41. Kaitse Tagavarapataljon
41. Kaitse Tagavarapataljon ((saksa keeles Schutzmannschaft Erzats Bataillon 41) [1] oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestis vabatahtlikest 1941. aasta sügisel Tartus moodustatud sõjaväeüksus.
41. Kaitse Tagavarapataljon, 1941 – 1943 Schutzmannschaft Erzats Bataillon 41 (saksa keeles) | |
---|---|
Tegev | 1941–1943 |
Riik |
![]() |
Kuuluvus |
![]() Väegrupi Nord tagalapiirkond |
Liik | jalavägi |
Ülesanne | tagalajulgestus |
Suurus | pataljon |
Osa |
207. julgestusdiviis Saksa Korrapolitsei |
Lahingud |
Teise maailmasõja Idarinne |
Ülemad | |
Praegune ülem |
- kolonelleitnant Oskar Särev major Friedrich Kurg kolonelleitnant Juhan Vermet |
Märkimisväärsed ülemad |
|
Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 975 meest, tegelikult ei ületanud pataljoni suurus kunagi 300 meest. Pataljon staap asus kogu eksisteerimise aja Tartus.
Pataljon värvati väegruppi "Nord" tagala ülemjuhataja Franz von Roques'i ja Rusland-Nordi kõrgema SS-i ja politseijuhi korraldusel.
Juhtkond ja koosseisRedigeeri
Pataljoniülemad:
Kompaniis oli neli rühma:
- I rühma ülemaks oli leitnant Erich Saaristo,
- II rühma ülemaks leitnant Artur Zingel,
- III rühma ülemaks Paul Kivastik ja
- IV rühma ülemaks leitnant Ilmar Kompus.
Pataljoni isikkoosseisu kasutati kompaniide ja rühmade kaupa Venemaal saksa vägede tagalajulgestuseks (Sh ka Pihkva oblasti Gdovi linnas asuva Saksa Välikomandatuuri nr 611 alluvuses)
41. Kaitse Tagavarapataljoni koosseisus oli 1941. aasta oktoobrist 1942. aasta veebruarini suuskurkompanii. Suuskurkompanii liideti 3. märtsil 1942 major Aleksander Sobolevi 39. Kaitsepataljoni koosseisu, mis paiknes Kalinini rindelõigus. Suuskurkompanii ülemaks oli kapten Jaak Vinni.
1943. aasta algul pataljon likvideeriti ning selle ülesanded ja isikkoosseis läksid üle 35. Kaitse Tagavarapataljonile.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Kõrgema SS- ja politseijuhi Rußland-Nord ja väegrupi Nord tagala ülemjuhataja korraldusel värvitud vabatahtlikud kaitsepataljonid (nr 37-42), okupatsioon.ee (vaadatud 2. detsember 2011)