Evald Tammlaan (15. veebruar 1904 Vihula vald17. märts 1945 Stutthof) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kasutas pseudonüümi Jänkimees.

Elulugu

muuda

Evald Tammlaan sündis 1904. aastal Vihula mõisas veskirentniku peres. Aastail 1920–1926 õppis ta Rakvere gümnaasiumis ning töötas 1929. aastast ajakirjanikuna (1929–1931 töötas Virulase toimetuses, 19341940 Kaja ja Uue Eesti juures), reisis kaubalaevadega, millest avaldas ajalehtedes reisivesteid.

Aastal 19401941 oli NSV Liidus Moskvas algul pressiatašee, seejärel alatise esindaja asetäitja. Alates 3. oktoobrist 1940 oli ta Eesti NSV alaline esindaja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures, tema asetäitja oli Voldemar Jaanus. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid ta 13. septembril 1941. Esialgu hoiti Tammlaant Tallinna Keskvanglas, kus ta töötas trükikojas koos mitmete tuntud kultuuritegelastega, seal hulgas Arkadio Laigo, Romulus Tiituse, Nikolai Kummitsa ja Rudolf Pangsepaga[1]. Tammlaan suri Stutthofi koonduslaagris 17. märtsil 1945.

Looming

muuda

Tema publitsistikalooming sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Ta on kirjutanud ka näidendeid.

Teoseid

muuda

Publitsistikavalimikud:

  • "Jänkimehe kroonika" (1961)
  • "Jänkimehe kirjad" (1966)

Näidendid:

  • "Valge lagendik" (1937)
  • "Raudne kodu" (1938)

Välislingid

muuda
  1. Arkadio Laigo ja Nikolai Kummits Tallinna koonduslaagris 1944.a. Villem Luhasoo mälestused. Tartu Kunstimuuseum, TKM TA 45.