Veelind

Veelind on lind, kelle elutegevus on tihedas seoses veekogudega.

Valgepõsk-lagle ja vööthani

Veelindude hulka kuuluvad pingviinid, hanelised, pelikanilised, kaurilised, pütilised, osa kurvitsalisi jne.

Enamik veelinde on vee-eluks kohastunud. Nende varvastel võivad olla ujulestad, neil võib olla vastu keha liibuv jäik sulestik, mis soodustab ujumist, neil võib olla rohke udusulestik, mis vähendab keha jahtumist, neil võib olla suur päranipunääre, mille nõre kaitseb märgumise eest.

Valdav osa veelinde sööb teisi veeloomi: limuseid, kalu ja mitmesuguseid vastseid. Mõnedki veelinnud hangivad toidu veekogu põhjast.

Osa veelinde, näiteks kaurilised, ujub ja sukeldub hästi ning veepinnal ujudes istub nende keha sügaval vees. Seevastu osa neist, näiteks kajakad, ujub hästi, kuid ei sukeldu ja ujudes on nende keha peaaegu täielikult vee peal. Need veelinnud, kes tulevad maale ainult pesitsusajal, liiguvad seal vaevaliselt: roomates, jalgade ja tiibadega tõugates või taarudes. Nende jalad paiknevad kaugel taga. Paljud veelinnud moodustavad seltsinguid, mis mõnikord on nii suured, et neid kutsutakse linnulaatadeks. Külm- ja parasvöötmes on enamik veelinde rändlinnud.

Veelindude eluiga on suhteliselt pikk, eriti kui värvulistega võrrelda. Näiteks järvekaur võib elada kuni 27 ja kühmnokk-luik kuni 25 aastat vanaks.

Veelinde ohustab kõige rohkem veekogudes olev reostus. Olulisim rahvusvaheline veelindude kaitse kokkulepe on 1975 jõustunud Ramsari konventsioon, mis käsitleb märgalade kui veelindude elukeskkonna kaitset. Eesti liitus sellega 1993.

Vaata ka

• Kahlajad
• Veelinnukoer