Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee
Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee oli esimene kitsarööpmeline raudteeliin Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus, Valga ja Pļaviņase, hiljem Gulbene vahel.
| Valga–Gulbene raudtee | |
|---|---|
| Üldist | |
| Seis | Valga–Alūksne üles võetud, Alūksne–Gulbene kasutusel |
| Asukoht |
 Eesti  Läti(Valgamaa ja Läti) |
| Alg- ja lõpp-punkt |
Valga Gulbene (algselt Pļaviņas, saksa keeles Stockmannshof) |
| Tehniline | |
| Liini pikkus | 210 |
| Rööpmelaius | kitsarööpmeline 750 mm |
Pļaviņase (saksa keeles Stockmannshof)-Gulbene-Alūksne-Ape-Valka liin pikkusega 211 km (197 versta) avati reisiliikluseks 15. augustil 1903. Pärast Pļaviņase–Gulbene lõigu laiarööpmeliseks ehitamist 1916. aastal jäi lõppjaamaks Gulbene.
Säilinud 33 km pikkusel Alūksne–Gulbene raudteelõigul toimub regulaarne liiklus vastavalt sõiduplaanile. Peatused Alūksne–Gulbene raudteelõigul on Gulbene, Birze*, Purini*, Stameriene, Kalniena, Dunduri*, Paparde*, Umernieki, Vējiņi* ja Alūksne (tärniga on märgitud nõudepeatused).[1] Alūksne–Gulbene muuseumiraudtee on sellisena viimane regulaarselt kasutusel olev kitsarööpmeline raudteelõik Lätis.
Eestis asus sellest Valga–Mõniste kitsarööpmeline raudtee.
Ajalugu
muuda
Raudteeliin oli üks esimesi kitsarööpmelisi raudteeliine Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus. Esimesed plaanid tehti aastal 1890. Raudtee ehitamiseks moodustati aastal 1898 Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts, ehitust finantseeris ka Deutsche Bank.[2] Kui Pärnu ja Valga vaheline raudteeliin avati 1896, siis Valga–Pļaviņase raudtee 1903. aastal.
Esimesteks veduriteks 1903.–1915. aastani olid Kolõmas ehitatud 0-4-0 tüüpi, niiskel aurul töötavad vedurid. 1915. aastal lisandusid Saksa firmalt O & Koppel ehitatud 0-2-0 tüüpi tankvedurid. Reisi- ja kaubavagunid olid ehitatud Riias Fööniksi tehases.
Reisjate veoks juurdeveoraudteel kasutati Eestis III ja II klassi vaguneid: III klassi vagunites olid puidust kahekohalised istepingid. Istekohti oli vagunis 34. II klassi vagun oli jaotatud kupeeks ning vaheseinaga eraldatud salongiks, mille istmed olid pehme polsterdusega ja II klassi vagunis oli istekohti 25. Rong oli kohaliku elanikkonna peamine liiklusvahend lähimate linnade, Ape ja Valga vahel. Kooliõpilased sõitsid koolidesse Valka, Tartusse või Tallinnasse. Reisirongide saabumise ajaks kogunes jaama alati hulk rahvast, rongile minejaid, saabujate ootajaid, pakkide saatjaid, kauba, kirjade ja ajalehtede ootajaid. Kaubaveoks kasutati kaubavaguneid ja platvormvaguneid. Rongi koosseisus oli ka postivagun. Postiveoga sai saata ja tellida kaupa, lähtekohaga kõikidest Eesti raudteejaamadest.
1916. aastal ehitati Pļaviņase-Gulbene lõik sõjalisel otstarbel laiarööpmeliseks. Kitsarööpmelise raudtee lõppjaamaks jäi seejärel Gulbene raudteejaam. Allesjäänud Gulbene–Valga liinil oli kaubavedude maht väga väike ja 1918. aastal Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts pankrotistus.
Vabadussõja ajal 1919. aasta 24. veebruarist 24. aprillini oli Valga-Ape vahelisel raudteelõigul aktiivne soomusrongide liiklus ja lahingutegevus. Lahingud käisid mitu korda edasi-tagasi ja kitsarööpmelisel raudteel oli oluline roll Eesti vabaduse saavutamisel.
Pärast Eesti ja Läti iseseisvumist ning riikidevahelise riigipiiri ja piiriületusrežiimi kehtestamist rajati 1923. aastal Eestis Valga–Koikküla raudteelõik. Enne Valga–Koikküla raudteelõigu valmimist sõitis rong Valgast Koikülla ja mitmesse muussegi Eesti asulasse läbi Lätis paikneva Žultini (Žuldiņi) raudteejaama. Uuele 15 km pikkusele Valga–Koikküla raudteelõigule tehti Eestisse uus peatus, Kaagjärve. Uue kitsarööpmelisele raudteelõigu ja laiarööpmelise Valga–Petseri raudtee ristumiskohta ehitati viadukt.[3]
Aastatel 1923–1940 jätkus intensiivne reisijate ja kaubavedu. Taludesse telliti põllutöömasinaid, hoonete ehitamiseks vajalikke materjale, naelu ja tsementi. Raudtee kaudu telliti kaubad kauplustesse.
1944. aastal purustati Valga-Mõniste-Ape raudtee, esialgu osaliselt, et takistada Punaarmee pealetungi, raudtee taastati, kuid sügisel lõhkusid taanduvad Saksa väed kogu raudtee.
Teise maailmasõja järel liiklus raudteel peatus. Gulbene ja Hopa (Ape) vaheline tee avati liikluseks aastal 1945, Hopa ja Valga vahel aastal 1954. Žuldiņi raudteejaama läbinud teelõiku sõja järel enam ei avatud.[4]
Aastatel 1957–1960 vahetati kõik auruvedurid välja diiselrongide vastu. Rongi koosseisus olid kaubavagunid metsamaterjali veoks, postivagun, pagasivagun ja reisivagunid. Sõiduaeg näiteks Mõniste-Valga liinil oli 2,5 tundi. Umbes 1 tunni pikkune seisak oli Saru lauatehases, kui rongile haagiti juurde metsamaterjali vagunid. Rong liikus liinil kaks korda päevas. Esimene reis Ape-Valga suunal oli varahommikul, nii et sellega jõudsid õpilased kooli, müüjad turule ja reisijad laiarööpmelisele rongile. Sama rong tuli tagasi Valga-Ape suunal lõuna paiku. Teine reis Ape-Valga suunal oli õhtul ja Valga-Ape suunal hilisõhtul.
1960. aastate lõpus otsustas Nõukogude valitsus, et mereäärseid linnu ja piiriala sõlmpunkte pealinnaga ühendavad kitsarööpmelised raudteed on ohuks Nõukogude Liidu julgeolekule ja seetõttu on vaja sulgeda. Kõigepealt muudeti rongide liikumisgraafik senistele kasutajatele ebamugavaks, öisele ajale ja väljakujunenud suunale vastupidiseks. Järgmisena teatati elanikkonnale, et liin ei ole vajalik, kuna seda kasutatakse väga vähe.
1970. aastate alguses suleti liiklus Eestis Valga ja Lätis Eesti piiri lähedal paikneva Ape vahel. 1. jaanuarist 1973 suleti liiklus Lätis Eesti piiri lähedal paikneva Ape ja Alūksne raudteejaama vahelisel teel, mis peatselt demonteeriti (Alūksnes paiknenud Nõukogude sõjaväeosa jaoks polnud senist kivisöe ümberlaadimispunkti enam vaja).
1984. aastal võeti säilinud Alūksne–Gulbene raudteelõik tehnikamälestisena kaitse alla ning suleti.
1987. aastal taastati liiklus Alūksne–Gulbene raudteelõigul. 1988. aastal võeti kasutusele kaks uut TU7A tüüpi vedurit numbritega 2994 ja 3018.
2005. aastal toodi liinile Lavassaare raudteemuuseumis restaureeritud auruvedur Kc4-332. See sai Škoda poolt Plzeňis valmistatud vagunid ja aastal 2006 alustas liinil diiselrongide kõrval tegutsemist ka aururong Marisa.
2018. aastal avati Interreg Green Railway programmi toetusel endise kitsarööpmelise raudtee muldkehal jalgratastel ja jalgsi matkajatele keskkonnasõbralik turismimarsruut.
Peatused
muuda
Eesti Vabariigi territooriumil olid järgmised peatused:
Raudtee jätkus Lätis:
- Ape,
- Laicene
- Korva
- Alsviķi
- Alūksne ja
- Umernieki
- Paparde
- Kalniena
- Stāmeriene
- Gulbene raudteejaamadega ja peatustega (vt Gulbene–Alūksne kitsarööpmeline raudtee).
Kuni 1916. aastani olid liinil Gulbene ja Pļaviņase vahel järgmised peatused: Elste, Jaungulbene, Degas, Dzelzava, Cesvaine, Patkule, Madona, Mārciena, Kalsnava, Jaunkalsnava, Spīgana, Pļaviņas.[5]
2003. aastal andis Eesti Post välja tervikasja "Valga-Mõniste-Gulbene-Pļaviņase kitsarööpmeline juurdeveoraudtee", tähistamaks saja aasta möödumist selle raudteelõigu avamisest.[6][7]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Timetable: Gulbene-Alūksne". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2019. Vaadatud 12. veebruaril 2013.
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 111. lk. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ http://kartes.gisnet.lv/?zoom=5&lat=57.73152&lon=26.04556&layers=00B00000FFFFFFF0TTT
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 115. lk. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ Dzelzceļa līnijas Vidzemē: Pļaviņas - Valka, veebiviide
- ↑ http://www.filateelia.ee/foorum/viewtopic.php?t=871
- ↑ http://pood.post.ee/tervikasjad?id=2189&product_id=272&c_tpl=1019