Ava peamenüü

Aado Slutsk (kuni 4.03.1940 Abram; 17. juuli 1918 Riia28. september 2006 Tallinn) oli Eesti ajakirjanik ja raadiojuht.

AjakirjandusRedigeeri

Septembris 1944 toimetas ta Tallinna ajalehte Päevauudised.

Ringhääling ja raadioRedigeeri

Aastast 1955 töötas ta ringhäälingus.

Enne raadiojuhiks saamist oli ta karistuseks mingi eksimuse eest saadetud tööle Kunda Tsemenditehasesse.

Ta oli 19641981 Eesti NSV Raadio ja Televisiooni Komitee esimehe asetäitja, kellele allus Eesti Raadio. Aastatel 1969–1981 oli ta lisaks sellele ka ametlikult Eesti Raadio direktor.

Aado Slutski toel ja tagantlükkamisel tehti Eesti Raadios palju uuendusi. Aastal 1965 loodi ühiskondliku arvamuse grupp kuulajatelt tagasiside saamiseks. Tööd alustas RAMETO (seda põhjendas Slutsk ülemuste ees usuvastase võitluse vajadusega). Aastal 1967 avati Eesti Raadio teine programm Vikerraadio, mis sai võimalikuks ainult tänu Slutski pingutustele selle läbisurumisel ülemuste ees (viidati ka vajadusele konkureerida Radio Nordiga). Loodi Nõukogude Liidu esimene raadio arvutuskeskus. Eesti Raadio oli üks esimesi ringhäälinguid Euroopas, kus fonoteeki ja muusikaprogrammide koostamist juhtis arvuti. Hangiti moodne helibuss Škoda. Eesti Raadio tehniline teenistus ei allunud tollal küll Aado Slutskile, kuid teda huvitasid kõikvõimalikud tehnilised uuendused ning ta toetas jõuliselt stereofoonia arengut ja kvadrofoonilisi katsesaated, mis olid esimesed NSV Liidus. Ta organiseeris igal võimalusel tehniliste uuenduste demonstratsioone ka EKP juhtidele, mis soodustas finantseeringute hankimist välisvaluutas uue tehnika soetamiseks. Slutsk lõi raadio juurde ka Pressibüroo, kus analüüsiti maailmasündmusi. Üks uuendusi oli ka meelelahutuslike järjejuttude-kuuldemängude tegemise alustamine oktoobris 1966.

Kui Moskvast tuli korraldus suurendada venekeelsete raadiosaadete osatähtsust, siis loobus Slutsk venekeelsete saadete pikkimisest programmidesse ning korraldas saatekava niimoodi ümber, et venekeelsed saated moodustasid eraldi programmi.

Raadiojuhina kaitses Slutsk oma alluvaid ülemuste ees ideoloogiliste süüdistuste eest.

Ühiskondlik tegevusRedigeeri

Alates 1989. aastast oli ta Eesti Olümpiakomitee liige.

RaamatudRedigeeri

  • Vladimir Raudsepp, Aado Slutsk (koostajad). Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas 1956: album, Tallinn 1958.
  • Aado Slutsk (koostaja ja toimetaja). Back into the Olympic family, Tallinn 1991, tõlkinud Anne Lange.
  • Aado Slutsk (toimetaja). Estonian olympic team, Albertville, France, 1992, Tallinn 1992, tõlkinud E. Allepere.
  • Aado Slutsk (koostaja). Albertville ja nüüd Barcelona, Tallinn 1992.
  • Aado Slutsk (koostaja). Te ei eksinud, härra parun!, Tallinn 1995.

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Eesti Raadio järelehüüdes öeldakse: "Ta oli emotsionaalne, vahel ka subjektiivne ja ülekohtune. Juht, kellega vastuollu sattuda oli ohtlik. Ja sellest hoolimata oli ta särav isiksus. Ta oskas valida ja hinnata inimesi. Ta oli galantne ja vaimukas. Härrasmees, kes tervitades kaabut tõstis. Ta oli kirglik mägisuusataja ja efektne seltskonnategelane."

Valdo Pant lahkus Eesti Raadiost Eesti Televisiooni konflikti tõttu Slutskiga. Ta kirjutas sellise avalduse: "Raadio juhtkond teeb mulle takistusi ja ma ei saa nendega rohkem koos töötada. Raadio juhtkond on oinapäine. Ühesõnaga, kuna raadio juhtkond on loll, siis on nendega võimatu koos töötada.". Slutsk viseeris selle avalduse: "Nõus. Luban."[1]

ViitedRedigeeri