76. kaardiväe õhudessantdiviis

Pihkva 76. õhudessantdiviis (vene keeles 76-я Гвардейская Краснознамённая десантно-штурмовая дивизия, ka 76-я гвардейская десантно-штурмовая дивизия) on Venemaa Föderatsiooni õhudessantvägede üksus, mille staap asub Pihkva oblastis Pihkvas.

76. kaardiväe õhudessantdiviis
76. kaardiväe õhudessantdiviisi embleem]
Riik  Venemaa
Kuuluvus Venemaa Relvajõud
Haru Venemaa õhudessantväed
Lahingud Pealetung Kiievile[1]
Vene-Ukraina sõja lõunarinne[2]
Autasud Suvorovi orden (2014)

Ajalugu

muuda

Diviis loodi 1. septembril 1939. aastal 157. laskurdiviisi nime all ja oli Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna koosseisus. 1941. aastal osales Odessa kaitselahingutes ja Feodossija dessandis. 1943. aastal nimetati ümber 76. kaardiväelaskurdiviisiks, osales Stalingradi lahingus. 1946. aastal nimetati ümber 76. kaardiväe õhudessantdiviisiks. 1948. aastal NSV Liidu relvajõududes alanud uute rünnakväeosade loomise raames moodustati kaardiväe laskurdiviisist 2-polguline 76. õhudessantdiviis ja 1947. aastal sai diviisi asukohaks Pihkva.

1948. aastal moodustati loodud õhudessantvägedest otse kaitseministeeriumile (mitte maavägede ülemjuhatusele) alluv üksik õhudessantvägede armee, kuhu kuulus 4 korpust, milles 12 õhudessantdiviisi ja 171. üksik sidepataljon (asub Moskva lähedad Medveži ozero lähedal).

Pihkva õhudessantdiviis osales 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses mitmete rahutuste ja konfliktide mahasurumises Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Kõrgõzstanis, Põhja- ja Lõuna-Osseetias, augustiputši käigus saadeti ka Eestisse. Diviisi üks polk saabus 20. augustil Tallinna, piiras 21. augusti hommikul Tallinna teletorni ning lahkus järgmisel päeval Eestist.

2002. aasta lõpul teatas Vene asekaitseminister Vladimir Issakov, et Pihkvas paikneva õhudessantväediviisi elukutseliste süsteemile üleviimise esimene järk on täidetud. Pihkva 76. õhudessantväediviisi 104. polgu kõik ohvitserid ning kolm neljandikku reakoosseisust on komplekteeritud elukutseliste sõjaväelastega.

Diviisi üks õppekeskus asub Petseris, millel on otsene side Eestiga – paljud sealsed ohvitserid on teeninud enne Eestis, tunnevad siinseid olusid hästi ja on säilitanud Eestiga tihedad sidemed.

Diviis on kavas komplekteerida ainult elukutselistest sõjaväelastest. 2009. aastal saavad sõdurid ajateenijad kuutasu 4000 rubla, lepingu alusel teenivad sõdurid 13 000 rubla.[3]

 
Õhudessantvägede lahingumasin BMD-4M
 
BTR-MD Rakuška

2020. aastal anti diviisi käsutusse pataljoni jagu tehnikat, 31 BMD-4M ja 8 BTR-MDM Rakuška.[4][5]

Koosseis

muuda

Juhid

muuda
  • Polkovnik Vassili Glagolev (1939–1941)
  • Polkovnik Dmitri Tomilov (1941–1941)
  • Polkovnik Dmitri Kuropatenko (1941–1942)
  • Polkovnik Dmitri Tomilov (1942–1942)
  • Polkovnik Jakov Štein (1942–1942)
  • Polkovnik Dmitri Kuropatenko (1942–1942)
  • kaardiväe kindralmajor Aleksandr Kirsanov (1942–1948)
  • kaardiväe kindralmajor Vassili Margelov (1948–1950)
  • kaardiväe kindralmajor Mihhail Jenšin (1950–1953)
  • kaardiväe polkovnik Grigori Holod (1953–1955)
  • kaardiväe kindralmajor Nikolai Zahharov (1955–1957)
  • kaardiväe kindralmajor Andrei Jevdan (1957–1959)
  • kaardiväe polkovnik Anatoli Poluškin (1959–1962)
  • kaardiväe kindralmajor Viktor Ometov (1962–1968)
  • kaardiväe kindralmajor Valentin Kostõlev (1968–1971)
  • kaardiväe kindralmajor Leonid Kuzmenko (1971–1976)
  • kaardiväe kindralmajor Grigori Oništšenko (1976–1979)
  • kaardiväe kindralmajor Albert Sljusar (1979–1981)
  • kaardiväe polkovnik Juri Muravjov (1981–1983)
  • kaardiväe kindralmajor Georgi Špak (1983–1986)
  • kaardiväe kindralmajor Vjatšeslav Halilov (1986–1990)
  • kaardiväe kindralmajor Juri Sosojev (1990–1992)
  • kaardiväe kindralmajor Ivan Babitšev (1992–1995)
  • kaardiväe kindralmajor Aleksandr Popov (1995–1996)
  • kaardiväe kindralmajor Stanislav Semenjuta (1996–2005)
  • kaardiväe kindralmajor Aleksandr Kolpatšenko (2005–2009)
  • kaardiväe polkovnik Igor Vinogradski (2009–2013)
  • kaardiväe kindralmajor Aleksei Naumets (2013–2018)
  • kaardiväe polkovnik Igor Kapli[6] (2018–2020)
  • kaardiväe kindralmajor Sergei Tšubarõkin (2020–2022)
  • kaardiväe polkovnik Deniss Šišov (2022–)

Lahingud

muuda

76. õhudessantdiviisi väeosad üritasid 1991. augustiputši ajal 21. augustil, hõivata Pirital Tallinna teletorni, kuid selle käigus said hävitava kaotuse osaks[7] elektrooniliste võitlusvahenditega peetud lahingus Eesti poolele.

Diviis osales Esimeses Tšetšeenia sõjas ja kaotas seal langenutena 45 meest.

Alates 1999. aastast osales 76. õhudessantdiviis ka Teises Tšetšeenia sõjas.

29. veebruarist 1. märtsini 2000 Arguni lähedal kõrgendikul 776 toimunud lahingus kaotas diviis ametlikel andmetel surnutena 84 sõjaväelast.

Diviis osales ka 2008. aasta Lõuna-Osseetia sõjas.

Sõda Donbassis

muuda

Üksus osales 2014. aastal Donbassi sõjas.[8] 19. augustil 2014 langes Ukrainas Luhanski oblastis Georgijivka alevi juures Ukraina sõjaväelaste kätte kaks 76. kaardiväe õhudessantdiviisi soomusmasinat BMD-2.[9] Venemaa eitas oma sõjaväelaste osalemist lahingutes Ukrainas, kuid Ukraina võimude väitel on neil piisavalt tõendeid Vene regulaarväelaste osalemisest lahingutes Ukraina vägede vastu. Pihkva ajalehe "Pskovskaja Gubernia" ("Pihkva kubermang") andmetel hukkus Georgijiva juures 76. õhudessantdiviisi 1. rood peaaegu täies koosseisus (80 võitlejast jäi ellu 10).[10][11][12][13] Ukrainas sõdivad vene sõjaväelased nõudsid kohalikelt maa eraldamist oma langenud võitlejate muldasängitamiseks.

Rahvusvahelised missioonid

muuda

Sellest diviisist on pärit ka Venemaa 450-meheline rahuvalvepataljon Bosnias.

Õppused

muuda
  • 1994. aastal toimusid ühisõppused Prantsusmaa dessantväelastega.
  • 20. augustil 1998 korraldati Eesti ja Läti piiri lähedal õppus koodnimega "Tagasitulek", kus põhiraskust kandis Pihkva 76. õhudessantdiviisi üks polk.
  • 30. augustil 2007 pidas diviis õppusi, kus keskenduti sellele, kuidas läbida rasketes tingimustes soine ala.
  • 8.–29. septembril 2009 Valgevene ja Venemaa relvajõudude ühisõppused Zapad-2009 (Lääs-2009).
  • 8. septembril 2010, üle 1300 Vene õhudessantväelase (VDV) ja 17 sõjatehnika ühiku õhudessant, mis oli osa ettevalmistusest polgu taktikaliseks õppuseks, mis toimub 13.–18. septembrini 2010. aastal.[14]
  • Septembris 2017 osales diviis Valgevene ja Venemaa ühisõppustel Zapad-2017.[15]

Autasud

muuda

Artiklid

muuda

Viited

muuda
  1. Журналісти NYT ідентифікували псковських десантників, які вбивали українців у Бучі. ФОТО Джерело: https://censor.net/ua/n3388610 (vaadatud: 23.12.2022)
  2. RUSSIAN OFFENSIVE CAMPAIGN ASSESSMENT, OCTOBER 3 (vaadatud: 22.10.2022)
  3. Голубой берет для садиста
  4. 17 Jan 2020, 15:33, TASS, Paratroopers in Russia’s northwest receive over 30 latest BMD-4M combat vehicles
  5. 19 Jun 2020, ГТРК Псков, В парке Псковской дивизии пополнение на 30 боевых машин
  6. Российский военный преступник, заливавший Донбасс кровью, возглавил Псковскую дивизию ВДВ
  7. Sidejuht Aadu Jõgiaas: Teletorni rünnatakse!, Eesti Päevaleht, 19. august 2004
  8. 76th Guards Airborne Division, military unit 07264 (76th AAD WMD) (The following units of the Division were spotted in Ukraine: 104th Airborne Regiment (military unit #32515), 234st Airborne Regiment (military unit #74268) )
  9. Kiiev: Ukraina väed said Donbassis kätte kaks Pihkva diviisi soomukit
  10. "В Украине погибла почти целая рота псковских десантников — российские СМИ". Ukrajinska Pravda. 2. september 2014. Vaadatud 2. septembril 2014.
  11. "В списке там человек десять нас осталось в живых, - рассказ "заблудившегося" десантника". Infovastupanu. 2. september 2014. Vaadatud 2. septembril 2014.
  12. "«Всю роту положили»". Pskovskaja Gubernija. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2014. Vaadatud 2. septembril 2014.
  13. "Фото с места похорон десантников 76-ой дивизии ВДВ, погибших под Луганском". Infovastupanu. 25.08.2014. Vaadatud 2. septembril 2014.
  14. 1300 Vene eliitväelast teeb Pihkva külje alla dessandi[alaline kõdulink], Delfi, 08. september 2010
  15. http://www.ntv.ru/novosti/1930701/
  16. "Россия в очередной открестилась от своих военных в Украине. ДОКУМЕНТ". Infovastupanu. 29. september 2014. Vaadatud 29. septembril 2014.

Välislingid

muuda