Ava peamenüü

Bronislav Võrse (kuni 1930. aastate keskeni Virsa, lätipäraselt Virza, hiljem venepäraselt ka Virze; 21. juuli 1911 Tartu20. mai 1987 Tartu) oli eesti poksija ning Nõukogude sõjaväelane, partei- ja riigitegelane.

Tema isa oli rahvuselt lätlane ja ema oli eestlane. Pärast algkooli lõpetamist 1926. aastal töötas ta peamiselt saeveskites, nahavabrikutes jms.

Sisukord

PoksijanaRedigeeri

Võrse alustas poksimisega 1928. aastal ning ta poksis Tartu NMKÜ-s ja Tartu Poksiklubis.

Ta sai Eesti 1933. aasta meistrivõistlustel raskekaalus (üle 175 naela ehk 79,4 kg) 2. koha, kaotades finaalis Evald Lukkinile.

Ta osales raskekaalus (üle 175 naela ehk 79,4 kg) kaks korda Eesti–Soome maavõistlusel. Ta võitis oma kohtumise 1934. aastal ning kaotas oma kohtumise1936. aastal.

Ta oli hiljem töölisspordiühing "Sõpruse" poksitreener ning tegutses ka poksikohtunikuna.

Edasine elukäikRedigeeri

Ta teenis sundaega alates märtsist 1937 kuni juulini 1938 Läti sõjaväes, sest ta tal oli isa poolt Läti kodakondsus. Ta töötas 1930. aastate teisel poolel Tartus mitmes naha- ja vildivabrikus.

Teise maailmasõja ajalRedigeeri

Võrse osales Juunipöörde meeleavaldustele inimeste kokkuajamises ning oli nende hulgas, kes 21. juunil 1940 võtsid Tartu Raekoja tornist alla Eesti lipu. Ta astus uute võimude teenistusse, ta liitus Rahva Omakaitsega ning osales aktiivselt natsionaliseerimistegevuses. Ta määrati 1941. aastal Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee aseesimeheks.

Pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist 1941. aastal liitus ta hävituspataljonidega ning osales aktiivselt inimeste ja varade Nõukogude Liidu tagalasse (ka sunniviisilisel) saatmisel. Ta organiseeris tankitõkke-ehitiste rajamist Tartu lõunapoolel (hiljem tuntud "Jalaka liinina"), muuhulgas ka inimeste sunniviisilist ehitustöödele viimist.

Ta teenis sõja ajal Punaarmees roodu politrukina ja hiljem roodukomandörina, tema lõplik auaste oli kapten.

Pärast sõdaRedigeeri

1945. aastal määrati Võrse Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimeheks. Tema juhtimisel koristati Tartus sõjapurustusi, lammutati hoonevaremeid ning hiljem ka juba taastamiskõlblikke hooneid, mille taastamiseks ei leitud vahendeid. Tema juhtimisel rajati Raekoja platsile 1948. aastal purskkaev (rahvasuus Võrse purse), mille asemele 1997-1998 rajati suudlevate tudengite purskkaev.

Eesti NSV-s 1940. aastate lõpus alanud puhastuste käigus viidi Võrse selle koha pealt 1949. aastal üle Tartu Riikliku Ülikooli haldusprorektoriks. Tema korraldas 1951. aastal Tartu ülikooli ja sellest eraldatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia varade jagamist ning pärast sõda esimese üliõpilaste ühiselamule uue hoone ehitamist (tegelikult küll sõjas kannatanud endise haiglahoone põhjalikku rekonstrueerimist ja pealeehitamist), praeguse aadressiga Pepleri 23. Ta oli ka ülikooli spordiklubi juht.

Pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal hakkasid nõuded juhtivate nõukogude töötajate parteilisele tegevusele lõdvenema ning pisut enam hakati hindama erialast pädevust. Võrse viidi ülikoolist 1955. aastal üle Tartu Üldehitustrusti juhatajaks, kus ta töötas kuni pensionile minekuni 1978. aastal.

ArtikleidRedigeeri

  • Bronislav Võrse. "Tartu 21. juunil 1940: mälestusi 21. juuni sündmustest". Edasi, 21. juuni 1961

KirjandusRedigeeri

  • "Poksimaawõistluse üllatusmees". Postimees, 23. november 1934
  • Spordibiograafiline leksikon. Tallinna Kirjastuse Kooperatiiv. Tallinn 1937
  • "Tartu 21. juunil 1940" [usutlus Bronislav Võrsega]. Edasi, 21. juuni 1961
  • Valter Lenk. Kehakultuur ja sport. Tartu Ülikooli ajalugu III. 1918-1982. Tallinn 1982
  • "Bronislav Võrse". Nekroloog. Edasi, 23. mai 1987
  • Toomas Hiio. Tartu Riikliku Ülikooli juhtimine ja rektorid. Universitas Tartuensis 1632-2007. Tartu 2007
  • Rein Pajur. "Poksi lugu". Tallinn 2009

VälislingidRedigeeri