Berndt Otto Stackelberg
Berndt Otto Stackelberg vanem (14. mai 1662 Tallinn – 29. august 1734 Turu) oli baltisaksa päritolu Rootsi sõjaväelane (feldmarssal), vabahärra.
Berndt Otto Stackelberg oli Stackelbergide Haljava vabahärrade haru esivanem ja Rootsi feldmarssali Berndt Otto Stackelberg noorema isa.[1] [2] [3]
11. juulil 1727 sai ta Rootsi kuningalt Fredrik I-lt feldmarssali auastme ja vabahärratiitli ning ta kanti Rootsi rüütelkonna aadlisuguvõsade loendisse (nr 192[4][5][6]).
Talle kuulus Eesti aladel Haljava mõis.[7] [8]
Berndt Otto Stackelberg vanem teenis nooruses Hollandi, seejärel Prantsuse armees ning sai kümne aastaga kapteniks.
Põhjasõja algaastail oli ta algul kindral Otto Vellingki adjutant, seejärel juhtis ooberstleitnandina üht jalaväepataljoni W. Schlippenbachi armees ja siis ooberstina Pori jalaväerügementi. 1704. aastast teenis ta Adam Ludwig Lewenhaupti komando all Kuramaal ja Riias, 1706. aastal ülendati ta kindralmajoriks.
1708. aastal oli Stackelberg Lewenhaupti armees jalaväeülem ja 1709. aastal juhatas ta Poltava lahingus ühte neljast jalaväekolonnist. Selle eesotsas murdis ta läbi reduutide liinist ja osales saatuslikus rünnakus Vene peaväe vastu. Põgenemise alates üritas ta oma mehi peatada, kogus neid enda ümber käputäie ja läks nende eesotsas viimasele vasturünnakule, kuid langes siis Vene vägede kätte vangi.
B.O. Stackelbergil õnnestus vabaneda Vene sõjavangist alles Põhjasõja lõppedes. Ta suundus Rootsi, kus ülendati 1722. aastal jalaväekindraliks ja määrati Soomes asunud vägede juhatajaks.
Perekond
muudaTema vanemad olid Haljava mõisnik, ooberst ja maanõunik Wolter von Stackelberg (1625–1691) ning Helene von Lieven (Liwe). Tema ema oli Liivi mõisniku Bernhard von Lieveni (suri 1649) ja Paadrema mõisast pärit Gerdruta Uexkülli tütar, ning lesestunud abielust Ingliste mõisniku Hermann Anrepiga (suri 1658; feldmarssal Reinhold Anrepi pojapoeg[9] ).[8]
Berndt Otto Stackelberg abiellus 1696 vabapreili Margaretha Elisabeth von Maydelliga, kes oli Maidla pärushärra ja Rootsi vabahärra (nr 102)[10] jalaväekindral Georg Johann von Maydelli (1648–1710 Tallinn) ja Edise-Vääna mõisast pärit Hedwig Helene von Taube tütar. Abielust sündisid:
- Jürgen (Georg) Johann (1697–1766), Kuksema (Haus Jürgensberg) haru esivanem;
- Helene (1698–1749), Rootsi kapteni ja Elistvere vabahärra Leonhard von Wrangelli (–1731) ja seejärel Roela ja Vatku mõisniku, vene brigadiri ja vabahärra Michael von Bielsky (1685–1746) abikaasa;
- Hedwig Juliana (1700–1763), 1744. aastal Sarvilahti (Sarvlax) mõisniku, majori ja vabahärra Karl Johan Creutzi (1687–1757) abikaasa;
- Margarethe Elisabeth (1700–1763), 1729. aastal Rootsi Sonnäsi (Sunniemi) mõisniku, oobersti ja vabahärra Johan Hastferi ( –1769) abikaasa, Berndt Johan Hastferi (1737–1809; sv) ema;
- Berndt Otto noorem (1703–1787), Rootsi sõjaväelane (feldmarssal, 1778), Rootsi ja Soome Stackelbergide esivanem;[11]
- Wolter Reinhold (1705–1801), Rootsi sõjaväelane (kindral, 1773) ja krahv (1763);
- Magdalena Christiana (Helena Christina; 1706–1736), 1734. aastal ooberstleitnandi ja vabahärra Wolmar Johann von Ungern-Sternbergi (1684–1748) teine abikaasa;[12]
- Anna Katharina (1708–1744).
Viited
muuda- ↑ Stackelberg, Berndt Otto, Nordisk familjebok 1917, veerg 877 (rootsi keeles)
- ↑ Stackelberg, Berndt Otto, Svenskt biografiskt handlexikon, 1906 lk. 507-508 (rootsi keeles)
- ↑ http://www.battle.poltava.ua/english/stackelberg.htm
- ↑ Friherrliga ätten Stackelberg nr 192, www.adelsvapen.com
- ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... 1754, lk.180
- ↑ Aadlivapid Ajalooarhiivis: Berndt Otto von Stackelberg
- ↑ von-stackelberg.de: Baron Berndt Otto I. von Stackelberg (1662-1734)
- ↑ 8,0 8,1 Stackelbergid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1 , Görlitz, 1930, lk.343
- ↑ Anrepid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1 , Görlitz, 1930, lk.645
- ↑ Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... 1754, lk.133
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1 , Görlitz, 1930, lk.359
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1 , Görlitz, 1930, lk.467