Ava peamenüü

Lembit (suurtükipaat)

(Ümber suunatud leheküljelt Suurtükilaev Lembit)
Lembit
Lembit
Teenistuskäik
Naval Ensign of Russia.svg Venemaa keisririik
Nimi Bobr (Бобр)
Ehitaja Nevski laevatehas
Kiil pandud 1906
Vette lastud 1907
Teenistuses alates 1908
Teenistuse lõpp 1918
Saatus Langes sakslaste valdusse
Teenistuskäik
Flag of German Empire (jack 1903).svg Saksa Keisririik
Nimi Biber
Teenistuses alates 04.1918
Teenistuse lõpp 11.1918
Saatus Laev anti Eesti mereväele
Teenistuskäik
Naval Ensign of Estonia.svg Eesti
Nimi Lembit
Teenistuses alates 1918
Teenistuse lõpp 1927
Saatus Lõigatud vanarauaks
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp Giljak, suurtükipaat
Veeväljasurve 990 t
Pikkus 65,6 m
Laius 10,97 m
Süvis 3,22 m
Sõsarlaevad Kokku 4
Peamasinad 2 aurumasinat koguvõimsusega 868 hj
Käiturid 2 sõukruvi
Kiirus 12,5 sõlme
Sõidukaugus 1100 miili
Meeskond 10 ohvitseri + 138 madrust
Relvastus 2x120 mm ja 4x75 mm kahurid, 1 õhutõrjekahur, 3x7,62 mm kuulipildujat, 60 meremiini

Lembit oli Vene Keisririigis ehitatud ja hiljem Eesti merejõudude kasutuses olnud Giljak-klassi suurtükilaev (toonases kõnepruugis suurtükipaat). Oli Eesti riigi esimene lahinguvõimeline sõjalaev.

Kandis ka nimesid Bobr ja Biber.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Vene Keiserlikus mereväesRedigeeri

 
Bobr

Suurtükipaat algse nimega Bobr ehitati 1907. aastal Peterburis Nevski laevatehases oma klassi 2. laevana. Kiil pandi maha 1906, vettelaskmine toimus 1907 ja teenistusse võeti laev 6. augustil 1908. Kogu laevaklass planeeriti rannakaitseteenistuseks Kaug-Idas, kus pidi olema kasutatav suurtel jõgedel ja rannikul. Põhiülesandeks maismaajõudude toetamine tulega. Laeva süvis pidi saama minimaalne, kasutamiseks peamiselt Amuuri jõel. Kui laevad valmisid, saadetigi nad pikale reisile ümber Euraasia.

Bobr alustas koos sõsarlaevaga teekonda Kaug-Itta 30. novembril 1908. Peagi selgus aga tõsiasi, et suurtükipaadid pole piisavalt merekõlbulikud selliseks reisiks. Masinad olid nõrgavõitu ja tänu väikesele süvisele kõikusid laevad laines rängalt. Kokkuvõttes kutsuti kõik 4 laeva, 2 osaliselt juba poolelt teelt, tagasi. Lisaks langes Kaug-Idas ära vajadus nende laevade järele, sest kohapeal oli jõelaevastiku jaoks vahepeal välja töötatud sobivam laevatüüp.

Läänemeres Balti laevastikus sai Bobrist esmalt õppelaev, aga peagi arvati ta 2. miinidivisjoni koosseisu ja hakkas baseeruma Sveaborgis. Laev sai ka miinirööpad.

Esimeses maailmasõjas osales Bobr Riia lahes meremiinide veeskamisel ja seejärel maavägedele tuletoetuse andmisel. Paiknes 1917. aastal Turus.

Saksa Keiserlikus mereväesRedigeeri

Aprillis 1918 langes laev koos sõsarlaevaga Giljak Turus Soome kodusõja käigus peale tungivate Saksa ja Soome üksuste kätte, kuid sakslased ei andnud seda, erinevalt sõsarlaevast, soomlastele üle. Selle asemel tõid nad laeva Tallinna ja nimetasid Biberiks.

Teise versiooni järgi jäi Bobr 1918. aasta algul toimunud laevastiku Jääretkest Tallinna maha, langedes sakslaste kätte.

Laev sai Saksa võimude valduses Tallinnas ujuvtöökojaks ja talt eemaldati osaliselt relvastus.

Eesti merejõududesRedigeeri

 
Lembit Vabadussõja ajal

VabadussõjasRedigeeri

Novembris 1918 võtsid eestlased laeva lahkuvatelt sakslastelt üle ja nimetasid 18. novembril 1918 Lembituks. Sellest sai (koos vahilaevaga Laene) esimene sõjalaev, millele heisati Eesti lipp.

Laev oli ülevõtmisel halvas tehnilises ja olmelises seisukorras. Suurtükkidel puudusid lukud ja elu- ning toitlustustingimused olid puudulikud. Komandöriks sai mitšman Priidik Kriisk, kes polnud aga ülesannete kõrgusel. Remont ja laeva kordaseadmine võttis palju aega ja laevas kippusid pead tõstma kommunistid. Kutsutud üles punalippu heiskama ja vahepeal korda saanud suurtükkidest isegi linna pommitama. Sellest kõigest teada saanud ja olukorda selgitama läinud üldorganisaator Johan Pitka tagandas esialgse komandöri, viis laevalt kaasa 2 mässuõhutajat ja määras hiljem saadud ametliku volituse alusel uueks komandöriks mitšman Jaan Klaari ning komandöri abiks vanemleitnant Veigelini. Laevale võeti ka noori hakkajaid kooliõpilasi.

Esimene väljasõit toimus 23/24. detsembri öösel Kunda alla, et toetada dessanti vastase tagalas. Alates sellest ajast osales Lembit Vabadussõjas kõigis Eesti merejõudude operatsioonides, olles sõja algupoolel sageli Merejõudude juhataja Johan Pitka lipulaev. Võib pidada aktiivseimaks Eesti sõjalaevaks Vabadussõjas.

1919. a mai keskel Luuga lahe poole operatsioonile sõites sattus Lembit madalikule, kuid tõmmati kohapeal viibinud dessantlaevade abiga tõsisemate tagajärgedeta vabasse vette ja jätkas sõitu.

Muuhulgas sisenes Lembit 1919. aastal vastupealetungi käigus pärast Utria dessandi toetamist Narva jõele ja Landeswehri sõjas Riia operatsiooni käigus edukalt Daugava jõele, kus pidas eduka duelli Bildera sadamas asunud saksa suurtükipatareiga.

Väljavõte päevaraamatust 1919Redigeeri

„06. mai 1919

Kell 8.45 hom. algas Salatsi pommitamine, esiteks paremast, siis pahemast küljest. Kell 10.30 pommitasime Kuiste küla. Kell 11 sõitsime Heinaste poole. Kell 12.30 hakkasime Heinastet pommitama. Kell 13 läksime kaldale ligemale ja hakkasime jälle Heinastet pommitama. Vahetpidamata kestab pommitamine, kuna "Olev" ja "Kalev" ja "Lembit" auruvene suurtüki tule kaitse all dessanti Heinaste sadamas maale saata katsuvad. Seal võetakse neid tugeva kuulipilduja tulega vastu ja vaenlase patareid annavad tuld dessantlaevade peale. Kell 15.10 tulid dessantlaevad tagasi. Võtsime vastu käest haavatud leitnant Hüppleri ja surma saanud meredessandi pataljoni mehe. Kell 13.30 tuli merejõudude juhataja "Tasuja" pealt "Lembitu" peale. Kell 16.20 hakkasime jälle Heinastet, pommitama. Merejõudude juhataja sõidab ühest laevast teise "Lembitu" auruvenega. Kell 20.45 laskis vaenlane 5 neljakümnekahe liinilist pommi "Lembitu" peale; muutsime kohta. Kell 21.15 algas "Lembitu" pommidest sünnitatud tulekahi Heinastes.“

Pärast sõdaRedigeeri

Pärast Vabadussõda kasutati Lembitut sageli kadettide õppelaevana.

Õppe-suurtükilaskmistel toimunud õnnetuse järel, kui üks 120 mm suurtükk lasu ajal purunes (oli ka kannatanuid), vahetati mõlemad peakaliibri suurtükid 102 mm vastu välja. Sarnased suurtükid olid ühtlasi Merejõudude hävitajatel.

Maailmasõja järgseks ajastuks, kui mil oli hakatud ehitama moodsamaid ja efektiivsemaid sõjalaevu, oli Lembit juba tehniliselt ja mingil määral ka moraalselt vananenud. 1920-date lõpul toimunud sõjaväereformide käigus otsustatigi vanamoeline alus teenistusest välja arvata. 15. jaanuaril 1927 kustutati suurtükipaat Lembit laevade nimekirjast ja langetati lipp. Seega teenis ta Eesti Vabariiki 8 aastat, 1 kuu ja 27 päeva. Lembit lammutati vanarauaks, säilitades osa esemeid Sõjamuuseumis. Osa relvastusest jäeti ka Merejõududele.

KirjeldusRedigeeri

Giljak-klassi laevadele oli iseloomulik väike süvis, mis pidi võimaldama sõitu jõele ja ranniku lähistel. Väike süvis saavutati muuhulgas soomuskaitsest loobumise hinnaga. Vaid komandosilla ehitis oli soomustatud 20 mm ja tekid 12 mm. Väike süvis tegi laeva aga vähem kõikumiskindlaks. Viga püüti parandada lisakiilude paigaldamisega, mis suurendas aga laeva pöördediameetrit.

Relvastus oli laeva väiksuse kohta kahe 120 mm ja nelja 75 mm kahuri näol üsna eeskujulik, võimaldades head tuletoetust rannikule. 120 mm Canet' kahuri laskekaugus oli umbes 11 km ja mürsu kaal üle 20 kg.

Laeval oli kokku 4 rooliratast, neist 1 ahtrisillal. Iga rooliratta juures oli kompass, masinatelegraaf ja kõnetoru. Paate oli laeval kokku 5: 8,5 m pikkune aurupaat, 14-aeruline barkass, 6-aeruline sõudepaat, julla ja lisaks veel üks väike aerupaat. Algul oli laeval 2 masti, kuid hiljem jäi alles vaid vööripoolne. 4 aurukatelt, mis mahutasid ühtlasi 10 t vett, olid väljundatud kahe kaupa 2 korstnasse. Söevaru oli 60 t, maksimaalselt sai siiski peale võtta ka 100 t. Aurumasin on 3 paisumisega (3 silindriga) ja kolvikäik 380 mm. Jätkuv võimsus saadi u 800 hj. Ankrukett oli üle 200 m pikk ja 20 hj ankrupeli suutis hiivata 12 m/min. Laeval oli 14 kuivenduspumpa kogujõudlusega 75 t/h.

Meeskonnas oli ette nähtud 10 ohvitseri: komandör, 1. ohvitser, veel 5 ohvitseri, 2 insener-mehaanikut, arst.

Lembitu kahuri kilpRedigeeri

Lembitu ühe 120 mm kahuri kilp jäi pärast laeva lammutamist aastakümneteks Naissaarele, kus oli kasutusel tulepunkti ehitisena. Tänapäeval on see kahuri kilp välja pandud Lennusadama angaari ekspositsioonis.

Teise kahuri kilp on senimaani Suurupi rannikupatarei juhtimiskeskuse soomustatud vaatluskupli alus.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri