Votiivkroon
Votiivkroon on krooni kujuline pühendkink, enamasti väärismetallist ning vääriskividega kaunistatud, tihti silmapaistva kunstilise töötlusega. Eriti varakeskajal olid need erilise vormiga, enamasti pärjakujulised, ja varustatud kettidega või kinnitustega, mille varal sai neid riputada altari, pühamu või pühakuju kohale. Hilisemad votiivkroonid on kujundatud rohkem tavalise krooni moodi, sageli mõne püha isiku skulptuuri jaoks spetsiaalselt kujundatud või siis kasutati sel viisil pärast annetamist.
.jpg)
Kristluse-eelsed näited muuda
Eelkõige kirjalikest allikatest on teada, et votiivkroonide annetamine oli kristluse eelsesse aega ulatuv traditsioon, kuigi ühtki eset pole sellest ajast säilinud. Vitruvius teatab, et Sürakuusa valitseja Hieron II (suri 215. aastal eKr) palus oma kullassepal teha votiivkroon kujule templis, kuid kahtlustas meistrit väärismetalli varastamises ja palus Archimedesel välja selgitada, kas kasutatud on puhast kulda. See ülesanne viis Archimedese tema avastuseni.
Riputatavad votiivkroonid muuda
Enim varakeskaegseid kristlike annetajate riputatavaid kroone on säilinud 7. sajandi läänegootide kuningriigist Hispaanias, eelkõige on kuulus Guarrazari aare, mis leiti Toledo lähedalt. Selles oli 26 kullast krooni, võib-olla peidetud muslimite sissetungi hirmus. Need leiti 1859. aastal ja on tänapäeval jaotatud Madridis asuva Hispaania Rahvusliku Arheoloogiamuuseumi ja Pariisis asuva Musée de Cluny vahel. See votiivkrooni tüüp pärineb õigupoolest Roomast või Bütsantsist. Neid kroone ei saanud kanda, kuna need olid inimpea jaoks liiga väikesed ning väga sageli olid nende allserva külge kinnitatud ripatsid (pendilia) või ketid kaunistustega, tihti vääriskividega ja mõnikord olid need kujundatud kirjatähtedena, millest moodustus nimi või fraas. Näiteks Rekkeswinthi votiivkroonil moodustub ripatsitest tekst "RECCESVINTHVS REX OFFERET" 'kuningas Rekkeswinth annetas [selle]'. Need kuninglikud annetused tähistasid monarhia allumist Jumalale.
Riputatava votiivkrooni keha meenutas lamedast ribast keeratud laia pärga; mõned votiivkroonid on ka neediga ühendatud detailidest koosnev ažuurne raamistik. Arvatavasti olid sellised kroonid levinud varakeskajal üle terve kristliku Euroopa; Arediuse, ühe Toursi Gregoriuse rikka sõbra 572. aastal koostatud testament kirjeldab krooni, mis on Hispaania leidudega väga sarnane. Lombardia raudkroon võis algselt samuti olla votiivkroon, olgugi et seda hiljem kasutati ka monarhide kroonimiseks. Teateid on ka ühest kuldkroonist, mis oli vaidluse objekt Konstantinoopolis. Selle andsid keiser Mauriciusele (valitses aastail 582–602) tema naine Constantina ja leskkuninganna Sophia 601. aasta ülestõusmispüha ajal, et ta seda kannaks, kuid keiser lasi selle kinkijatele pettumust valmistades riputada Hagia Sophia altari kohale. See jäi sinna ligi kaheks sajandiks, kuni keiser Leo IV selle oma tarbeks kasutusele võttis. Ikonoklastist keiser suri varsti pärast seda, mis andis kirikule põhjuse juhtumi omapoolseks tõlgenduseks. Üks teine Bütsantsi votiivkroon, mille annetas keiser Leo VI (valitses 886–912), asub tänapäeval Veneetsia Püha Markuse kiriku varakambris.
Skulptuuridele tehtud votiivkroonid muuda
Väga väike hiliskeskaegne kroon, mis praegu asub Aacheni toomkiriku varakambris, tehti Burgundia hertsoginna, Edward IV õe Yorki Margareti pulmapidustusteks 1468. aastal, mis äratasid tähelepanu oma pillamisega, ning hiljem asetati see votiivkingina Neitsi Maarja kujule. See oli kujundatud kandmiseks keeruka peakatte peal, võib-olla hennini otsas, ja see oli palju väiksem kui olnuks otse peas kantav kroon. See on haruldane eksemplar keskaegsest votiivkroonist.
Spetsiaalselt kujudele tehtud kroonid kujundati varauusajal aina keerulisemalt, eriti barokiperioodil ja eriti Hispaanias ning selle asumaades. Kroonile lisati sageli lame seda ümbritsev kiirtest aupaiste, nagu on monstrantsil. Neitsi Maarja ja Jeesuslapse kujud olid kroonitud kõige sagedamini, ka üksi seisva väikese Jeesuse kujud (Praha Jeesuslapse tüüp). Kuulus näide baroksest kujukroonist on Andide kroon (La Corona de los Andes), mis algselt oli 16.–18. sajandil Colombias tehtud kullast ja 50 smaragdiga kaunistatud votiivkroon, oletatavasti tänuks Popayáni linna pääsemise eest katkust.
Tänapäevased näited muuda
Votiivkroone valmistatakse katoliku maades tänapäevani. Sageli hoitakse neid kirikute varakambrites ning kasutatakse teatud pühade ajal selle pühaku kuju kroonimiseks. Kristuse ja Neitsi Maarja kujud on sageli alaliselt kroonitud, kuid ka teised pühakujud võivad kanda kroone, näiteks kui nad on kuninglikust soost või siis märtrid, kellele pärimuse järgi antakse kroon taevariigis.