Leo VI (keiser)
Leo VI või kreekapäraselt Leon VI, hüüdnimega Tark või Filosoof (kreek keeles: Λέων ὁ Σοφός (Leōn ho Sophos); 19. september 866 – 11. mai 912), oli Bütsantsi keiser aastatel 886–912. Ta oli Makedoonia dünastia teine valitseja (kui pole teada, kas tema isa oli Basileios I või Michael III). Ta oli palju lugenud ja väga tark, mis andis talle ka tema hüüdnime. Tema valitsemisajal nähti ka siiski mitmeid sõjalisi kaotusi Balkanil bulgaarlastele, Sitsiilias ja Egeusel araablastele. Tema valitsemisajal kaotati mitmed Vana-Rooma institutsioonid, nagu näiteks Rooma konsuli amet.
| Leo VI | |
|---|---|
 Leo VI Hagia Sophia mosaiigil Kristusele austuts avaldamas | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 29. august 886 – 11. mai 912 | |
| Eelnev | Basileios I |
| Järgnev | Alexandros |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
19. september 866 Konstantinoopol |
| Surnud |
11. mai 912 (45-a) Konstantinoopol |
| Abikaasa |
Theophano Martinakia, Zoe Zaoutzaina, Eudokia Baïana, Zoe Karbonopsina, |
| Vanemad | Basileios I (vaieldav) ja Eudokia Igerina |
| Lapsed | Eudokia, Anna, Anna, Basileios, Konstantinos |
Varasem elu muuda
Leo üle pika aja keiser, kelle täpne sünniaeg on teada. Keisri isa kohta liikus aga erinevaid kuulujutte. Michael pani oma armukese Eudokia, otsides talle palees viibimiseks ametlikku põhjust, paari sõber Basileiosega. Seega oli Eudokia, vähemalt seaduse silmis, Basileiose naine. Ning kui ta sai 866. aasta 19. septembril emaks, siis vastsündinud lapse ametlikuks isaks kuulutati loomulikult Basileios. Väga suure tõenäosusega aga oli Leoks ristitud poisslapse tegelikuks isaks Michael III. Seega, kui lähtuda vere järjepidevusest, siis polegi Leo VI puhul põhjust rääkida Makedoonia dünastia jätkumisest. Pigem oli tegu vana dünastilise liini taastamisega, sest Basileiosel polnud elus olevat järeltulijat. Tõelise järeltulija puudumist kinnitab ka Basileiose lohutamatu kaotusevalu, kui sõjakäigu ajal ootamatult suri tema ainus poeg esimesest abielust. Nii et Basileiose ametlik poeg Leo polnudki tegelikult tema laps. Seda teadis ilmselt kogu õukond, ning kuulujutud ulatusid peatselt ka paleest välja, mis ei tulnud troonile asunud keisrile kaugeltki kasuks. Lisaks ei suutnud Basileios ka kuidagi varjata oma antipaatiat "poja" vastu, ja seda eriti pärast Konstantinose surma. Seega pole imestada, et kui Basileiosele kanti ette Leo väidetavatest kurjadest kavatsustest, järgnes sellele otsekohe keisri käsk paigutada ta koduaresti ning võtta talt kõik kaasvalitseja õigused ja tunnused. Tõenäoliselt oli Basileiosel isegi kavatsus poeg sandistada, kuid selle plaani nurjas oma vastuseisuga patriarh.[1]
Kui pikalt Leo koduarestis viibis, pole teada. Bütsantsi allikad räägivad ajavahemikust kolmest kuust kuni kolme aastani. Legendi järgi aga olevat ta pääsenud vabadusse tänu ühele papagoile. See juhtus 886. aasta 20. juulil. Ühes keiserliku palee söögisaalis paiknes puur koolitatud papagoiga. Keegi oli linnu lisaks muudele tarkustele salaja õpetanud korrutama sõnu: "Ai, ai, ai – Leo valitseja." Kord keisri poolt korraldatud suure peo ajal, kui lauas oli palju rahvast, olevat lind hüüdnud seda lauset mitu korda. Kuuldu muutis lauas olijad kurvaks ja nad keeldusid söögist ning keiser küsis neilt: "Miks te ei söö?" Vastuseks kostsid külalised: "Kuidas saame meie, täie aruga inimesed, süüa, kui selle arutu linnu hääl kutsub peremeest? Meie siin oleme aga unustanud inimese, kes pole meie keisrile soovinud midagi halba." Ja külalised lisasid: "Kui ta on tabatud pahateolt isa vastu, siis me tapame ta oma kätega, kui aga pole – kaua ta siis süütuna kannatab?" Väidetavalt puudutasid need sõnad Basileiose südant ja ta andis käsu Leo vabastada ja taastada kõik tema õigused.[1]
Üheks Leoni lapsepõlve õpetajaks ja oluliseks mõjutajaks oli Photios. Seda kohustust täitis ta patriarhi ameti pidamise vahel, olles tolleks ajaks juba erakordselt haritud ja laia silmaringiga mees. Tema teeneks oligi vundamendi rajamine eruditsioonile, tänu millele Leo sai hiljem hüüdnimeks Tark/Filosoof. Ning tõesti, Leo luges ja kirjutas arvukalt teoseid, arutledes väga paljude teemade üle. Leo noorest peast tärganud huvi teadmiste vastu ei tähendanud seda, et ta poleks teismelisena teinud kõikvõimalikke koerustükke. Ta võis näiteks ilmuda ümberriietatuna öösel tänavatele, et lollitada öövahte ja kontrollida nende valvsust. Ja kui ta siis ükskord vangistati hulkuri pähe, jäi ta oma tembuga eriti rahule.[1]
Valitsemine muuda
Leo VI sai keisriks peale ametliku isa Basileios I surma 29. augustil 886. aastal jahiõnnetuses, milles on süüdistatud ka Leod ennast. Veel üks tõend, mis kinnitab, et ka Leo ise pidas oma tõeliseks isaks mitte Basileiost, vaid Michaeli, oli asjaolu, et kohe pärast troonile asumist andis ta käsu matta Michaeli jäänused suurte auavaldustega keisrite puhkepaika Pühade Apostlite kirikusse.[1]
Sisepoliitika muuda
Leo sügav haritus paistis välja ka tema siseriiklikus tegevuses. Nii pööras ta väga suurt tähelepanu uute seadustekogude väljaandmisele, osaledes selles töös ka isiklikult. Kirjutamine oli üks keisri meelistegevus. Leo on ligikaudu saja novelli autor, mis paljus käsitlevad tolle aja eluolulisi probleeme. Näiteks üks keisri novell mõistab hukka vara pärandamise kloostritele, kui inimesel on olemas lähedased sugulased.[1]
Leo soov kontrollida vägevaid aristokraatlikke perekondi viis sageli konfliktideni, millest suurim oli Andronikos Doukase mäss. Andronikos oli tuntud väepealik, kes alustas keisri vastu sõjategevust ja pöördus abipalvega moslemite poole. Mässajale lubas ilmselt toetust ka keisri peale pahane patriarh, kelle arvestuse järgi pidid Andronikose väed peatselt Konstantinoopoli hõivama. Sellega võttis Nikolaos Müstik juba otseselt keisrivaenuliku positsiooni. Patriarhile ei meeldinud keisri soov abielluda neljandat korda ning ta soovis, et keiser oma kallima minema saadaks. Kuid Leo ei kavatsenudki alistuda ning tal polnud mõtteski oma kallimat paleest ära saata. 906. aasta aprillis Leo hoopis abiellus Zoega ja kuulutas ta keisrinnaks. Vastusammuna keelas Nikolaos keiserlikule paarile sisenemise Hagia Sophiasse. Ajalooallikates on isegi kirjeldatud stseeni, kuidas patriarh isiklikult takistas keisril astumast üle katedraali läve. Leo arvates aga oli patriarhi käitumine väär ja ta kaebas Nikolaos Müstiku peale paavstile ning teistele patriarhidele. Kuid keisril ei tulnudki jääda vastust ootama, sest kogu tüli lahenes hoopis teisiti. Leo kätte sattus nimelt patriarhi ja mässajate kirjavahetus. Ning kui Nikolaos üritas järjekordselt takistada keisril sisenemast katedraali, küsis ta patriarhilt: "Ega sa ei arva, et mässaja on varsti siin?" See vihje oli niivõrd otsene, et kirikupea ainsaks pääseteeks oli ametist loobumine ja vabatahtlik siirdumine maapakku. Ning mõne aja pärast toimus juba uue patriarhi Euphemiose juhtimisel kirikukogu, mis kinnitas Leo ja Zoe abielu seaduslikkuse. Selle otsusega muutus seaduslikuks ka nende poja Konstantinose troonipärimisõigus.[1]
Välispoliitika muuda
Suhetes naabritega püüdis Leo, pidades silmas Bütsantsi huve, maksimaalselt ära kasutada diplomaatilisi vahendeid, eelistades neid oma välispoliitikas kindlalt sõjapidamisele. Leo sõlmis mitmeid olulisi lepinguid, nende seas ka Kiievi-Venega. Kusjuures keisri panustamine diplomaatiale oli igati õigustatud ka asjaoluga, et tema valitsemise ajal ei õnnestunud saavutada lahinguväljadel erilist edu. Pigem vastupidi. Näiteks 902. aastal langes moslemite kätte viimane bütsantslaste valduses olnud suurem linn Sitsiilias.[1]
Mõningate allikate alusel toimus Leo valitsemise ajal, 907. aastal, Kiievi-Vene vürsti Olegi poolt juhitud sõjakäik Bütsantsi aladele. Kuid mõned ajaloolased on pidanud nii seda kui ka varasemaid venelaste sõjakäike Konstantinoopoli peale pigem legendaarseteks kui reaalselt toimunud sündmusteks. Igatahes kroonika andmetel oli Oleg kogunud hiiglasliku, 80 000-mehelise väe, mis paigutati 2000 laevale. Maabudes rüüstas Olegi sõjavägi Konstantinoopoli ümberkaudsed alad, saades rikkaliku saagi. Samal ajal varjusid bütsantslased pealinna võimsate müüride taha ning sulgesid merepoolse ligipääsu sadamale kettidega. Siis olevat Kiievi suurvürst andnud käsu tõsta laevad veest välja ning paigutada need ratastega alustele. Oodanud ära soodsa tuule, saatis ta laevad maismaad pidi otse Konstantinoopoli müüride alla. Et pääseda kriitilisest olukorrast, kasutas Leo vana äraproovitud taktikat – piirajatele pakuti kulda. Lisaks nõustus Bütsants maksma Kiievile iga-aastast lunaraha. Vene suurvürst omalt poolt lubas lõpetada röövimised keisririigi aladel ning lõi – vähemasti nii on väidetud – sõjategevuse lõpetamise märgiks oma kilbi linna väravate külge.[1]
Perekond muuda
Leo oli oma elu jooksul neli korda abielus. Bütsantslaste jaoks oli normaalne abielluda maksimaalselt kaks korda, kuid neli korda oli juba liig.[1]
Tema esimene abikaasa oli Theophano Martinakia, kelle valis talle ametlik isa Basileios, kasutades selleks traditsioonilist "iludusvõistlust". Kuid see abielu ebaõnnestus ja Leo veetis enamuse ajast oma armukesega. Solvunud abikaasa kaebas äiale ja väidetavalt olevat jõumehest Basileios andnud oma pojale lihtsalt keretäie. Igatahes on Leo seda hiljem ise kirjeldanud nii: "Isa ei pööranud mingit tähelepanu minu õigustustele ja palvetele, katkus mind juustest, heitis maa peale ning tagus jalgadega, kuni veri voolas." Leo sai oma "õppetunni” ja tema armuke Zoe pandi vägisi mehele. Keisriks saades Leon aga taastas isa käsul vägivaldselt katkenud suhte. Seda oli tal lihtne teha, kuna Zoe abikaasa oli tolleks ajaks juba surnud. Õukonnas levisid kuulujutud, et Zoe õnnetu mehe siit ilmast lahkumisel oli mängus abikaasa käsi. Leo seaduslikul naisel aga ei jäänud muud midagi üle, kui leppida kujunenud olukorraga ja taanduda kloostrisse. Mõne aja pärast ta ka suri.[1] Theophanoga oli Leol tütar Eudokia (suri 892).
Leo kasutas oma esimese abikaasa surma kohe ära ning abiellus Zoe Zaoutzainaga. Patriarh leidis, et selline kiirustamine on ebasünnis tegu. Seaduslik abielu ei tõstnud mitte ainult Zoe, vaid ka ta isa positsiooni, kes sai enesele ennekuulmatu tiitli "Keisri isa". Kuid Leo õnn ei kestnud kaua. Zoe suri tõenäoliselt 899. aastal.[1] Neil oli tütar Anna, kes oli kihlatud ja abiellus Püha Rooma keisri Louis III Pimedaga (Cardiffi ülikooli teadlane dr. Shaun Tougher kahtleb, et nad olid abielus).
Mõne aja möödudes keiser abiellus uuesti, juba kolmandat korda, kaunitar Eudokia Baïanaga. Kuid ka see abielu lõppes traagiliselt. Vahetult pärast poja Basileiose sünnitamist 901. aasta oktoobris surid nii noor keisrinna kui troonipärija. Seega oli Leo ikkagi fakti ees, et vaatamata kolmele abielule pole tal järeltulijat. Lisaks polnud lapsi ka tema ametlikust kaasvalitsejast vennal. See aga tähendas, et mõlema valitseja lahkumisel siitilmast on verise võimuvõitluse puhkemine pea paratamatu.[1]
Soovides sellist perspektiivi vältida otsustas Leo abielluda neljandat korda ning saada lõpuks riigile troonipärija. Kuid juba keisri kolmas abielu oli tolle aja Bütsantsi arusaamade järgi niigi väga suur erand. Kui nüüd Leon teatas soovist veel kord abielluda, põhjendades seda vajadusega saada seaduslik troonipärija, siis oli suurem osa kirikust eesotsas patriarh Nikolaos Müstikuga selle vastu. Muuseas, oma teoreetilistes arvamusavaldustes oli ju keiser ka ise mitmekordse abiellumise vastane. Vähemalt ühes oma novellis ründas ta teravalt neid, kes korduvalt abielluvad, ja tõi eeskujuks näite loomariigist, kus pärast emase surma jääb isane igaveseks üksi. Inimesed aga, väitis keiser, ei mõistvat, kuivõrd häbiväärne on mitu korda abielluda. Seega käisid keisri teod risti vastu tema enda sõnadele, aga seda on ajaloos sageli nähtud. Igatahes keisri ja patriarhi vahel puhkes tõsine tüli, ja kui 903. aasta 11. mail poleks juhtunud seda, mis juhtus, siis oleks väga küsitav, kas keiser olekski soovitud luba saanud. Nimetatud päeval toimunud jumalateenistuse ajal ründas üks raske kepiga varustatud mees ootamatult keisrit. Leo õnneks takerdus kepp, mille löök oli sihitud otse pähe ja mis oleks ta ilmselt tapnud, kirikuehistesse ja see pehmendas hoopi. Keiser jäi ellu, kuid löök oli ikkagi niivõrd tugev, et Leo varises verisena pikali. Õukondlased, nendega koos ka patriarh, pidasid keisrit surnuks ja jooksid paanikas laiali, jättes Leo sinnapaika. Kui keiser lõpuks toibus, siis sai ta nende peale väga vihaseks ning patriarh, kes kartis kättemaksu, nõustus õnnistama Leo väljavalitut, iga hetk lapse sündi ootavat Zoe Karbonopsinat (Söesilm).[1]
Kauaoodatud troonipärija Konstantinos sündis 905. aasta mais. Kuid sellega Leo probleemid ei lõppenud. Kuna keiser polnud veel Zoega laulatatud, siis oli vaja saada kinnitus abieluväliselt sündinud poja õigusele troonile. Patriarh, kes oli ennast vahepeal kogunud, keeldus visalt poisslast ristimast ning keisril õnnestus saavutada oma tahtmine alles 906. aasta jaanuaris. Samal ajal, kui Leo oli sunnitud võitlema tema tahtele vastu puikleva patriarhiga, puhkesid Idas sündmused, mis jätsid kujunenud vastasseisus patriarhi lõpptulemusena kaotajaks. Zoega oli Leol ka tütar Anna.[1]
Surm muuda
Leo VI suri 912. aasta 11. mail 45-aastaselt ning tema surma põhjuseks on toodud "kõhutõbi".[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
| Eelnev Basileios I |
Bütsantsi keiser 29. august 886 – 11. mai 912 |
Järgnev Alexandros |