Ava peamenüü
Ülo Kurvits[1]

Ülo Kurvits (28. aprill 1920 Tartu16. veebruar 2006 Tallinn) oli eesti jurist ja tõlkija.

Ülo Kurvitsa isa Aleksander Kurvits (1885-1970) oli Eesti pedagoog ja sordiaretaja.

Hariduse omandas Ülo Kurvits Tartu linna XV algkoolis (19271932), Tartu Poeglaste Gümnaasiumis (1932–1937) ja Tartu Ülikoolis, mille õigusteaduskonna lõpetas 1945. aastal. Seejärel oli sama teaduskonna aspirantuuris (19461949).

Ülo Kurvitsa esimese kandidaaditöö teema oli "Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajalugu", mida aga juba järgmisel aastal peeti ideoloogiliselt väheütlevaks. Uueks teemaks määrati "Õigusteaduse traditsioonilise koolkonna reaktsiooniline olemus". Aastapäevad hiljem, kui Aleksandrovi raamat "Lääne-Euroopa filosoofia ajalugu" sattus terava kriitika alla, arvati ka ta teine dissertatsiooni teema ideoloogiliselt sobimatuks ning soovitati võtta uus teema. Nõnda ta dissertatsiooni kirjutamine katkeski.

Aspirantuuripäevil ning seejärel õppeosakondades töötades pidas õppeülesande täitjana loenguid riigi ja õiguse ajaloo ning riigi ja õiguse teooria alal Tartu ülikooli ajalooteaduskonna üliõpilastele. 1938. aasta sügissemestril astus korp! Rotalia rebaseks, värvid sai 1. mail 1939 professor Jüri Uluotsa käest.

Korp! Rotalia tegevuse taasalustamisel 1988. aastal oli magister colorum.

Ülo Kurvitsa esimeseks töökohaks oli Tartu linna täielik keskkool, kuhu läks õpetajaks 1944. aasta sügisel. 1945. aasta sügisel sai vanemlaborandi koha Tartu ülikooli õigusteaduskonna riigi ja õiguse ajaloo kateedris, kus ta hooldada oli ka teaduskonna üsna mahukas raamatukogu. 1949. aasta mais määrati teda ülikooli õppeosakonna ülema abiks, 1950. aasta mais õppeosakonna ülema kohusetäitjaks.

Eesti Põllumajanduse Akadeemia organiseerimisel 1951. aasta kevadel kutsuti teda sinna õppeosakonda juhatama. Seal sai töötada vaid 1952. aasta alguseni, millal tal avanes võimalus saada Eesti Teaduste Akadeemia Toimetus- ja Kirjastusnõukogu teadussekretäriks. Samaaegselt hakkas juhatama ka Akadeemia Presiidiumi kirjastusosakonda. Selles kaksikametis oli kuni 1989. aasta oktoobrini. Edasi jäi tööle vanemtoimetajana kuni pensionile minekuni 1991. aastal.

Sõjaväes teeninud pole.

Publitsisti, tõlkijana ja toimetajanaRedigeeri

Juba gümnaasiumipõlves ilmusid tollases Õpilaslehes ja kooliajakirjas Iil tema sulest artiklid lennunduse ajaloost. 1970. aastatest alates on avaldanud rohkesti lennundusloolisi artikleid ka ajakirjades Horisont, Kultuur ja Elu ning Tehnika ja Tootmine, samuti kalenderteatmikes. Tema tõlgitud on lennunduse alal Gerhard Wissmanni "Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani" ja tema toimetatud on Ants Künnapuu raamat "100 õhusõidukit".

Oma põhitöö kõrvalt tõlkis vene, saksa ja inglise keelest kokku 15 raamatut, sh Francis Chichesteri "Mere ja taeva üksinduses", Heinz Siegerti "Seal, kus Apollo elas", Arkady Fiedleri "Küla Madagaskaril", Gerald Durrelli "Joobnud mets. Sahisev maa", Irving Stone'i "Jack London", Otto von Kotzebue "Reis ümber maailma", Anna Jürgen "Sinine lind", Boris Ljapunov "Rakett", Karl Gilzin "Homse päeva taevas", Ruth Seydewitz, Max Seydewitz "Daam hermeliiniga", Juri Promptov "Tjan-Šani mägedes", John Desmond Bernal "Teadus ühiskonna ajaloos", Gerhard Wissmann "Õhusõidu ajalugu Ikarosest tänapäevani" jt.

LiikmesusRedigeeri

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Abikaasad Niina Kurvits (12.6.1924 Tallinn-14.6.1984 Bulgaaria) ja Lilian Laur-Kurvits (22.02.1927 Tallinn - 24.07.2016 Tallinn) ning tütar Aleksandra Kurvits.

ViitedRedigeeri

  1. Maali autor on Kuulo Vahter

VälislingidRedigeeri