Ava peamenüü

Tundra-neppvigle (Limnodromus scolopaceus) on kurvitsaliste seltsi kuuluv linnuliik neppvigle perekonnast.

Tundra-neppvigle
Limnodromus scolopaceus Mike Baird crop.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond Kurvitslased Scolopacidae
Perekond Neppvigle Limnodromus
Liik Tundra-neppvigle
Binaarne nimetus
Limnodromus scolopaceus
(Say, 1823)

Sisukord

LevilaRedigeeri

Tundra-neppvigle on pesitsusajal levinud Kirde-Siberis Tšuktši poolsaarel ja Anadõri alal ning Põhja-Ameerikas Alaska põhja- ja lääneosas, St. Lawrence'i saarel ja Kanadas Yukonis. Maailma populatsiooni suurus on umbes 0,5 miljonit isendit. Tundra-neppvigle on rändlind, ta talvitub USA lõunaosas läbi Mehhiko kuni Guatemalani. Tundra-neppvigle on Eestis eksikülaline, teda vaadeldi esmakordselt 2. oktoobril 2009. aastal Läänemaal Põgaris.

VälimusRedigeeri

Üldpikkus 27–30 cm, tiibade siruulatus 42–49 cm, kehakaal 90–144 g. Emaslind on isaslinnust keskmiselt natuke suurem. Kõigis sulestikes väga sarnane raba-neppviglega. Hundsulestikus roostja tooniga alapoolel on rohkesti tumedaid ja heledaid põikitähne ja suleääriseid, kael ja rind on tihedalt pikitriibulised. Saba on musta-valgevöödiline. Puhkesulestik on hallikirju. Lennul näha valge kiilukujuline laik seljal. Sügisel kohatakse Euroopas peamiselt noorlinde või esimese talve sulestikku sulgivaid linde. Lennuhäälitsus on tunduvalt kõrgem ja teravam kui raba-neppviglel - tavaliselt ühesilbiline mudatildri sarnane kjik või meriskit meenutav vali kiik, sageli ka kahesilbiline kik-ik ja vaid mõnikord lendutõusul kolmeosaline terav hüüd.[1]

PesitsemineRedigeeri

Pesitseb tundra rannikuala järvede ja järvekeste kallastel ja palsasoodes. Pesa on maas taimede varjus. Kurnas 4 muna, mida hautakse umbes 20 päeva. Poegade eest hoolitseb isaslind. Pojad hakkavad lendama 20–30 päeva vanuselt.

ToitumineRedigeeri

Tundra-neppvigle sööb selgrootuid, lisaks mõnel määral taimede osi.

ViitedRedigeeri

  1. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti entsüklopeediakirjastus 2000, lk 248–249