Tundrakaur (Gavia adamsii) on kaurlaste sugukonda kauri perekonda kuuluv veelind.

Tundrakaur
Noor tundrakaur
Noor tundrakaur
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kaurilised Gaviiformes
Sugukond Kaurlased Gaviidae
Perekond Kaur Gavia
Liik Tundrakaur
Binaarne nimetus
Gavia adamsii
Kollane – pesitsusala, oranž – talvitusala
Kollane – pesitsusala, oranž – talvitusala

Eestis on tundrakaur peaaegu iga-aastane haruldane läbirändaja[1].

Taksonoomia muuda

Esimesena kirjeldas tundrakauri teaduslikult George Robert Gray 1859. aastal Alaskalt kogutud isendi põhjal. Tema perekonnanimi Gavia tähendab ladina keeles merikajakat ja esines juba Plinius Vanema teostes. Liiginimi adamsii on pandud briti mereväekirurgi ja loodusteadlase Edward Adamsi (1824–1856) auks, kes joonistas ja kogus Arktikas palju linnuliike ning oli kolm aastat varem Sierra Leones tüüfusse surnud. Just tema oligi hankinud selle isendi, mille põhjal Gray tundrakauri uue liigina kirjeldas.

Tundrakaur on monotüüpne liik ehk teisisõnu tal ei eristata alamliike, kuigi ta on levinud suurel alal kogu Holarktises.

Tundrakaur on lähedalt sugulane jääkauriga. Nad sarnanevad nii sulestiku kui ka käitumise poolest ja mõnikord ühendatakse nad samasse ülemliiki. Mõlemad arvatakse pärinevat järvekauri asurkondadest, mis kaotasid läbikäimise teiste asurkondadega ja seejärel koloniseerisid kogu Arktika.

Levila muuda

Tundrakaur pesitseb Põhja-Jäämeres kuni 78. põhjalaiuseni, näiteks Venemaal, Kanadas ja USA-s.

Ta talvitub peamiselt Vaikse ookeani ja Norra varjulistel rannikutel tavaliselt kuni 50. põhjalaiuskraadini, aga Jaapanis kuni 35. põhjalaiuseni. Eksikülalisena on teda kohatud paarikümnes riigis, sealhulgas isegi Hispaanias ja Mehhikos.

Pesitseda eelistab tundrakaur mageveetiikidel ja -järvedel, kuid võib seda teha ka jõekaldal, deltas või mererannikul. Metsa ta väldib.

Välimus muuda

Tundrakaur on 76–97 cm pikk ja 4–6,4 kg raske. Tema tiibade siruulatus on 135–160 cm. Niisuguste näitajate poolest on ta kauride perekonna suurim liik.

Pulmasulestikus täiskasvanud linnud on musta peaga. Keha alapool on valge ja ülapool musta-valgekirju. Muul ajal on sulestik kahvatu, lõug ja kaela eesosa valged.

Tundrakaur erineb jääkaurist peamiselt pikema ja õlgkollase noka poolest. Nokk tundub olevat kergelt ülespoole suunatud.

Eluviis muuda

Tema põhiliseks toiduks on kalad[1]. Kuid ta sööb ka koorikloomi, molluskeid ja rõngusse. Toitu jälitades suudab ta sukelduda.

Tundrakaur asub pesitsema juuni alguses, aga see sõltub sellest, kas lumi on selleks ajaks juba sulanud. Nagu teisedki kaurid, ehitab ta pesa taimsest materjalist veele väga lähedale. Emaslind muneb sinna kaks muna.

2010. aastas muutis Rahvusvaheline Looduskaitseliit tundrakauri seisundi ohulähedaseks, arvestades seda, et tema arvukus väheneb "mõõdukalt kiiresti". Peamiseks ohuks nimetas looduskaitseliit pesarüüstamist inimeste poolt.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 L. Jonsson. "Euroopa linnud". Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000

Välislingid muuda