Vikipeedia

Julgestusgrupp

Julgestusgrupp ehk julgestuspataljon (saksa Sicherungsgruppe) oli Teise maailmasõja ajal Wehrmachti rinde tagala kindlustamiseks ja seal korra hoidmiseks mõeldud sõjaväeline üksus.

Julgestusgrupp
Tegev 1941–1942
Riik Suursaksa Riik
Kuuluvus Idarinne, Wehrmachti Väegrupp Nord
Haru tagalapiirkonna julgestusüksused
Liik jalavägi
Suurus pataljon, ca 700 meest
Tähtpäevad 21. augustil 1941

Julgestusgruppide formeerimine

muuda

Korralduse julgestusgruppide formeerimiseks andis oma käskkirjaga nr.1236/41 21. augustil 1941 Saksa Wehrmachti 18. armee ülemjuhataja kindralooberst Georg von Küchler.

Kuna Wehrmachtis tohtisid teenida ainult Saksa riigi kodanikud, ei nimetatud eestlastest moodustatud üksusi mitte pataljonideks, vaid gruppideks (Wehrmachti koosseisu gruppe ei kuulunud), mis koosnesid sadakondadest.

Julgestusüksuste formeerimise eest vastutasid kohalikud komandandid. Julgestusüksused kuulusid tegelikult Relva-SS-i koosseisu, ehkki võitlejad seda ei teadnud. Julgestusgrupid allusid administratiivselt rinde tagalaülemale (Kommandeur des rückwärtigen Armeegebiets ehk nõndanimetatud Korück), operatiivselt aga rindediviisidele.

Üksuste koosseis oli vabatahtlik ning üksusse astujatega sõlmiti aastane tööleping. Julgestusgruppides kehtisid Wehrmachti auastmed, ehkki paguneid kanda ei tohtinud, kanti Wehrmachti mundreid, vasakul käel oli lint "Deutsche Wehrmacht", relvastuseks Punaarmee trofeerelvad. Julgestusgrupis oli neli laskurkompaniid. Staabis oli 5 ohvitseri: pataljoniülem, arst, adjutant, käsundusohvitser ja asearst ning 2 sõjaväeametnikku: laekur ja relvur. Staabikompaniis oli 16 allohvitseri ja 56 sõdurit, laskurkompaniis oli 3 laskurrühma ja raskekuulipildujarühm. Kompaniis oli 191 meest: 4 ohvitseri (kompaniiülem ja 3 rühmaülemat, raskekuulipildujarühma ülem oli kaadriallohvitser), 26 allohvitseri ja 161 sõdurit.

Julgestusgruppide ülesandeks oli rinde tagalas korra hoidmine, teede, raudtee, sildade ja muude sõjaliste objektide valvamine, sõjavangide konvoeerimine ja valvamine kuni nende üleandmiseni vangilaagitesse, rindetagala puhastamine sinna jäänud Punaarmee võitlejatest ning võitlus partisanidega.

Eesti julgestuspataljonid

muuda

1941. aastal formeeriti Eestis 16. ja 18. Wehrmachti armee tagalateenistuse tarbeks 6 julgestusgruppi (181.–186. Eesti julgestusgrupp, Estnische Sicherungsgruppe 181.–186.), ning et tagada kuue julgestuspataljonile tagalateenistus ja reservid, moodustati Eesti Põhiüksus Narvas (Estnische Ersatz-Sicherungsgruppe in Narwa). Eestist formeeritud julgestusgrupid olid pataljoni suurused ja neid juhtisid eesti ohvitserid. Iga julgestuspataljoni ülema ja kompaniiülema juurde oli määratud Saksa sideohvitser. Enne Idapataljonide moodustamist kutsuti neid üksusi vahel ka idapataljonideks.

1942. aastal alustati veel 4 julgestusgrupi moodustamist 18. armee tarbeks, kuid Hitler keelas Baltimaadest Wehrmachtile sõdurite värbamise.

1. mail 1942 oli Eestist moodustatud julgestuspataljonides 4050 meest.

Üldiselt tegutsesid julgestuspataljonid kompaktselt, kuid 183. Julgestusgrupi 13. kompanii (hilisem 657. Idakompanii) ja 184. Julgestusgrupi 17. kompanii tegutsesid ka eraldatult.

Pärast aastase teenistuslepingu lõppu, septembris 1942, suundus osa julgestuspataljonide võitlejaid tagasi tsiviilellu, kuigi sakslased ei tahtnud seda lubada, osa aga astus Eesti SS-leegioni. Allesjäänud viie pataljoni meestest moodustati oktoobris 1942 koos teiste Eestist rindel võidelnud üksustes olnud võitlejatega Wehrmachti alluvuses kolm idapataljoni numbritega 658–660 ning 657. üksik eriotstarbeline idakompanii. Väeosad nimetati sama aasta jõulude ajal ümber 658.–660. Eesti Pataljoniks.

Eestis moodustatud julgestusgrupid

muuda

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julgestusgrupp&oldid=5990665"