182. Eesti julgestusgrupp
182. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 182 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 182) oli Wehrmachti alluvuses olev eestlastest komplekteeritud idarinde tagala julgestusüksus teises maailmasõjas.
| 182. Eesti julgestusgrupp | |
|---|---|
| Tegev | 1941–1942 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus |
 Wehrmachti Idarinne |
| Haru |
Väegrupp Nord tagalapiirkonna 18. armee julgestusgrupp |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | pataljon, u 700 meest |
| Lahingud |
Teine maailmasõda Idarinne Volhovi koti likvideeerimine Volhovi lahing Kolpino lahing Voškovo lahing Krivasoo lahing (1944) |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud | kapten Richard Tammemägi |
Juhtkond ja koosseis
muuda- Julgestusgrupi ülemad:
- kapten Richard Tammemägi, Julgestusgrupi nr 182 ülem;
- Julgestusgrupi adjutant leitnant Hermann Puusepp, käsundusohvitser leitnant Edvard Vahuri, relvur leitnant Eino Lohi ja pataljoni arst dr August Suitso (langes 6. märtsil 1944 Narva rindel);
- 5. sadakond, ülem kapten Julius Edor;
- 6. sadakond, ülem kapten Herman Möldre;
- I rühm, rühmaülem leitnant Elmar Mutli
- 7. sadakond, ülem kapten Rudolf Mikumägi;
- 8. sadakond, ülem leitnant Paul Paas.
182. Eesti julgestusgrupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus (esialgu 800 meest), mis formeeriti 1941. aasta augusti teisel poolel kapten Richard Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. sadakond (kompanii) formeeriti Tartus, 6. ja 7. sadakond Viljandis ning 8. sadakond Põltsamaal. 6., 7. ja 8. sadakond said väljaõppe formeerimise kohas. 5. sadakond viidi väljaõppeks Põltsamaale.
Julgestusgruppide ülemad olid eranditult Eesti ohvitserid, kelle juures asus Saksa sideohvitser. Julgestusgrupp koosnes 657 mehest, kellest 57 meest olid staabi koosseisus ja 600 meest jagunesid 4. kompaniiks, igas vastavalt 150 meest. Julgestusgrupp allus 18. armeele ja kanti Saksa Wehrmachti välihalli vormi ja kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid esialgu puudusid õlakud. Auastmetunnused olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid, julgestusgruppide ohvitserid kandsid spetsiaalselt nende jaoks välja mõeldud tärnide süsteemi spiiglite (kraelõikmete) asemel ning sonderführer'i paguneid, mis hiljem asendati tavalistega. Relvastus oli Punaarmee trofeerelvastus.
1941. aasta septembri keskel koondati pataljon jalgsimarsiga Rakverre, kus pärast mõnepäevast puhkust ja lühikest väljaõpet laaditi rongile ja viidi Narva. Narvas oli julgestusgrupp mõned päevad. Sealt mindi jalgsimarsiga Nõukogude Venemaale Jamburgi (Kingissepp), kust edasi mindi rongiga Volossovosse.
Valvetegevus
muudaPataljon sai ülesandeks (endise Balti raudtee Narva–Gattšina raudteeharu) julgestuse. Staap koos 5. sadakonnaga saadeti Kikerino külla, 6. ja 8. sadakond jäid Volossovosse, 7. sadakond Jelizavetinosse, kus täideti vahiteenistuse ja korrapidamisülesandeid 18. armee Korück 583 alluvuses. Väeosad jaotati jagude kaupa Volossovo ja Kikerino rajooni piirkonnas raudteele patrullteenistuseks.
5. sadakonna juurde formeeriti ratsarühm, mille ülemaks sai leitnant Kuusik. Ratsarühmast moodustati talvel suusarühm. Volossovo ümbruses olid mitmed kokkupõrked Nõukogude partisanidega.
5. sadakonnast määrati mehi erilistesse jahikomandodesse (Jagdkommando), mis allusid otse 18. armee staabile. Nende ülesandeks oli võitlus Nõukogude luuregruppide ja langevarjuritega ning nende hävitamine.
Lahingutegevus
muuda1941. aasta detsembris saadeti pataljoni 6., 7. ja 8. sadakond Volhovi koti põhjaservale Punaarmee Volhovi rinde 2. löögiarmee vastu. 19. märtsil piirati Idaridne Volhovi rindel sisse Nõukogude 2. löögiarmee ja 59. armee. 29. juunil lõpetasid sissepiiratud Punaarmee 2. löögiarmee ja 59. armee vastupanu. 1942. aasta juunis oli kogu pataljon hõivatud Volhovi koti likvideerimislahingutes ja selle järgnenud metsade läbikammimises.
Peale Volhovi lahinguid toodi pataljon rindelt ümberformeerimiseks ära. Pataljoni täiendamiseks kasutati 185. Eesti julgestusgruppi koosseisu.
Vastavalt 1. mail 1942 ilmunud raportile oli sel ajal 182. julgestusgrupi nimekirjas 20 ohvitseri, 92 allohvitseri, 608 reameest, lisaks veel sakslasest allohvitser ja 8 sakslasest reameest. Kaks kompaniid olid vahiteenistuses raudteel ja sõjavangilaagis Dulag 140 ning kaks kompaniid olid allutatud L-korpusele ja asusid rindel.
15. mail 1942 viidi julgestusgrupid Saksa Korrapolitsei alluvusse ning 182. Eesti JG nimetati 282. kaitsepataljoniks, 21. augustil 1942 allutati üksus uuesti Wehrmachti väeosale.
Reorganiseeerimine
muuda1942. aasta oktoobrist muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks. 23. oktoobril 1942 lõppes julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping ning umbes pooltest Saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni.
Üksus nimetati ümber 659. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 659), sama aasta jõulude ajal 659. Eesti Pataljoniks (Estnische-Batailon 659).
Kirjandus
muuda- "Teed ja saatused". Koostanud Reino Hein. Greif. Tartu 2001.
Välislingid
muuda- Teine Eesti Idapataljon. (Julgestuspataljon 182, hiljem Eesti Pataljon 659), wehrmacht.rindeleht.ee