Aktiniidia

Aktiniidia (Actinidia) on kahekojaliste heitlehiste liaanide perekond kahekojalisi puittaimi aktiniidialiste sugukonnas.[1]

Aktiniidialised
Actinidia deliciosa
Actinidia deliciosa
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond Aktiniidialised Actinidiaceae
Perekond Aktiniidia Actinidiaceae

LevikRedigeeri

Aktiniidia levila hõlmab Ida-Aasias Hiinat, Taiwanit, Koread ja Jaapanit ning ulatub ka põhjas Kagu-Siberisse ja lõunas Indohiinasse. Kasvab looduslikult mägimetsades kuni 900 m kõrgusel.[2]

 
Aktiniidia perekonda kuuluvate liikide viljad

KirjeldusRedigeeri

Loodusliku leviku aladel võivad aktiniidiad kasvada ka üle 30 m kõrguseks.[3] Meie oludes on vääntaime keskmine kasv paar meetrit, harvematel juhtudel üle 10 m. Taim väänleb ümber tugitaime, selle puududes väänlevad varred omavahel või roomavad mööda maad.[2]

Enamus taimi on kahekojalised, ühtedel taimedel on ainult emakaga õied, teistel ainult tolmukatega.[3] Kuid leidub ka ühekojalisi taimi ja kahesuguliste õitega taimi.[2] Peaaegu kõigi aktiniidiate viljad on söödavad.[2] Aktiniidia vilju nimetatakse marjadeks, need meenutavad maitse poolest ananassi.[1] Mari on piklik, muna- või silindrikujuline, kest ja viljaliha on rohelised.[2] Marjakest võib olla triibuline. Marju kattev kest on üsna õhuke, mistõttu pole neid enne söömist koorida vaja.[1] Viljad muutuvad maitvaks ja aromaatseks alles nende täisvalmimisel.[2] Eestis on taime saagikus liaanilt 1–3 kg, kuid kultuursortidel võib selle arvu 2–3 korrutada.[1] Aktiniidia juurestik on maapinnalähedane.[3]

Üldiselt taluvad aktiniidiad temperatuure kuni −15 °C.

KasvatamineRedigeeri

Aktiniidiat hakati kultuuristama 1855. aastal.[1]

Kuna suurem osa aktiniidiatest on kahekojalised, siis on vaja saagi saamiseks kasvatada nii emas- kui ka isastaimi. Piisab, kui 4–6 emastaime läheduses kasvab 1 isastaim.

LiigidRedigeeri

Tuntuim liik on kiivi-aktiniidia (Actinidia deliciosa), mille viljad on kiivid.

Aktiniidia võib elada kuni 100-aastaseks.[1]

KasvunõudedRedigeeri

Taime looduslikus kasvukohas on niisked, jämeda liivasegused kõdumullad.[2] Lõuna pool kasvavad liigid on põhja pool kasvavatest valgusnõudlikumad. Üldiselt on taime saak poolvarju tingimustes parem. Aktiniidia eelistab parasniisket, keskmise raskusega mulda, mis ei oleks väga kerge (liivmuld) ega liiga raske (savimuld).[4] Taim ei talu seisvat vett. Mullareaktsioon võib olla nõrgalt happeline kuni leeliseline.

KasutamineRedigeeri

IluaiandusesRedigeeri

Vääntaimed sobivad lehtede ilu tõttu hästi kasvama majaseintele, lehtlasse või terrassile.[1] Kuna tegu on ronitaimega, siis vajab taim ka tuge, mille najal ronida[1], nendeks võib sobida näiteks okaspuude võraalune, kuid vähem sobivad siretüvelised lehtpuud ning täiesti sobimatud on viljapuud.[4] Taimed kasvavad paremini ida või lääneseinal, sest taimed ei talu intensiivset päikesevalgust ega kuumust.[1] Lõunapoolsel seinal või lagedal kasvades on taime saak madalam.

PaljundamineRedigeeri

Taimede paljundamisel seemnest saab taime sugu määrata alles õite avanemisel, seetõttu eelistatakse paljundamist pistikute (haljas-, lehepistikute ja pistokstega)[3] või võrsikutega.[1]

Biokeemiline koostisRedigeeri

Marjad sisaldavad pektiini, värv- ja parkaineid, karotiini, B1- ja B2-vitamiini ja P-aktiivseid aineid.[5] Mineraalainetest sisaldavad marjad kaaliumi, fosforit, magneesiumi, rauda ja tsinki.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Toivo Niiberg. "Aktiniidia ehk põhjamaine kiivi". Maa Elu, 10.05.2018. Vaadatud 18.03.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe raamat. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Kalju Kask, Robert Piir (1980). Uusi puuvilja- ja marjakultuure. Tallinn: Valgus. 
  4. 4,0 4,1 Egon Valdaru. "Põhjamaine kiivi ehk aktiniidiamari on tervise varaait". Sakala, 18.01.2012. Vaadatud 18.03.2020.
  5. Toivo Niiberg (2010). Puud ja põõsad toiduks ning raviks. Tallinn: Maalehe raamat.