Südajas aktiniidia
Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) ehk minikiivi (kutsutakse ka põhjamaiseks kiiviks) on õistaim aktiniidia perekonnast.
| Südajas aktiniidia | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kanarbikulaadsed Ericales |
| Sugukond |
Aktiniidialised Actinidiaceae |
| Perekond |
Aktiniidia Actinidia |
| Liik |
Südajas aktiniidia |
| Binaarne nimetus | |
|
Actinidia kolomikta Maxim. | |
Levik muuda
Südajalehine aktiniidia looduslikud kasvukohad on okaspuumetsad, laialehiste lehtmetsade ning mägimetsade hõredamad alad, näiteks tuulemurrualad ja põlendikud.[1] Taim on pärit järgmistest Kaug-Ida piirkondadest:
- Primorje krai
- Habarovski krai
- Kesk-Sahhalin
- Lõuna-Sahhalin
- Kuriili saared
- Korea põhjaosa
- Kirde-Hiina
- Jaapan
Kirjeldus muuda
Leidub väga erineva kasvukuju südaja aktiniidia vorme, mõned väänlevad, teised mitte, eelistades kasvada põõsakujuliselt.[2] Looduslikus keskkonnas võib taimede kasv ulatuda 6–18 m kõrguseni, meie oludes on taimed madalamad. Puuviljanduses eelistatakse lühemate väätidega vorme. Eestis kasvab taim 4–6 meetri kõrguseks.
Õis on valge värvusega, harvem roosakas.[1] Taim õitseb mai lõpus kuni juuni alguses nädala jooksul. [3] Õied lõhnavad meeldivalt. Õied on kahesugulised. [1] Taimel kulub õitsemisest viljade valmimise alguseni 70–80 päeva.[4] Südajal aktiniidial on piklikmunaja, kuni 10 cm pikkused lehed, mis on südaja aluse ning 2–9 cm pikkuse rootsuga.[5] Isataimedel on iseloomulik päikesepoolsete lehetede värvumine suve esimesel poolel roosakaspunaseks, kuid see pole sootunnus.[2] Esmalt 1–2 päeva jooksul muutub leht valgeks ning 9–18 päeva pärast muutub kattub sama osa punase värvusega.[1] Taim on tundlik kevadiste öökülmade suhtes, näiteks võivad öökülmade korral mais või juunis hävida lehed ning noored võrsed. Kevadiste külmakahjustused võivad saaki langetada või selle hävitada. Vilja nimetatakse marjaks. Need on silindrikujulised, tumerohelised, lihakad ning magus maitselised. Saagiperioodi algus saabub augustis.
Marjad on 2–4 cm suurused olenevalt sordist.
Kasvukoht muuda
Taim kasvab paremini varjulises kohas.[1] Varjus kasvades näiteks suurte puude all kasvades jäävad taimed enamasti kevadistest öökülmadest kahjustamata. Samuti on sellises kohas kasvava taime kevadine areng aeglasem. Lagedamad ja madalamad kohad kasvukohaks ei sobi, sest sellistes kohtades võivad taimed kevadiste öökülmade tagajärjel tugevasti külmuda. Eestis talvekindel.[3]
Kasvatamine muuda
Südajat aktiniidiat kasvatavad harrastusaednikud Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas.[2] Samuti on kasvatamist katsetatud Kesk-Soomes.
Sordid muuda
Eestis on tuntumad sordid Klara Zetkin, Lucia, Dr Szymanowski, Krupnoplodnaja.
Saagi koristamine muuda
Taime saagikus kõigub aastati.[3] Marjad valmivad ebaühtlaselt ning valminud marjad varisevad kergesti.[1] Saaki võib koristada järk-järgult või ühekorraga, toored marjad järelvalmivad 6–8 päeva jooksul. Marjadel lastakse järelvalmida varjulises kohas.[3] Viljad säilivad lühiajaliselt ega talu eriti transporti.
Kasutamine muuda
Kulinaarias muuda
Kuigi peamiselt peaks südaja aktiniidia vilju tarvitama värskelt marjade kasulike omaduste tõttu, siis saab neid ka sügavkülmutada või hoidistada.
Ravimtaimena muuda
Südajas aktiniidia tugevdab immuunsüsteemi, alandab vererõhku ning parandab vererõhku.[3]
Biokeemiline koostis muuda
Südaja aktiniidia marjade C-vitamiini sisaldus on vahemikus 500–1200 mg 100 g toormassi kohta, suhkrusisaldus 4,4–13,0% ning tiitritavate hapete sisaldus 1,1–1,2%.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe Raamat.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Egon Valdaru (18.01.2012). "Põhjamaine kiivi ehk aktiniidiamari on tervise varaait". Sakala. Vaadatud 18.03.2020.
- ↑ Toivo Niiberg (10.05.2018). "Aktiniidia ehk põhjamaine kiivi". Maa Elu. Vaadatud 18.03.2020.
- ↑ Endel Laas (1987). Dendroloogia. Kd II. Tallinn: Valgus.