Basileios I
Basileios I Makedoonlane (kreeka keeles: Βασίλειος ὁ Μακεδών (Basíleios ō Makedṓn); 811 – 29. august 886) oli Bütsantsi keiser aastatel 867–886. Ta sündis lihtsa talupojana Makedoonia teemas ning ta tõusis keiserlikku õukonda. Ta asus keiser Michael III sugulase Theophilitzese teenistusse ja sai hiljem rikka lese Danielise varanduse omanikuks. Basileios pälvis Michael III soosingu, kui abiellus keisri nõudmisel tema armukesega, mistõttu ta 866. aastal kaasvalitsejaks kuulutati. Järgmisel aastal mõrvati keiser Basileiose käsul. Madalast päritolust hoolimata näitas basileios ennast hea riigijuhina. Ta oli Makedoonia dünastia rajaja. Tema surma järel tõusis troonile tema poeg (võimalik, et hoopis Michael III poeg) Leo VI.
| Basileios I | |
|---|---|
 Basileios I, illustratsioon John Skyltezesi raamatust "Madrid Skylitzes" | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 24. september 867 – 29. august 886 | |
| Eelnev | Michael III |
| Järgnev | Leo VI |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
811 Charipolis (tänapäeva Hayrabolu), Makedoonia, Bütsants |
| Surnud | 29. august 886 (75 a) |
| Abikaasa |
Maria (keisriks saamise eel), Eudokia igerina (konsort-keisrinna) |
| Vanemad | Bardas ja Pankalo |
| Lapsed |
Esimesest abielust: Bardas, Anastasia, Konstantinos Teisest abielust: Leo VI (isadus ebaselge), Alexandros, Stephanos I (isadus ebaselge), Anna, helene, Maria |
Noorus ja võimuletõus muuda
Basileios on läinud ajalukku hüüdnimega Makedoonlane ja kogu tema rajatud pärimisliini on kutsutud Makedoonia dünastiaks. Basileios I ajal hakati liialdades halvustama keiser Michael III tema pahedega. Samadel põhjustel hakati ilustama Basileiose päritolu. Ühe versiooni järgi ulatuvat tema suguvõsa kunagiste vägeva Partia riigi valitsejateni välja. Teises variandis aga pakutakse tema eelkäijaks isegi kas Constantinus Suurt või Aleksander Suurtt. Nende väljamõeldistega satuti niivõrd hoogu, et usurpaatorist keisri sünniaasta ununes täielikult. Selleks on pakutud üsna suurt ajavahemikku alates 811–836.[1]
Basileiose elu enne keisritrooni hõivamist oli üsna kirju. Ta oli pärit mitte eriti jõukast armeenia ümberasujate perekonnast. Oma peadpööritavat karjääri alustas tulevane keiser teenistusest Makedoonia asehalduri juures, kust tema enda ja dünastia nimi pärinebki. Kuigi ametliku versiooni järgi tulenes see hüüdnimi keisri Makedoonia juurtest, mis olevat ulatunud Aleksander Suureni. Samas levisid ka kuulujutud, et tema perekond on hoopis slaavi päritolu. Igatahes juba noorest peast saabus Basileios pealinna õnne otsima. Selleks olevat tal olnud vähemalt välised eeldused – tulevane keiser oli pikka kasvu ja erakordselt tugev mees, kes sai hakkama ka kõige metsikumate hobuste taltsutamisega.[1]
Basileios alustas Konstantinoopolis teenistust Theophilose-nimelise (Theophlitzes) mehe juures, kes paistis silma väga lühikese kasvu poolest, mis oli andnud talle hüüdnimeks Theophilosekene. Ta oli keiser Michael III sugulane. Samas aga meeldis talle ümbritseda ennast pikkade ja tugevate teenritega ning ta värbaski Basileiose oma teenistusse. Theophilosekese teenistuses sai Basileiose nimi üsna pea juba laialdaselt tuntuks. Saates oma peremeest reisil Lõuna-Kreekasse, olevat ta hakanud silma ühele jõukale lesele, kelle nimi oli Danilida (või Danielis). Lesk oli Basileiose ilust nii lummatud, et kinkis talle terve varanduse. Olgu öeldud, et nende sõprus kestis edasi ka siis, kui Basileiosest oli juba saanud keiser.[1]
Teine Basileiosega seotud lugu tõi talle suure rammumehe kuulsuse. Nimelt saabus Konstantinoopolisse üks bulgaarlasest maadleja, kes sai jagu kõigist kohalikest. Kui kuuldused võitmatust vägilasest jõudsid Theophilosekeseni, siis teatas ta uhkustades, et tema teener on veelgi tugevam. Ning kui kaks jõumeest läksidki lõpuks kokku, ei jäänud Basileios bulgaarlasele millegi poolest alla. Kord aga olevat Basileios taltsutanud keisri enese metsiku hobuse. Selle vägiteoga jäi ta Michaelile silma ja ei möödunudki eriti palju aega, kui Basileios oli juba keisri loomasõprade seltskonnas ning temast sai üks Michaeli lähedasemaid sõpru. Nende sõprus oli nii suur, et Michael tegi Basileiosele isegi ettepaneku abielluda mugavuse mõttes tema armukesega. Basileios tuligi keisrist sõbra palvele vastu, lahutas oma abielu ja sõlmis uue – seda kõike vaid selle nimel, et Michael saaks tuua oma armukese ametlikult õukonda. Vastutasuks teene eest sai Basileios enesele kallimaks keisri õe. Nüüd oli Basileiose positsioon õukonnas juba niivõrd mõjukas, et pani keisri onu Bardast ütlema: "Paleesse on lastud lõvi ja varsti ta pistab neid kõiki nahka." Ning ega Bardas oma ennustusega ei eksinud, kusjuures üheks esimeseks ärasööduks sai ta ise.[1]
26. mail 866 krooniti Basileios juba keisri kaasvalitsejaks[1], sest Michael III lapsi polnud (vähemalt ametlikult mitte). Peagi hakkasid Michaeli ja Basileiose suhted pingestuma. Märgiks, et olukord pole enam endine, sai üks 867. aasta septembris toimunud pidu. Keiser, kes oli nagu tavaliselt ületanud joomises igasuguse piiri, võttis ootamatult jalast keiserlikud purpurkingad ja ulatas need mitte Basileiosele, vaid uuele soosikule. Kui see oli pannud keisri käsul kingad jalga, siis teatas Michael, et need sobivad talle tunduvalt paremini kui Basileiosele ja et hoopis temast tuleks teha kaasvalitseja. Toimunud intsident oli Basileiosele tegutsemise signaaliks, sest ta sai ilmselt suurepäraselt aru, et venitamine võib talle tuua samasuguse lõpplahenduse, nagu sai osaks Bardasele. 867. aasta 23. septembril, kui Michael pärast järjekordset joomingut läks oma suveresidentsis magama, murdsid Basileiose käsilased tema toa ukse maha. Michael üritas ennast kaitsta, kuid kaotas ebavõrdses võitluses mõlemad käed ja seejärel ka elu. 24. septembril 867 sai Basileiosest juba ainuvalitseja.[2] Ning see verega määritud ning vägivaldne dünastiate vahetus sai ilmselt üheks põhjuseks, miks Michael IIl järeltulijad on igati üritanud näidata tapetud keisrit negatiivses valguses. Selliselt toimides püüti vähemalt ajaloo jaoks õigustada Basileiose alatust ja uue dünastia võimuletuleku seaduslikkust.[1]
Valitsemine muuda
Basileios ei osanud ei kirjutada ega lugeda. Vaatamata sellele peetakse teda üldiselt küllaltki mõistlikuks valitsejaks. Kuid ta oli ka äärmiselt salakaval, põhimõttelage ja moraalitu.[1]
Sisepoliitika muuda
Loomulikult ei tundnud usurpaatorist keiser ennast vahetult pärast võimuhaaramist eriti kindlalt. Vaja oli mõjusaid samme, mis oleksid talle toonud mingeidki toetajaid. Neid samme otsides ja vaagides langetas keiser otsuse ohverdada patriarh Photios ja asendada ta varem tagandatud Ignatiosega. Selle Basileiose otsuse kinnitas ka 869. aasta lõpus – 870. aasta alguses toimunud kirikukogu, millest saigi viimane kirikukogu, mille otsuseid tunnistasid ühiselt nii Konstantinoopol kui Rooma. Et patriarhide väljavahetamise taga polnud muud kui soov võita populaarsust, ja et keisril isiklikult polnud midagi Photiose vastu, seda kinnitab Photiose määramine troonipärija kasvatajaks. Ning kui Ignatios hiljem suri, sai Photios uuesti patriarhiks.[1]
_from_the_Chronikon_of_Ioannis_Skylitzes_1.jpg)
Üheks olulisemaks eesmärgiks, mille Basileios enesele juba valitsemisaja alguses püstitas, oli võitlus oma võimu kuritarvitavate ametnikega. See oli valdkond, kus keiser ei teinud mingeid järeleandmisi. Näiteks andis keiser käsu konfiskeerida pool varandust nendelt ametnikelt, kelle kohta käisid jutud, et nad olid Michaeli ajal rikastumise eesmärgil kuritarvitanud oma positsiooni. Ta tegeles ka isiklikult kaebuste lahendamisega ning saatis pidevalt oma usaldusisikuid ametiasutusi kontrollima. Basileios olevat südamest rõõmustanud, kui pealinnas ei leidunud ühtegi inimest, kellel oleks ametimeeste peale mingeid kaebusi – seda isegi pärast keisri poolt spetsiaalsetele käskjalgadele antud korraldust otsida linnas kaebajaid. Pärast seda võis keiser rahul olla, sest oli ta ju enda arvates loonud ideaalse ametnikkonnaga riigi. Loomulikult oli tegelik olukord kaugel Basileiose unelmatest ja talle esitatud "pilt" nendesamade ametnike kätetöö.[1]
Iseloomustades Basileiose valitsemisaega on ajaloolased toonitanud, et selle keisriga algas üks kuulsusrikkamaid perioode Bütsantsi ajaloos. Mõned autorid on isegi kõrvutanud selle ajajärgu hiilgust Justinianus Suure ajastuga või kirjutanud, et Basileiosega algas Bütsantsi poliitilise ajaloo kõige väljapaistvam ajajärk. Basileios oli suur ehitaja. Tema valitsemise ajal teostati pealinnas arvukalt ulatuslikke ehitusprojekte, mille seas oli mitme uue kiriku püstitamine.[1]
Välispoliitika muuda
Basileios pidas oma välispoliitilise tegevuse peamiseks eesmärgiks võitlust araablastega. Situatsioon selleks oli suhteliselt soodne, sest teise ohtliku naabriga – Bulgaariaga – valitsesid parajasti rahulikud suhted. Lisaks oli islamimaailm haaratud sisetülidest, mis viisid näiteks Egiptuse eraldumiseni.[1]
Keiser võttis sageli sõjakäikudest isiklikult osa, jagades sõduritega võrdselt nende argielu raskusi. Erilist lugupidamist sõdurite seas teenis ta sellega, et sõi koos nendega ühest katlast. Kuid ühe järjekordse kampaania käigus, mis toimus 879. aastal, tabas keisrit valus kaotus, mis sundis teda ajutiselt sõjategevust katkestama. Nimelt suri ootamatult keisri poeg esimesest abielust ja tema kaasvalitseja Konstantinos.[1] Konstantinos oli olnud Basileiose lemmiklaps ning ta oli tema surmast väga löödud. Keisrile ei meeldinud raamatuhimuline poeg Leo, mille põhjuseks võib olla kahtlus, et poja isa on hoopis Michael III. Basileiosel oli isegi plaan Leo sandistada ning määrata troonipärijaks Alexandros, kuid patriarh Photios veenis teda seda mitte tegema.
Võitlus keisririigi vaenlastega ldas polnud kaugeltki ainsaks Basileiose välispoliitiliseks sihiks. Selle kõrval jätkas ta ka üsna energilist tegutsemist Läänes. Nii olevat tema pideva tähelepanu all olnud sündmuste areng Itaalias ja Dalmaatsias. Kuid Läänes, kus tuli sageli tegutseda erinevates liitudes, jäi Bütsantsi peamiseks võitlusvahendiks diplomaatia. Näiteks ühiste jõupingutuste tulemusel õnnestus kristlastel anda 872. aasta 2. veebruaril tugev löök araablastele ja vallutada Itaalias Bari linn. Samas kujunes bütsantslaste tegevus Sitsiilias vähem edukaks. Araablastel õnnestus pärast strateegiliselt tähtsa Malta saare vallutamist saavutada mitmeid võite ka Sitsiilias. Kuid kokku võttes oli Basileiose sõjategevus Läänes edukas. Selle edu tagas ka kristliku maailma arusaam jõudude ühendamise vajadusest võitluseks peale tungiva islami vastu. Hirm islami ees pani ka paavsti, kes pidi arvestama araablaste võimaliku rünnakuga Roomale, paluma Konstantinoopolilt lepitust ja abi.[1]
Surm muuda
Basileios suri 886. aasta 29. augustil, oletatavasti 75-aastaselt, kuid täpset sünniaega teadmata võib see olla ka alates viiekümnendast eluaastast. Ühe versiooni järgi olevat keisri surma põhjustanud õnnetus jahil. Keisrit rünnanud metskitse sarv jäi nii õnnetult tema vöö vahele, et tõmbas ratsaniku sadulast ja lohistas teda pikalt mööda maad. Mõni päev pärast seda õnnetust olevatki keiser saadud vigastuste kätte surnud. Kuid allikates on ka lakooniliselt väidetud, et keiser suri "kõhutõppe".[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
| Eelnev Michael III |
Bütsantsi keiser 24. september 867 – 29. august 886 |
Järgnev Leo VI |