Ülo Koit

Eesti ajakirjanik

Ülo Koit (21. märts 1925 Tartu – 14. september 1996 Läti)[1] oli Eesti NSV ajakirjanik, ühiskonnategelane ja KGB agent [1].

19471949 töötas Koit ajalehe Valgamaalane toimetuses. 19501975 oli Koit Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe esimene asetäitja ehk Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni välistoimetuste juht.

Ta oli ajakirjanik Ada Koidu (õieti Elisabeth Adelheid Koit (19021942)) väljaspool abielu sündinud poeg. Tema isa oli väidetavalt Oskar Loorits, kes 1924. aasta suvel kogumisretkel kohtas Rapla vallas Ada Koitu, kes tollal elas Seli külas. Isaduse sellist väidet levitasid suuliselt Hellar Grabbi ja selle kirja pannud Virkko Lepassalu, kelle sõnul on Ülo Koit ise nimetanud oma isaks Evald Tammlaant.

1925. aastal tuli Ada Koit elama Tartusse. Tahtmata olla vallasema, otsustas ta end Emajõkke uputada. Seda märkas Siegfried Aaslava, kes päästis nii ema kui ka tulevase poja elu.

Ülo Koit suri 1996. aastal Lätis tõenäoliselt uppudes. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupe jõest 14. septembril.

Ülo Koit oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees 19751985. Tema partneriks Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingus oli KGB major Randar Hiir. Koit ja Hiir töötasid tihedas kontaktis KGB reservohvitseri Uno Lahega. [2]

Hüpoteesid seoses Ülo Koidu surmagaRedigeeri

  • Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, kuid keda Ando Leps nimetab heaks ujujaks, uppus 1996. aastal Lätis. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedal Lielupest 14. septembril. Ajakirjanduses levinud oletusi, et Koidust taheti lahti saada, kuna ta liiga palju Lennart Meri minevikust teadis, on omistatud ajakirjanik Virkko Lepassalule. Samas vaimus on sõna võtnud jurist Ando Leps. Teise, tõenäolisema versiooni järgi võis olla tegemist enesetapuga seoses Indrek Jürjo paljastustega VEKSA-t puudutavas raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti".
  • Ülo Koidu kasupoja naise ema Ljubov Kondratjeva hukkus 19. veebruaril 1997 tulekahjus oma majas Tallinnas. Tulekahju algas väidetavalt maja teiselt korruselt, kus asusid Ülo Koidu isiklikud esemed, sealhulgas toimikud. Ametlikult loeti tulekahju põhjuseks hooletut suitsetamist.[2]

Ülo Koit suri pool aastat enne kõnealust põlengut ja ta matused olid detsembris 1996.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri