mõlemad mängivad Jan Breydeli staadionil, millel on 30 000 istekohta.

Brugge oli üks 8 linnast ja üks 4 Belgia linnast, kus peeti 2000. aasta jalgpalli EM-i kohtumisi, nimelt kolm alagrupimängu ja üks veerandfinaal.

Välislingid

• Brugge koduleht