Ava peamenüü

Vladimiri Jumalaema Uinumise katedraal

Jumalaema Uinumise katedraal Vladimiris (vaade kirdest)

Vladimiri Jumalaema Uinumise katedraal, ka Uspenski katedraal (vene keeles Собор Успения Пресвятой Богородицы, Sobor Uspenija Presvjatoi Bogoroditsõ), on katedraalkirik Venemaal Vladimiris. Vürst Andrei Bogoljubski püstitatud katedraalkirik oli 12.-13. sajandil Vladimiri-Suzdali vürstiriigi peakirik, kus krooniti Vladimiri ja Moskva suurvürste. Kirik on üks väljapaistvamaid näiteid mongolite invasiooni eelse Venemaa ehituskunstist ja sai eeskujuks paljudele hilisematele, sealhulgas Jumalaema Uinumise katedraalile Moskva Kremlis. Üks vähestest kirikutest, kus on säilinud Andrei Rubljovi freskosid.

Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised
UNESCO maailmapärandi logo UNESCO maailmapärand
Asukoht Venemaa Venemaa
Tüüp kultuurimälestis
Kriteeriumid (i), (ii), (iv)
Viited 633-001
Piirkond* Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud 1992 (16 istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Jumalaema Uinumise katedraal on Vladimiri ja Suzdali keskaegse arhitektuuripärandi ühe väljapaistva mälestisena kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Tänapäeval tegutseb kirik Vene Õigeusu Kiriku Vladimiri piiskopkonna katedraalkirikuna, aga ühtlasi ka riikliku muuseumina.

Ehituslugu ja arhitektuurRedigeeri

Vladimiri-Suzdali vürstiriigi vürst Andrei Bogoljubski soovis uhkete, vanale pealinnale Kiievile vastanduvate ehitistega kujundada Vladimiri linna Venemaa uueks pealinnaks, sealhulgas ka uueks usukeskuseks[1]. Üheks tähtsamaks ehitiseks oli katedraalkirik, mille vürst lasi pühitseda Jumalaema Uinumisele, ja mis esialgsel kujul valmis aastail 1158–1160.

18. sajandi Venemaa ajaloolane Vassili Tatištšev tsiteerib oma "Venemaa ajaloos" tundmatut kroonikat[2]:

Selsamal aastal ehitati püha Jumalaema kirik Vladimiris õilisusulise jumalaarmastaja vürsti Andrei poolt, ja ehiti seda taevalikult kõiksuguste ikoonidega ja kallite kividega ja kirikunõudega [...] ja selle pühendumise pärast pühale Jumalaemale andis Jumal talle meistreid kõigist maadest ja ehtisid selle kaunimaks kõigist kirikuist.

See ja mõned teised sarnased tsitaadid kroonikates on viinud ajaloolasi mõttele, et Vladimiris võisid töötada Lääne-Euroopast tulnud ehitusmeistrid. F. Halle võttis 20. sajandi alguses kasutusele termini russische Romanik[3], Venemaal on seda teemat enim uurinud ajaloolane akadeemik Sergei V. Zagrajevski[4][5].

Andrei Bogoljubski aegne kirikRedigeeri

Esialgne kirik püstitati aastail 1158–1160. Andrei laskis ehituskivi tuua kohale Volga-Bulgaariast, annetas katedraalile kümnendiku oma karjadest ja kaubandustuludest, Gorohhovetsi linna ja mitu küla[1]. Hoone oli nelinurkse põhiplaaniga ristkuppelkirik viie või mõne oletuse kohaselt ühe kupliga, kuue ristikujulise piilariga, kolme löövi ja kolme apsiidiga. Ehitusmaterjalina on kasutatud väga kõrgekvaliteedilist valget lubjakivi (varasema ehitusjärgu kivi on tuntavalt parema kvaliteediga kui hilisemate laienduste oma). Kuigi kirik on kuuepiilariline, on peakupli alune kvadraat täiesti ruudukujuline küljepikkusega 6,4 m. Proportsioonid olid elegantsed – kiriku ida-läänesuunaline mõõt ilma apsiidideta oli umbes 22,5 meetrit, põhja-lõunasuunaline 17,5 meetrit, võlvide kõrgus umbes 21 meetrit. Üldkõrguselt ületas kirik oma 32,3 meetriga nii Kiievi kui Novgorodi Sofia katedraali.

12-aknaline tambuur nelitise kohal toetub mitte viklitele, vaid nurgatrompidele (inglise keeles squinch, prantsuse keeles trompe), mis on Kirde-Venemaa arhitektuuri kontekstis unikaalne lahendus. Väljakaevamiste andmeil oli hoonel kolm eeskoda (vene keeles pritvor) ja lihtne profileerimata sokkel nagu varasematel Juri Dolgoruki aegsetel ehitustel. Kiriku välisseinad olid liigendatud pilastritega, mis lõppesid väikeste korintose kapiteelidega, ja kaunistatud horisontaalsete vöödega petikarkaadist ja viltuste kivide reast (vene porebrik), osa sellest on põhjaseina terveks jäänud lõigul säilinud[2]. Väljakaevamistel on leitud palju looma- ja inimfiguuridega raiddekoori, mis arvatakse pärinevat esimesest ehitusjärgust[6]. Hoonel võis loodenurgas olla trepitorn, kust oli pääs koorirõdule.

Interjööris on säilinud esimese ehitusjärgu aegsed raidkivikapiteelid lamavate lõvidega, lõvide ja naiste maskid seintel, samuti leiab jälgi raidkivikompositsioonidest, mis on hilisemate ehituste käigus maha raiutud. 12. sajandist pärit seinamaalist on ositi säilinud prohvetite kujud ja paabulinnud põhjaseina petikarkaadis[7].

Vsevolod Suurpesa aegne kirikRedigeeri

Pärast tulekahju 1185. aastal laiendas Juri Dolgoruki poeg Vsevolod Suurpesa kirikut tunduvalt, ehitades selle viielööviliseks ja lisades läänesuunas ühe travee. Uute löövide liigendus võlvikuteks oli sama, mis endisel kirikul, aga need tehti mõnevõrra madalamad esimese kiriku omadest, andes kirikule väljast n-ö astmelise kuju. Ka apsiide pikendati kaks korda võrreldes esialgsete apsiididega, nii et Andrei Bogoljubski ehitatud hoone jäi otsekui uue kiriku sisse. Sellega kaotas katedraal oma esialgsed kaunid proportsioonid, kuid oli nüüd palju ruumikam – laius 30,8 m, pikkus apsiide arvestamata 30 m. Oma ligi 1178-ruutmeetrise pindalaga jäi see järgneva 300–400 aasta jooksul Venemaa suurimaks kirikuks.

Vsevolod Suurpesa ehitatud, tänapäevani säilinud välisseinu liigendavad ümarpilastrid kapiteelidega tipus, sein on kogu ulatuses liigendatud 114-sambalise petikarkaadivööga (lääneseinal pisut kõrgem, toetumas rippsambakestele ja raidkivikonsoolidele) horisontaalselt kaheks osaks, kummaski pilutaolised aknad – alumised kitsamad ja kaunistusteta, ülemised laiemad ning astmikportaalidega. Mõned seinad on kaunistatud raidkividetailidega, mis on arvatavasti osalt pärit Andrei Bogoljubski aegsest kirikust, osalt aga Vsevolod Suurpesa ajast.

1189. aasta seinamaalinguist on säilinud kaks pühakufiguuri hoone edelanurgas, ja maalingud ikonostaasi poolsetel piilaritel.

Kiriku külgseinte müüridesse on sisse ehitatud hauaorvad, neisse on maetud kõrgest soost isikuid Vladimiri suurvürsti suguvõsast ning piiskoppe, ja ka mõlemad kiriku ehitajad – vürst Aleksei Bogoljubski ning tema vend Vsevolod Suurpesa.

Kiriku hilisem käekäikRedigeeri

Lavrenti leetopissi teatel hukkusid Vladimiri vallutamisel mongolite poolt 1238. aastal Jumalaema Uinumise kirikusse peitu läinud suurvürstinna (Juri Vsevolodovitši naine) koos oma sugulaste, peapiiskopi ja ellujäänud linlastega, kui Batu-khaani sõjamehed süütasid kiriku sissepääsud[1]. Kirik rööviti tühjaks, aga jäi terveks.

15. sajandi alguses kutsuti kirikut kaunistama ikoonimaalijad Andrei Rubljov ja Daniil Tšornõi. Nende tööst on säilinud vaid osa suurest viimset kohtupäeva kujutavast freskost kiriku lääneosas, ja mõned fragmendid seintel kiriku altariruumis.

18. sajandi teisel poolel toimusid kirikus suured ümberkujundused. 1767. aastal andis Katariina II 14 tuhat rubla katedraali hiilguse taastamiseks. Taastamistööd tehti ajastu vaimus, kõige suurema muutuse tegi läbi ikonostaas – Andrei Rubljovi loodu asemele püstitati täiesti uus barokkstiilis ikoonisein.

18.-19. sajandil muutus ka kiriku välimus – müüriti kinni aknaid, ehitati kontraforsid ja püramiidkatus. 1810. aastal ehitati kiriku kõrvale neljakorruseline eklektiline kellatorn, nelja nurgasambaga allkorrusel, gootipäraste kaarakende ja kullatud nõelkiivriga. 1862. aastal ehitati kellatorni ja Jumalaema Uinumise kiriku vahele historitsistlik püha Georgi kabel, mis ühendas mõlemad hooned ja varjas ära kirikuseina allosa kolme võlviku laiuselt, sealhulgas hoone põhjaportaali.

19. sajandi lõpus toimusid esimesed teaduslikul alusel restaureerimistööd. 1882.–1884. aasta sisetööde käigus toodi seintel nähtavale Andrei Rubljovi freskod, aastatel 1886–1891 eemaldati kontraforsid välisseintelt, taastati aknad ja katus, sibulkuplite asemele paigaldati algupärased kiiverja kujuga kuplid.

Restaureerimistööd on jätkunud 20. sajandil, kõige ulatuslikumalt 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul – seinte ehituskivi on puhastatud ja konserveeritud, kuplid uuesti kullatud, kiriku sees on värskendatud freskode värve, uuritud ja parandatud nende säilimiseks vajalikku temperatuuri ja niiskuse režiimi. Freskode seisundit loetakse siiski haavatavaks ebapiisava ventilatsiooni ja kütterežiimi tõttu.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 V. Sergejev, D. Vseviov. Venemaa - lähedane ja kauge. Aegade algusest Vassili III-ni
  2. 2,0 2,1 http://www.zagraevsky.com/uspensky.htm
  3. Halle, F. Die Bauplastik von Wladimir-Ssusdal. Russische Romanik. Ernst Wasmuth, 1929
  4. http://zagraevsky.com/romanik.htm
  5. http://www.zagraevsky.com/barbarossa.htm
  6. Н.Н.Воронин. Зодчество Северо-Восточной Руси XI–XV веков. Т. 1. М., 1961.lk 149-186
  7. Н.Н.Воронин. Зодчество Северо-Восточной Руси XI–XV веков. Т. 1. М., 1961. Lk 149-186

KirjandusRedigeeri

  • Н. Н. Воронин. "Зодчество Северо-Восточной Руси XI–XV веков". Т. 1. Мoskva 1961. C. 149-186, 354-377
  • V. Sergejev, D. Vseviov. "Venemaa – lähedane ja kauge. Aegade algusest Vassili III-ni". Lk 191-193, 241-242

VälislingidRedigeeri