Sibulkuppel (vene keeles луковица, луковичный купол või луковичная глава) on katuse või tornikiivri erivorm, mida iseloomustab sibula kuju. Sibulkupli laius ületab kuplit toetava tambuuri või torni läbimõõdu ja sibulkupli kõrgus ületab kupli laiuse[1]. See katusevorm esineb enim tornikuplina Ukraina ja Venemaa kirikuarhitektuuris ning nendest mõjutatud neostiilides, aga ka muudes ehitustraditsioonides Lähis-Idas, Indias, Kesk-Euroopas näiteks Baierimaa, Austria ja Põhja-Itaalia katoliku kirikutel.

Pereslavl-Zalesski Nikolski kloostri mahavõetud kuppel, 2001

Kuigi sibulkuppel seostub tänapäeval suures osas õigeusu kirikuarhitektuuriga, pole see sealgi ainuke võimalik katusevorm. Õigeusu kirikarhitektuuri teised kuplikujud on ukraina barokis esinev pirnjas kuppel ja Kiievi-Vene keskaegsetele kirikutele iseloomulik kiiverjas kuppel.

Ajaloost

muuda

Sibulkuppel ei esine Kiievi-Vene vanemas, veel Bütsantsi mõjudega arhitektuuris. Vanemate, enne mongolite vallutust ehitatud kirikute kuplid olid poolkerajad nagu Bütsantsis või kiiverja kujuga nagu näiteks Vladimiri Jumalaema Uinumise katedraalil. Sibulkuppel hakkab Venemaa arhitektuuris laialt levima Ivan Julma valitsusajal, näiteks on sibulkuplitega tornid Kaasani vallutamise auks ehitatud ja 16. sajandist peaaegu muutumatult säilinud Jumalaema Kaitsmise kirikul Moskvas.

Hüpoteese selle katusevormi kohta on erinevaid, mõned uurijad peavad seda elementi islamimaadest laenatuks, teised on otsinud nende lähtekohta vanavene puitarhitektuurist, milles nii telkkatus kui ka botška-katus ei võimalda lume kogunemist katusele. Vanavene arhitektuuri uurijad Nikolai Voronin ja Sergei Zagrajevski on kirjalikele ja pildilistele allikatele toetudes paigutanud oma töödes sibulkuplite kasutuse alguse 16. sajandist varasemasse aega, 12.-13. sajandisse.[2]

Pildid

muuda

Viited

muuda