See artikkel räägib raamatust; filmi kohta vaata artiklit Vaikne Don (film)

"Vaikne Don" (vene keeles Тихий Дон) on Mihhail Šolohhovi romaan.

Šolohhov alustas "Vaikse Doni" kirjutamist Vjošenskaja staniitsas, kuhu ta aastal 1926 elama asus.

Romaan ilmus neljas köites (1928 (1. ja 2. köide), 1932 (3. köide), 1940 (4. köide)).

Romaanil on perekonnakroonika ja ajaloolise epopöa sugemeid. See käsitleb realistlikus võtmes Doni kasakate elu maailmasõjaeelsest ajast kuni kodusõjani. Vaikselt voolav Don on elu jätkuvuse sümbol. Šolohhov pöörab palju tähelepanu Grigori ja tema abikaasa Aksinja armastusele. Kirjaniku muu looming jääb kunstiliselt kvaliteedilt sellele teosele tunduvalt alla[viide?].

Ilmumise järel asuti teose esimest köidet kiiresti tõlkima: 1929 avaldati see Saksamaal ja Austrias, 1930 Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Rootsis, Hiinas, 1931 Prantsusmaal, Inglismaal ja USA-s, 1932 Taanis, 1934 Jaapanis ja Bulgaarias. Romaan oli välismaal menukas.

Nõukogude kriitikud heitsid romaanile ette endiste aegade ja mässuliste kasakate ülistamist. Tsensuur kimbutas teda, sest peategelane otsustas valgete kasuks.

Aastal 1965 sai Šolohhov "Vaikse Doni" eest Nobeli kirjandusauhinna.

Alates ilmumisest on teos olnud üks 20. sajandi vene kirjanduse suuri mõistatusi ja vaidlusobjekte. Romaani ja selle autorsust on ümbritsenud teravate ideoloogiliste heitluste tulevärk, risti vastandlike tõlgenduste, oletuste ja legendide tihe padrik. 1920. aastate lõpul räägiti Moskvas salapärasest eidekesest, kes käivat mööda toimetusi kaebamas, et tema punaste poolt tapetud poja käsikiri on avaldatud Šolohhovi nime all. Esimesed raamatud teose autorsuse kohta ilmusid 1970. aastate keskel Pariisis. Kirjandusteadlane Irina Medvedjeva-Tomaševskaja pakkus romaani autoriks unustatud kirjanikku, Doni kasakate elu suurepärast tundjat Fjodor Krjukovit (1870–1920), seda versiooni toetas oma saatesõnas Aleksandr Solženitsõn.

Ühe usaldusväärsema uurijana paistab silma USA slavist Herman Ermolaev, kes on mitmeid plagiaaditeooriaid väga asjalikult arvustanud (raamat "Mihhail Šolohhov ja tema looming", 2000). Ameerika kriitik Ernest Simmens on öelnud, et "Vaikne Don" on vaatamata poliitika üleküllusele eeskätt "suur ja liigutav armastuse lugu, võib-olla ainus tõeline armastusromaan nõukogude kirjanduses".

Jätk muuda

Aastal 1959 ilmus "Vaikse Doni" jätk "Hobused Donil", mida peetakse kunstiliselt nõrgaks.

Film muuda

Aastal 1958 valmis film "Vaikne Don".

Eestikeelsed väljaanded muuda

  1. Vaikne Don, vene keelest tõlkinud A. Koit, Tartu, Kalev, (1. osa 1936, 2. osa 1937, 3. osa tõlkinud Justa Kurfeldt 1948)
  2. Vaikne Don. Tõlkinud A. Kurfeldt. – Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957 (sarjas "Suuri sõnameistreid")
  3. Vaikne Don. 2. kd. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957 (sarjas "Suuri sõnameistreid")