Robert Solomon

Robert C. Solomon (14. september 1942 Detroit – 2. jaanuar 2007 Zürich) oli USA filosoof.

Elulugu

Roberti isa oli advokaat, ema kunstnik. Robert sündis auguga südames, mille tõttu arvati, et ta ei ela täiskasvanueani.

Solomon sai 1963 Pennsylvania Ülikoolist bakalaureusekraadi mikrobioloogias ning läks seejärel Michigani Ülikooli arstiteadust õppima, kuid vahetas eriala ning sai filosoofias 1965 magistrikraadi ja 1967 doktorikraadi. Erialavahetuse ajendas see, et ta sattus õnnetu meditsiiniõpilasena puupüsti täis auditooriumi, kus Frithjof Bergmann küsis Friedrich Nietzsche igavese taastuleku kohta: "Kui teile antaks võimalus elada oma elu lõputult üha uuesti ja uuesti, olles sunnitud läbi tegema eksistentsi kogu valu ja kurbuse, kas teid valdaks meeleheide? Või langeksite tänutundes põlvili?"

Ta õpetas Princetoni Ülikoolis, California Ülikoolis Los Angeleses ja Pittsburghi Ülikoolis. Alates 1972. aastast õpetas ta Texase Ülikoolis Austinis (kaheaastase vaheajaga 1980ndate keskel, mil ta õpetas California Ülikoolis Riverside'is), kus ta oli Quincy Lee Centennial Professor of Philosophy and Business. Ta oli väga populaarne õppejõud.

Ta oli ka laululooja ning esines kõrvalosas Richard Linklateri filmis "Waking Life" (2002), arutades eksistentsialismi jätkuvat aktuaalsust postmodernses maailmas.

Solomon oli abielus filosoof Kathleen Higginsiga, kellega ta kirjutas koos mitu raamatut.

Solomon suri pulmonaarse hüpertensiooni tõttu Zürichi lennujaamas.

Looming

Solomoni huvivaldkonnad olid 19. sajandi saksa filosoofia, eriti Georg Wilhelm Friedrich Hegel ja Friedrich Nietzsche, 20. sajandi kontinentaalfilosoofia, eriti Jean-Paul Sartre ja fenomenoloogia, samuti eetika ja emotsioonide filosoofia.

Solomon töötas välja kognitivistliku emotsiooniteooria, mille järgi on emotsioonid nagu uskumusedki ratsionaalselt hinnatavad ja revideeritavad. Ta vastustas mõistuse ja kirgede vastandamist. Eriti huvitas teda armastuse mõiste. Ta pidas romantilist armastust lääne kultuuri konstruktiks, mida on nii palju propageeritud, et paljud peavad seda universaaliks. Armastus ei ole Solomoni järgi universaalne staatiline omadus, vaid emotsioon, mille dünaamika sarnaneb teiste emotsioonide, näiteks viha ja kurbuse dünaamikaga.

Armastuse põhjendid

Artiklis "Reasons for love" kaitseb Solomon armastuse põhjendite võimalikkust. Kuigi filosoofias ja psühholoogias on hakatud tunnistama emotsioonide kognitiivseid komponente ning emotsionaalseid põhjendeid ratsionaalsel kaalutlemisel, on siiski vastu seistud mõttele, et armastus põhineb mõistusel või põhjenditel. Solomon peab silmas põhjendeid, mis armastust õigustaksid vähemalt arusaadavaks tegemise mõttes. Seejuures on üht laadi põhjendid paremad kui teised. Põhjendid peavad olema isegi ebamõistlikul armastusel.

Kui armastuse põhjendiks on armastatu raha, sidemed, positsioon või isegi välimus, siis tundub, nagu armastataks valel põhjendil või ei armastaks üldse inimest, vaid seda, mis tal on, ning armastus oleks silmakirjalik kavalus.

Platoni järgi on tarkusearmastus erootilise armastuse liik. Immanuel Kant pidas armastust kui sentimenti "patoloogiliseks" ning eelistas sellele põhjenditega määratletud "praktilist" armastust. Arthur Schopenhaueri järgi on armastus elutahte ratsionaalne püüdlus. Jean-Paul Sartre'i järgi on armastus järjekordne kavalus Teisega manipuleerimiseks.

Kas armastuse põhjend peab olema teadvustatud või toob põhjendiga armastus tavaliselt kaasa enesepettuse? See võib olla nii, et inimesed kui oma huvi järgivad olendid tahes-tahtmata armastavad mingitel põhjenditel. Et aga üldise arusaama järgi armastusel pole põhjenditega mingit pistmist, siis petetakse end, uskudes, et lihtsalt armastatakse ja põhjenditel pole tähtsust.

Armastatu ilu tundub armastusele tüüpilise põhjendina. Ent inimese ilu on temast enesest raskesti lahutatav. Ehk on armastatu armastaja jaoks ilus sellepärast, et ta teda armastab? Fenomenoloog võiks leida, et ei saagi eristada inimest ennast sellest, millisena ta paistab. Teise vaatekoha järgi peab ilul olema objektiivne standard või vähemalt nõuab selle üle otsustamine intersubjektiivset vaatenurka. Kui kedagi armastatakse ilu pärast, kas siis teda tegelikult armastatakse? Ludwig Wittgensteini järgi on keha parim ja ainus pilt hingest. Seega on parim pilt armastatu hingest tema välimus. Inimese armastamine on tema keha armastamine. Kui aga inimesele annab ilu see, kes teda armastab, (nagu Irving Singer ütleb), siis on veider pidada ilu armastamise põhjendiks. Tundub, et ilu ei käi niivõrd armastatu kui armastamissuhte juurde. Seda nähtust on näiteks seoses intentsionaalsusega, fenomenologias ja Simon Blackburni kvaasirealismis tõlgendatud nii, et ilu on subjektiivne, sõltub armastaja vaatenurgast. Solomoni idee on, et peaaegu kõiki armastuse põhjendeid tuleb mõista suhte juurde kuuluvatena, mitte lihtsalt armastatu omadustena. Nad ei sõltu mitte ainult armastaja vaatenurgast, vaid armastaja ja armastatu keerulistest sidemetest. Üks tavalisi argumente ilu kui armastuse põhjendi vastu on seotud mõttega, et armastus peaks olema igavene ning järelikult peaksid ka selle põhjendid olema ajatud. Ent armastus ei ole ajatu, vaid ajas arenev. Tavaliselt peetakse armastuse põhjenditeks armastatu või suhte ajalisi või isegi ajalikke omadusi. Iluga on tõesti üks probleem, millel on ajaga pistmist: ilu, või vähemalt keha ilu, ei ole ajalooline, ta ei viita oma ajaloole ega päritolule ega tulevikule (kuigi mõned ilu entusiastid ütleksid kohe, et ta vihjab vahetule lubadusele, näiteks naudingu lubadusele [ Stendhal ]). Tuleb tagasi lükata nii mõte, et kirg on tõeline ainult juhul, kui ta ei muutu ega saa lõppeda, kui ka mõte, et armastuse hea põhjend on niisugune, mis jääb läbi aja tõeseks. Tõsi küll, püsivus on armastuse voorus ja ilu võib närbuda. Sellegipoolest aga võib ilu mingil hetkel olla armastuse põhjend. On võimalik armuda ainult sel põhjendil, et armastatu on ilus, kuid mõne aja pärast leida, et ilu on armastatu üks väiksemaid veetlusi. (Või on põhjalikult muutunud arusaam sellest, milles armastatu ilu seisneb). Kui ilu muutub lõpuks küsitavaks, siis see ei tee veel armastust küsitavaks ega tähenda, et ilu ei olnudki armastamise põhjend. Teine argument ilu kui armastuse põhjendi vastu ütleb, et see on liiga pinnapealne. Aga sellest, et ilu ei ole nahaalune, ei järeldu, et ta on pinnapealne. Pinnapealne võib küll olla armastaja, kellel pole muid põhjendeid peale ilu. Kuid Solomon ei väida, et armastatu ilu omaette on armastamise hea põhjend. Loodetavasti on ootel igasugused muud põhjendid. Armastatu iluks peetakse harva üksnes välimust (selline hoiak oleks pigem fetišism kui armastus). Nii Arthur Schopenhauer kui ka Mark Twain on öelnud, et teatud eas (ütleme, 40-selt) on inimesel selline nägu, nagu ta väärib. Inimese ilu määravad peale keha ilu ka isiksus ja iseloom, mis kumavad läbi. Nii võib väita, et iluga ei ole mitte see häda, et ta närbub või on pinnapealne, vaid et kergesti mõistetakse vääriti, mis ilu tegelikult on. Ilu ei ole armastuses mitte välimus, vaid kõikehõlmav nägemus isiksusest ja kooselust. (Nii võib tõlgendada Sokratese juttu Platoni "Pidusöögis".) Välimus jääb suhte ja armastuse algseks sillaks ja ka küpse romantilise armastuse koostisosaks, kas või "vaataja silmades". Halvasti on ainult siis, kui küll armastatakse kellegi välimust, kuid ei pöörata tähelepanu tema isiksusele või isegi põlatakse seda.

Platoni "Pidusöögis" ütleb Sokrates umbes, et põhimõtteliselt ei erine üks armastatu teisest, ilu on nende kõigi ühine omadus. (Jätame kõrvale Sokratese järelduse, et ilu on tegelikult idee ning tõeline armastaja on ideede armastaja.) Kui keegi armastab põhjenditel, mis seisnevad armastatu omadustes, siis sellest tuleneb järgmine paradoks ("Platoni probleem"). Kui teisel inimesel on 1) needsamad omadused, 2) needsamad omadused suuremal määral, siis tal 1) ei ole põhjendit eelistada oma armastatut, 2) on põhjend eelistada teist inimest. Aga see on mõttetus, sest armastatu ei ole asendatav. Ükskõik kuidas me püüame seda paradoksi lahendada, kas väites, et armastatakse inimest ennast, mitte tema omadusi, väites, et mõned omadused on unikaalsed (näiteks koos veedetud aeg), või apelleerides ideedele ja Jumalale ning mööndes, et armastuse üksikasjad on sekundaarsed, ikkagi tuleb järeldada, et armastaja armastus ei saa olla loogiliselt seotud ainult seda laadi omadustega, mida siin vaadeldi. See aga ei tähenda, et omadusi ei armastata või et armastusel pole põhjendeid, samuti ei pea Platoni Alkibiadese kombel järeldama, et armastus on obsessioon, millel pole armastatu omadustega pistmist. Pole tõsi, et armastatakse teatud omaduste komplekti pärast, aga pole tõsi ka see, et armastus ei muutu, kui omadused muutuvad. Armastus on protsess, ta muutub, ja kui ta muutusi tähele ei pane ja on nende vastu ükskõikne, siis ta pole armastus. Armastus jääb püsima sellepärast, et ta leiab uusi põhjendeid. Kahtlane on rääkida inimesest lahus tema omadustest. Kas saab erootiliselt armastada omadusteta hinge? Või suvaliste omadustega hinge? Mis siis, kui mu armastatu muutuks tavaliseks konnaks? Väidetakse ka, et armastus on tingimusteta. See on sagedasem armastuse puhul oma lapse vastu, kuid sõna-sõnalt võttes on see erootilises armastuses haruldane. Armastaja võib armastatu juurde jääda, kui ta kaotab oma noorusliku välimuse, võib-olla mõneks ajaks ka siis, kui nõid moondab armastatu pardiks, kuid mitte mis tahes tingimustel.

Armastuse põhjendist võib rääkida mitmes tähenduses. Kõigepealt võib eristada põhjendeid, mis armastust tegelikult seletavad või õigustavad, põhjenditest, mis armastust ainult ratsionaliseerivad. Seletavad põhjendid võivad olla tõesed, st tõsiasjad, millele nad viitavad, on tõesed, või vähemalt uskumusi, mida nad kehastavad, peetakse tõesteks. Ratsionaliseeringud ei pruugi olla tõesed, võib-olla neid isegi tegeliult ei usuta. Armastust õigustavad põhjendid on tõesed ja veenvad, vähemalt panevad nad teisi aru saama, miks armastatakse. Ratsionaliseeringud kipuvad olema õõnsad ja ebaveenvad. Teesile, et armastusel on põhjendid, oleks pilkeks öelda, et kõik need põhjendid on vaid ratsionaliseeringud, tagantjärele leiutatud vabandused. Solomon lükkab tagasi ka teesi, et armastus on väljendamatu ning põhjendid on vaid ratsionaliseeringud, mis lasevad armastust tagantjärele mõistuspärasena paista. Solomon väidab, et armastus on põhjenditega kaitstav ja tagasihoidlikus mõttes õigustatav. Võidakse olla armastuse põhjendist täiesti teadlik; võidakse esitada põhjend, teades, et see ei ole tegelik põhjend; ja on tegelikult toimivaid põhjendeid, mida ei teadvustata ega väljendata (Blaise Pascal ütles: "Südamel on oma põhjendid, mida mõistus ei tea.") Solomon väidab enamiku filosoofidega vaieldes, et põhjendid ei pruugi olla väljendatud ega väljendatavad, aga see ei tähenda, et nad on ainult seletused, st kolmanda isiku teooriad esimese isiku eelistuste ja afektsioonide kohta. On olukordi, kus tuntakse, et ollakse sunnitud armastuse põhjendeid väljendama, näiteks otsus abielluda või abiellu jääda, elu mõjutava otsuse tegemine armastatu pärast, kahe armastussuhte vahel valimine, oma elu kaitsmine skeptiliste sõprade või umbusklike vanemate ees. Ent neil juhtudel ei ole kindel, et ei leiutata lihtsalt veenvaid põhjendeid enese või teiste veenmiseks. Pole kindel, et armastamise hea põhjend on armastamise tegelik põhjend. Väljendatud põhjend võib olla ratsionalisatsioon, tegelikud põhjendid võivad olla väljendamatud ja alateadlikud (mis on iseenesest eri asjad). Armastus (ja kõik emotsioonid) on välja kujunenud unustatud kogemuste, halbade mälestuste, kultiveeritud ja juhuslike harjumuste vahendusel. Armastus luuakse alati emotsionaalsete praktikate taustal (Solomon viitab Martin Heideggerile). Nende seas on poolseeditud lood ja filmid ning kultuuri kuulujutud, eeskujud (eriti vanemate eeskuju), ja nad ei määra mitte ainult armastamise võimet ja armastuse prototüüpe, vaid ka armastuse struktuuri. Järelikult määravad nad ka armastuse arusaadavad põhjendid: ühes kultuuris võib armastus olla nii algeline kogemus, et ta meenutab mööduvat maaniat, teises aga võib teda mõista ainult kõige rafineerituma poeetilise inspiratsiooni kaudu. Aga tõsiasi, et niisugused armastuse põhjendid (mugavus ja ebamugavus, ärevus ja innustatus) võivad olla teadvustamata ning nende täpne loomus ja võib-olla isegi nende "objekt" võivad olla väljendamatud, ei tähenda veel seda, et nad pole põhjendid. Lihtsalt niisuguste põhjendite tunnistamine ja väljendamine sõltub laiema kultuurilise ja psühholoogilise olukorra mõistmisest ning nad ei võimalda privilegeeritud ligipääsu nagu mõned lihtsamad psüühikaseisundid. Mõned neist põhjenditest võivad olla kehalised. Põhjendid ei pea ka olema ratsionaalsed. Ka halvad, kohatud, valed põhjendid on põhjendid: nad on armastamise tegelikud põhjused, kuigi nad ei pea ratsionaalsele uurimisele vastu. Mis on hea põhjend? Tuleb eristada seletavat põhjendit, mis on armastuse tegelik "põhjus", ja põhjendit, mis on hea põhjend armastamiseks. Hea põhjend võib olla ratsionalisatsioon ja halb põhjend võib armastuse põhjust õigesti kirjeldada. 1960ndate lõpus diskuteeriti elavalt põhjendite ja põhjuste vahekorra ning (seletavate) põhjendite ja inimese deklareeritud põhjendite vahekorra üle. (R. S. Peters ütles teoses "Concept of Motivation", et "põhjend" erineb "tema põhjendist".) Siin on eriti tähtis põhjendite ja põhjuste vahekord ning põhjendite ja põhjuste eristus.

Ühes varasemas artiklis toetas Solomon Donald Davidsoni argumenti ühe Ludwig Wittgensteini tõlgenduse vastu: nimelt väitis Davidson, et põhjendid on põhjused ning seetõttu töötavad seadusesarnaste põhjuslike seletustena. Muidugi on põhjendid teatud erilist liiki põhjused. Nad viitavad paratamatult subjekti vaatenurgale. Väga keeruline on aga öelda, mil määral peab subjekt seda vaatenurka mõistma, kas ta on võimeline seda vaatenurka väljendama ja mil määral on võimalik, et see vaatenurk ilmneb ainult käitumise seletamise viisina, ilma et subjekt seda üldse "teaks". (Peaaegu kogu mitteprimaatide käitumine tundub olevat niisugune.) Solomon ütleb, et kui mingi põhjend (mis ei pruugi olla esitatud subjekti enda poolt) seletab edukalt kellegi armastavat käitumist, siis tal ei ole vastuväiteid selle nimetamisele armastuse põhjuseks. Ent on ka teistsuguseid põhjendeid: põhjendid võivad toimida ka õigustusekatsetena, tunnete väljendamise viisidena ja põhjuslike seletustena. Kui armastuse põhjend esitatakse õigustusena, siis see ei pruugi tähendada, et sellega püütakse panna kedagi teist seda põhjendit aktsepteerima, rääkimata sellest, et panna kedagi teist kõnealust inimest armastama. Õigustus tähendab umbes: "Ma arvan, et see on minu tundele hea õigustus, sa peaksid ka nii arvama." Armastamise põhjend võib olla halb selles mõttes, et ta põhineb valeinfol; või selles mõttes, et ta põhineb vääradel ootustel. Kuid väärus ei sega põhjendi omistamist, kui armastaja peab seda tõeseks, olgu siis teadvustatult või mitte. Teiste sõnadega, väär uskumus võib olla afektsiooni põhjus, isegi kui ta õigustuseks ei kõlbaks. Armastuse põhjend võib irratsionaalne olla ka sel põhjusel, et ta on õigustamatu, kuigi mitte otseselt väär (näiteks erootiline armastus lapse vastu, mis on perversne). Mõned armastuse põhjendid võivad tunduda halvad, kuigi nad pole väärad, ebamõistlikud ega ilmselt perverssed. Näiteks kellegi armastamine tema raha pärast on tavaliselt halb põhjend, sest abiellumine raha pärast on väga emotsionaalselt kulukas viis raha saada ja äärmiselt ebaromantiline armastuse põhjend, kuid see võib olla armastuse tegelik põhjend.

Mõnikord pakutakse tõsiasja, et juba armastatakse, armastuse põhjendiks. Ühes filmis kirjutab peategelane ühte veergu viiskümmend põhjust, miks oma kallimat maha jätta, ja teise veergu lihtsalt "Ma armastan teda.". Seda, et armastus on iseenda põhjend, võib mõista mitut moodi. Üks mõistlik tõlgendus on, et see, et kedagi armastatakse, on hea põhjend edasi armastamiseks. Teine tõlgendus on, et armastamine tekitab põhjendeid (näiteks sellega, et armastatule antakse ilu). Kolmas tõlgendus on, et armastus on väärtuslik emotsioon, mida tuleb aktsepteerida ja austada, kui pole häid põhjendeid selle vastu. Kuigi armastus on esmapilgu hüve, võib olla veenvamaid põhjendeid selle vastu. Siis aga on küsimus selles, kuidas kaaluda poolt- ja vastupõhjendeid. Solomon ei taha väita, et mis tahes põhjend armastuse kasuks on hea põhjend (nii võiksid ekslikult arvata need, kelle meelest armastus on "seesmiselt hea"), vaid ainult, et armastusel on oma põhjendid. See tähendab eelkõige, et armastust saab armastaja vaatenurgast seletada, aga ka seda, et armastus kutsub (järelemõtlemisel) õigustama ning et selle kaitseks toodavad põhjendid võivad osutuda headeks, halbadeks, ebahuvitavateks jne. Võidakse väita, et enamik armastuse põhjendeid on ennastpetvad, luululised ja seetõttu irratsionaalsed; kui see oleks nii, siis oleks ka armastus enamasti irratsionaalne. Nii et armastuste põhjendite küsimus jaguneb kaheks: 1) meie põhjendid arvamiseks, et armastus kui niisugune on hüve, ja 2) meie põhjendid konkreetse inimese armastamiseks. Esimesed põhjendid annavad teist liiki põhjenditele raamistiku ja toetavad neid mingil määral. Et konkreetse inimese armastamisel oleks üldse mingid põhjendid (õigustustena), peab armunud olemises olema mingi voorus. Aga selleks, et kellelgi oleks hea põhjend kellegi armastamiseks, ei pea ta oskama tuua häid põhjendeid armastuse kui niisuguse kasuks. Ja head põhjendid armastuse kui niisuguse kasuks ei moodusta piisavalt põhjendeid konkreetse inimese armastamiseks. (Seda ignoreerivad need, kes "armastavad armastust".) Võib väita, et konkreetse inimese armastamisel saavad olla head põhjused ainult juhul, kui armastus üldiselt on õigustatav. Nii ei saa ka kunagi olla julm headel põhjenditel, sest julmus üldiselt ei ole õigustatav. Ei saa kunagi olla head põhjendit kade olemiseks, sest kadedus ei ole õigustatav, kuid saavad olla põhjendid kade olemiseks, ja ilma nendeta ei oleks kadedus õigustatav. Põhjendite omamine ei ole paratamatult emotsiooni õigustamine, kuigi õigustamiseks tuleb esitada põhjendid. Ja emotsiooni enda õigustus ei ole emotsiooni konkreetse juhtumi õigustamisel kõrvaline. Armastuse põhjendite toomine konkreetsel juhtumil võib olla emotsiooni õigustamine, kuid põhjendite küsimine on midagi vähemat kui õigustuse küsimine. Tegu võib olla lihtsalt selgitusega endale või teistele. On vahe, kas jutt on sellest, et on põhjend kellegi armastamisväärseks pidamiseks, või mul on põhjend selleks, et teda armastada. Armastuse põhjendid võivad olla ka osa armastuse kirjeldusest, selgitus, mida ja miks tuntakse. Peter Goldie eristuse järgi võib öelda, et armastuse põhjendid teevad emotsiooni arusaadavaks, mitte ratsionaalseks, kuigi põhjendeid esitatakse mõlemat moodi. Siin ei huvita meid igasugused seletused. Näiteks bioloogia, eriti evolutsioonibioloogia ja sotsiobioloogia, pakuvad seletusi, mis osutavad teatud käitumismustrite (eeldatavalt ka neid põhjustavate närvistruktuuride ja -protsesside ning neid saatvate "tunnete") evolutsioonile. Need käivad inimeste kohta üldse ja puudutavad pigem armastuse kui niisuguse seletust. Pole sugugi selge, et bioloogilised imperatiivid heidavad valgust armastusele. Mõnedel "vaimuprotsessid" on arusaadavad ainult nendele omistatavate põhjendite tõttu, mitte nende neuroloogilise aluse tõttu. Samamoodi jäävad välja sellised seletused nagu "Jumal lõi meid seksuaalseteks, armastavateks olenditeks." Nagu ka bioloogilised seletused, räägivad need ainult päritolust, viitamata meie uskumustele ja tunnetele. Samadel põhjustel jäävad välja seletused "sotsiaalse konstrueerituse" kaudu, kuigi nad võivad meie käitumist hästi seletada.

Peale põhjendite, mis apelleerivad armastatu omadustele, on olemas põhjendite klass, mida Solomon nimetab aristofaanilisteks. Veel enam, armastatu omaduste tüüpi põhjendeid ongi parem käsitada aristofaanilistena. Armastatu omadustele apelleerivatel põhjenditel on see viga, et nad peavad varjatult silmas armastaja kasu.

Armastaja omaduste tüüpi põhjendeid armastuse kasuks peetakse problemaatilisteks sellepärast, et nad kipuvad olema "korratavad", ei ole armastatule unikaalsed, kuid Solomon näeb tõsisemat probleemi. Tavaliselt reedavad nad motiivi rahuldada armastaja sageli isekaid huvisid. Solomon arvab, et paljud vastuväited armastuse ideele üldiselt põhinevad ekslikul mõttel, et kõik armastuse põhjendid põhinevad omahuvil ning pole seetõttu kooskõlas ühe põhilise mõttega armastuse kohta, nimelt et armastaja hoolib teisest inimesest ja peab tema huvisid sama tähtsateks kui enda omasid. (Solomon ütleks, et peab teise huvisid enda omadeks.) Ei ole siiski tõsi, et rikkusel pole tegeliku inimesega mingit pistmist, sest raha tegemine eeldab mõningaid voorusi, mis on suguluses armastusega (püsivus, teadmine, mida tahetakse, pisut kavalust, pisut vedamist), ja raha omamine annab sageli rikkaliku aluse sellistele romantilistele voorustele nagu elegantsimeel, maitse peenemate asjade jaoks, hea haridus ja eneseväljendusoskus. Ilmselt näitab raha inimest sarmikamana. Kui armastuse hea põhjend (nagu Solomon väidab) on see, mis seob inimesed kokku vastastikku inspireerivasse, toetavasse ja nauditavasse suhtesse, siis on Solomon sunnitud möönma, et rikkus võib olla hea põhjend armastuseks tarbimisühiskonnas, kus enamik paare veedab palju rohkem aega osteldes kui armatsedes. Põhjendid ilusa inimese armastamiseks võivad olla palju peenemad. Ilu on ise ligitõmbav. Armastatu ilu ei tundu põhjendina isekas. Vastupidi, ilusa inimese armastamise põhjendiks võib, nagu Platon ütleb, olla meie loomulik armastus ilu kui niisuguse vastu. Vastuväide on hoopis, et ilu on ebaisikuline. (Platon peabki silmas, et ilu on universaane ega ole ainult konkreetsele inimesele omane.) Me võime tahta vastu väita, et konkreetse inimese ilu ei ole korratav ja ilu ei ole objektiivne omadus. Isegi kui inimest peavad ilusaks kõik, on armastuse põhjend see, et armastaja peab teda ilusaks. Ilu ei esine siin mitte niivõrd armastatu omadusena kui suhte koostisosana. Ilusa inimese armastamise põhjendid võivad olla ka isekad ja vulgaarsed ning pinnapealsed. Näiteks armastatakse näidata end koos ilusa inimesega: see paneb tundma uhkust enese üle. Sel juhul võib väita, et vaevalt on üldse tegemist armastuse põhjendiga. Koos iludusega olemine tõstab enesehinnangut ka väljaspool avalikkust. Piiri omahuviga ja omahuvita põhjendi vahele on raske tõmmata ja ilu nautimise kõiki motiive on raske tabada. Inimese ilu nautimine paistab tõesti olevat armastuse põhjend, kuigi mitte piisav. Kas ka omamine ja avalik näitamine on armastuse põhjendid? Kas seksuaalne külgetõmme on armastuse põhjend? Ligitõmbavus viib seksuaalse ihanini ja seksuaalse rahulduseni ja see omakorda on armastuse põhjend. Või kas on? Seksuaalne iha ja rahuldus etendavad romantilises motivatsioonis keerulist osa. Jean-Paul Sartre'i järgi on seksuaalne iha ja armastus seesmiselt isekad ja manipulatiivsed. Kuid pole selge, et seksuaalne iha on iseenesest isekas, hoolimata asjaolust, et iha loomuse järgi soovitakse seksuaalset rahuldust. Pole ka ilmne, et seksuaalne rahuldus puudutab ainult iseenda rahuldust. Ei soovita tingimata iseenda rahuldust ja seda, mis rahuldab, ei tule mõista ainult iseenda seksuaalsete ihade terminites. Nõnda saab seksist armastuse põhjend. Kui argument mitme armastuse põhjendi vastu on omahuvi, siis see vastuväide aetakse segi väitega, et need põhjendid puudutavad omadusi, mis on mitteolemuslikud, isikuvälised, lahutatavad, korratavad. See kehtib kindlasti raha, võimu ja teatud laadi heategude kohta. Ei ole nii ilmne, et see kehtib välimuse ja isiksuse kohta. Siiski on hästi arusaadav mõte, et inimest võidakse edasi armastada, kui tema ilu on närbunud. Sama kehtib isiksuse kohta, mis võib olla lagunenud näiteks Alzheimeri tõve või trauma tõttu. Rääkimata sellest, et kingitusi või abi kodutööde tegemisel võib saada ka inimestelt, kellesse ei olda armunud. Sääraseid omahuviga põhjendeid ei kritiseerita mitte sellepärast, et nad on armastatust hõlpsasti lahutatavad, vaid sellepärast, et nad osutavad eelkõige armastaja kasule. Kuidas on lood "vooruslike" põhjenditega? Aristoteles räägib "Nikomachose eetikas kolmest sõpruse tüübist, millest esimene on selgelt omakasuline: see on vastastikuse kasu ja teenete sõprus. Teist tüüpi sõprus on vastastikuse nautimise sõprus, mis on samuti omakasuline. Nii on armastatu seltskonna nautimine või teineteise seltskonna nautimine täiesti respekteeritav armastuse põhjend. (Esimest võib pidada omahuviliseks, kuid teine kuulub arostofaaniliste põhjendite hulka, mida Solomon toetab; need ei ole isekad ega isetud, vaid osutavad suhte ühele olulisele aspektile.) Aristotelese kolmas sõpruse tüüp on vastastikune inspireerimine; see võib näida pelgalt utilitaarsena, kuid see ei ole enam vulgaarne ega pelgalt omahuviline. See, et teineteist inspireeritakse, on väga hea armastuse põhjend. Ka see ei ole isekas ega isetu, vaid suhte aspekt. Ka see, et armastatu inspireerib, ei ole isekas ega isetu, vaid on täiesti aktsepteeritav armastuse põhjend. Ka see on armastuse põhjend, et armastaja inspireerib armastatut, ja seda põhjendit on väga raske isekaks või omahuviliseks pidada. Solomon vaatleb selles valguses "vooruslikke" armastuse põhjendeid, näiteks et armastatu on julge. Martha Nussbaum väidab, et Platon peab silmas selliseid omadusi armastuse põhjenditena, või vähemalt parimat laadi, Sokratesele omase armastuse põhjenditena. "Phaidrose" põhjal leiab ta, et "parima vaate järgi armastusele põhineb armastus vaatel, et indiviidi konstitueerivad olemuslikult väärtused ja püüdlused." Seega põhineb "parim" armastus armastatu omaduste tüüpi põhjenditel. Mõned neist omadustest (näiteks heldus) toovad armastajale kasu, teised mitte. Solomon ei pea selliste põhjendite juures problemaatiliseks mitte varjatud omakasu, vaid seda, et need kipuvad olema pigem imetluse põhjendid. Solomon kahtlustab, et Sokrates jääb armastuse asjades mõnevõrra nartsissistlikuks. Me küll imetleme vooruslikke inimesi, aga kui me kedagi armastame, siis ei tule tema voorusi mitte ainult imetleda, vaid ka jagada. See ei tähenda ainult, et peab jagama voorustes kätkevaid väärtusi, nagu Nussbaum väidab, vaid armastuse põhjenditeks teeb need vooruste vastastikune mõju armastajale ja armastatule. Ei loe mitte voorused kui armastatu omadused, vaid nende inspireeriv mõju armastajale. Muidu ei ole tegu armastusega, vaid imetlusega või võib-olla kultusega. Jutt jõuab nüüd suhteni kui armastuse põhjendite allikani. Enamik inimesi on vastu armastuse põhjenditele sellepärast, et nad peavad silmas ainult omahuvilisi põhjendeid. Kuid kõik armastuse põhjendid ei ole omahuvilised ega isekad ega piirdu isiku omadustega.

Aristofaanilistest põhjenditest rääkides vihjab Solomon Aristophanese kõnele "Pidusöögis]]". Aristophanes rääkis lõhestatud inimestest, kes otsivad oma teist poolt. Üks armastuse põhjend on niisiis seotud viisiga, kuidas inimesed kokku sobivad. Seejuures pole oluline, kas kokkusobivad jooned on voorused või pahed. Isegi omahuvilised põhjendid, mis näevad välja nagu armastatu omaduste tüüpi põhjendid, osutuvad sageli aristofaanilisteks. Solomon arvab, et armastuse põhjendite kriitikud peavadki seda silmas, kui nad rõhutavad inimese armastamist tema enda pärast. Jutt ei ole mitte alasti hingest, vaid erilisest osast, mida armastatu suhtes etendab. Suhtest rääkimine võimaldab läbi murda eristusest isiku ja tema omaduste vahel. Nii saab vältida Platoni probleemi. Solomon tahab lahti saada ka arusaamast, et armastuse objekt on armastatu ja tema omadused ning armastus on armastaja hoiak või emotsioon armastatu suhtes. Platon kasutab sageli külgetõmbe metafoori, kuid ka see julgustab mõtlema suhte terminites. Aristophanese järgi on iga inimese asjassepuutuvad omadused defineeritud ainult teise suhtes. Ebaisikulist ilu ideed ta ei maini. Aristofaanilised ideed võivad olla triviaalsed. Solomon ei taha öelda, et omahuvilised põhjendid on isekalt vulgaarsed ja pinnapealsed ja aristofaanilised põhjendid on vooruslikud ja sügavad. Mõned aristofaanilised põhjendid on krüptilised, näiteks võib naine tuua armastuse põhjendiks mehe hajameelsuse juhtumid. Need on sõna-sõnalt võetuna vaevalt armastuse põhjendid, kuid nad vihjavad laiemale kiindumuse ja õrna lõbustatuse vaatenurgale ning on sellistena head põhjendid. Kõige ilmsem ja tähtsam aristofaanilise põhjendi näide puudutab suhte ajalugu. Koos veedetud aja tõsiasi ei ole koratav, asendatav. Võib küll veeta koos kellegi teisega sama palju aega, kuid teatud tähtsas ja ilmses mõttes on koos veedetud aeg suhtele unikaalne ning võib olla kellegi armastamise hea põhjend. See võib ka olla mittearmastamise hea põhjend, sest tuttavolek tekitab põlgust, uudsus või huvi kaob ja otsitakse aina uut. Kuid see tähendab ainult, et armastuse iga põhjendit tuleb mõista kontekstis ning arvestades konkreetse suhte dünaamikat. Aga koos veedetud aega, isegi kui sellest ei piisa suhtele tundesügavuse andmiseks, võib pidada armastuse tarvilikuks timgimuseks (hoolimata armastuse algusest ja armastusest esimesest silmapilgust) ning seega heaks armastuse põhjendiks, ükskõik kas ta osutub sellise põhjendi heaks kandidaadiks. Aga oletame, et me oleks kokku saanud alles eelmisel nädalal või isegi viis minutit tagasi, aga samasuguse tunnete sügavusega ja teineteise tundmisega, nagu me oleme omandanud viimase 15 aasta jooksul. Kas armastamise põhjend ei oleks ikkagi olnud tunnete sügavus ja teineteise tundmine? Kas koos veedetud aeg ei oleks üleliigne? Ei. Armastus ei ole seisund, vaid protsess, ja sisaldab tingimata armastuse lugu. Armastus ei ole tulemus, vaid kogu protsess, ja armastamise põhjendid peavad olema seotud selle protsessiga. Aga kuidas siis jääb armastusega esimesest silmapilgust? Seegi ei saa läbi ilma protsessita. Armastusega esimesest silmapilgust (mitte lihtsalt külgetõmbega või armumisega) on tegu juhul, kui suhe küpseb armastuseks. Armastuse põhjendid saab paigutada ka tulevikku, fantaasiatesse ja võimalustesse tuleviku plaanidesse ja projektsioonidesse. Hea põhjus kellegi armastamiseks on selle ootus, mida armastatu või suhe armastajaga teeb. Armastus on edasivaatav, mitte ainult tagasivaatav jutustus. Ta võib olla osa palju suuremast teoloogilisest, ühiskondlikusy või poliitilisest jutustusest, osa Jumala plaanist, etendada osa ühiskondlikus muutuses või revolutsioonis. Üks armastuse põhjenditest võib olla ühine roll suuremas jutustuses. Kõige tähtsamat liiki aristofaaniline armastuse põhjend lõikab sügavale armastuse olemusse, nagu Solomon seda mõistab. Viidates Aristophanese müüdile, mis räägib täieliku terviku kahest poolest, on Solomon analüüsinud armastust "jagatud identiteedi" kaudu. See ei ole poeetiline ega müstiline mõiste. See on viis, kuidas armastajad ja abikaasad ennast ümber mõtestavad ja tõmbavad oma identiteedile ja huvidele uued piirid koos teise inimesega ja läbi teise inimese. Selles mõttes võtab armastaja huvisid enda omadena. Kui öelda, et ta võtab armastatu huvisid sama tähtsatena või isegi tähtsamatena kui enda huvisid, siis see on nõrgem väide. Niisuguseid põhjendeid on raske sõnadesse panna, sest suhte, paari või kummagi inimese "omadused" pole see, mida tavaliselt peetakse omadusteks. Solomoni järgi need ongi armastuse viimsed põhjendid. Need ei maini armastatu omadusi, kasu armastajale ega ühist ajalugu. Jagatud identiteeti väljendatakse mõnikord sõnadega: "Ma ei saaks ilma sinuta elada." (Neid ei tule mõista füüsilise ega emotsionaalse sõltuvuse ega kaassõltuvuse väljendusena.) Et romantiline armastus on eneseidentiteedi otsing, siis parimad armastuse põhjendid on need, mis toovad välja eneseidentiteedi ja konsolideerivad seda. Kuigi vastikud jooned ja pahed kipuvad selle identiteedi vastu töötama ning külgetõmbed ja voorused selle kasuks töötama, ei moodusta head armastuse põhjendit mingi teise inimese omadus. Asi on hoopis selles, kuidas mingi omadus suhtesse sobib. Nii võib inimese pahe mõnikord olla armastuse põhjend, mis seob kaks inimest kokku sama kindlalt kui mis tahes voorus. Jagatud rikkus võib anda jagatud identiteedi tunde samal määral kui jagatud intellektuaalne uudishimu, jagatud seksuaalne entusiasm, jagatud huumor või jagatud poliitilised arvamused. Üks vastuväide on seotud Platoni probleemiga: probleemi on ainult nihutatud, mitte lahendatud. Teine vastuväide on tsirkulaarsus: enne seati kahtluse alla mõte, et armastus on seesmine hüve või iseenda põhjend, aga nüüd jõutakse selle juurde tagasi. Platoni probleemist lähtuv vastuväide küsib, kas mitte paari omadused ei ole korratavad. Solomon möönab, et inimene võib kuuluda järjestikku mitmesse paari (korraga on see logistiliselt keeruline, pealegi tekivad sügavad probleemid identiteediga). Tõsiasi, et kaks väga erinevat suhet jagavad ühist omadust, nimelt "kokkusobimist", ei ütle väga palju suhte loomuse kohta ega armastuse põhjendite kohta. Tsirkularsus võiks seisneda selles, et parim põhjus konkreetset inimest armastada on lähedal põhjendile "sest ma armastan teda". Tõsi, konkreetse inimese armastamise põhjendid viitavad armastussuhtele, milles need saavad tähenduslikuks. Aga see on midagi muud. Seega puudutavad armastuse viimsed põhjendid tõsiasja, et me jagame oma mina, et minu elu ei ole enam mõeldab ilma sinuta, et ma näen ja kuulen teatud mõttes sinu silmade ja kõrvadega, ma mõõdan oma maitseid ja eelistusi sinu omadega. See on armastus, ja see on armastuse viimne põhjend. Selles mõttes on tautoloogiline öelda, et jagatud identiteet on armastuse põhjend, me armastame sellepärast, et armastame. Selles mõttes on arusaadav, kuidas armastus saab ikkagi olla iseenda põhjend, aga pole tarvis rääkida "seesmisest hüvest". Kuigi mõnel juhul on jagatud identiteet halb, on juba armastamine headel juhtudel armastuse hea põhjend, võib-olla parim põhjend.

Nüüd veel kahtlastest ja perverssetest armastuse põhjenditest. Tavaliselt apelleerivad need mingil määral suhtele, kuid sisaldavad palju enesepettust, või kui ei, on nad seda perverssemad. Paljud neist on neurootilised. Näiteks võib noor naine süstemaatiliselt armuda abielumeestesse, kes oma peret maha ei jäta. Üks armastuse põhjend sellistel juhtudel on suhte turvalisus, mis tuleb aja ja pühendumise piiratusest. Ebatavaliselt kogenud ja taibukas naine võib selle endas toimiva põhjendina ära tunda, kuid see oleks tõesti haruldane. Sama lugu on äratundmisega, et armastatu rahuldab neurootilisemaid vajadusi: vajadust olla karistatud, soovi hoolitseda haletsusväärse inimese eest, vajadust mängida kellegagi Jumalat; need on mõned süngemad armastuse põhjendid, mis võivad toimida, ilma et neid kunagi tunnistataks. Need ei pruugi olla head põhjendid, kuid ka haige suhe ei ole ilma põhjenditeta. Armastus võib tekkida ka armukadedusest, ja tõeliselt perverssetel juhtudel on armukadedus armastuse ainus põhjend. Tavalisel juhtumil ei ole A-l huvi B vastu, kuni B huvitub C-st. Asi on rivaliteedis ja sel pole B-ga pistmist. Siiski tuleb pisut armukadedust (mis tavaliselt põhineb kergesti lahendataval arusamatusel) suhtele kasuks, sest ta tuletab meelde suhte kontingentsust. Selles ei ole midagi perversset. Pisut armukadedust võib ka armastajale armastatu voorusi ja külgetõmbavusi meelde tuletada, tähelepanu taasfokuseerides. Ka selles ei ole midagi perversset. Üks armukadedusarmastuse variant on Stendhali kirjeldatud amour par pique, mida käsitleb Jon Elster: "Armukadedus soovib kardetava rivaali surma. Seevastu piquei all kannatav mees soovib, et tema rivaal elaks, ja üle kõige soovib olla tema triumfi tunnistajaks." Rivaliteet eelneb armastusele, kui see üldse on armastus, ja armastus kestab ainult nii kaua, kuni kestab rivaliteet. Armastatul ei ole sellega pistmist. On ka armastus kartusest. Stendhal ütleb: "armastuse rõõmud on alati proportsionaalsed kartusega", ja François de La Rochefoucauld' järgi lakkab armastus niipea, kui ta lakkab lootmast või kartmast. Lihtne juhtum on kartus olla maha jäetud. Kõik muud põhjendid võivad olla närbunud, kuid mõte jälle üksik olemisele või mõtte kohtamistel käimisele või mõte vajadusele otsida uut üürikorterit on piisav, et suhet koos hoida. Võib tõsiselt kahelda, kas selline suhe väärib armastuse nime. Karta võidakse ka lahkuminekut, sellega kaasnevat vaenulikkust või teise tunnete haavamist. Võidakse väita, et kartust haavata teise tundeid ei saa lahutada kiindumusest ja hoolimisest, olgu siis armastusega, kuidas on. Seevastu vaenulikkuse kartus, halvemal juhul füüsilise vägivalla kartus, on problemaatilisem. Sellised kartused võidakse armastusega segi ajada ja võib-olla võivad nad isegi arvastust esile kutsuda. See on perversne ja kohutavalt ennastpettev armastuse põhjend. Armastus võib tekkida ka ebakindlusest (kirg suhte alguses on kindlasti seotud ebakindlusega). Ebakindlus pole sama mis kartus. Pidev armastuse provotseerimine armukadedusega, mis on võib-olla kõige pahelisem (sest ta on nii manipulatiivne ja alandav) võistlusliku ebakindluse vorm, võib suhte alguses, kui vastastikused ootused on nii otsustamata, olla külalt süütu. Armastuse jätkudes on see aga takistus, kui mitte sabotaaž. Vältimatut ebakindlust tekitab teadmine, et me ei õpi kunagi tundma oma armastatut, tema varjatud unistusi ja kartusi, et armastus on kontingentne ja mitte kunagi tingimusteta. Aga see ei ole perversne. Ka armastus kohusetundest on kahtlane põhjend, kuigi enamikus heades suhetes on selle jälgi. Abielu toob kaasa kohustused, ja see ei riku armastust, vaid annab armastusele viljaka pinnase ja kasvamisruumi. Korraldatud abielu puhul eelneb kohustus armastuse võimalikkusele. Solomon ei sea küsimärgi alla niisuguseid abielusid kui viljakat pinnast armastuse kujunemiseks. (Korraldaja tarkuse usaldamine võib ise olla armastuse hea põhjend.) Perversne on äärmuslik juhtum, mille korral armastust ennast käsitatakse ainult kohustuse kaudu. Võib-olla kunagi oli armastus, aga nüüd on jäänud ainult kohustus. Võib-olla aetakse kohustus armastusega segi. (Võib-olla teeb seda Immanuel Kant.) Abielutõotus sisaldab armastuse tõotust. Isegi kui pidada oma emotsioonide valimist mõeldavaks (nagu Solomon erinevalt enamikust teistest filosoofidest teeb), tundub armastuse tõotamine vastuolulisena. Saab tõotada hoiduda armastust ohustavatest tegevustest, saab tõotada kultiveerida armastuseni viivaid tingimusi, saab isegi tõotada võtta omaks hoiakud ja vaatenurgad, mis on armastuse koostisosad, või püüelda nende poole. Kuigi armastuse tõotamine peaks juhtima tähelepanu võimalusele "armastust valida", on ta niisugusena ebausutav, ja tunne, et ollakse kohustatud armastama, on hoopis teine asi kui armastamine. Armastus võib olla teiste emotsioonide, näiteks vihkamise mask. Vihkamisel on armastusega palju ühisjooni, sealhulgas "jagatud identiteet". Vihkamine võib olla ka armastuse mask. Armastus võib olla ka kadeduse, salavimma või isegi põlguse mask. Kas see, kes kasutab armastust niisuguste emotsioonide maskina, sõltub enesepettuse ulatusest ja loomusest ning sellest, kas on teisi (võib-olla piisavaid) armastuse põhjendeid. Mõte, et sama inimene võib sama inimest ühtaegu vihata ja armastada, tundub enamikule filosoofidele absurdsena, kuigi on ilmne, et mõnikord nii on. "Segatud tunded" ei tekita erilisi filosoofilisi paradokse. Ka enesepettus on filosoofide meelest absurdne, kuigi ta on tavaline, eriti armastuses. Mõte, et armastuse põhjendid võivad olla teadvustamata ja tunnistamata, võimaldab palju müsteeriume ja süüdistusi. Ent mõnikord on armastuse põhjendid täpselt need, mis nad näivad olevat. Siiski võivad kõige tähtsamad põhjendid olla kõige raskemini äratuntavamad või tunnistatavamad. Kõigi nende kahtlaste armastuse põhjendite hädade tuum on umbes selles, et nad ei võta armastust inimese armastamisena suhte raames. Mõte, et me armastame konkreetset inimest kui niisugust, kogu inimest, või kõike inimeses, on kahtlane. Kui aga armastuse fookus on väga piiratud, siis on tegu fetišismiga. Kuigi kunagi ei armastata kogu inimest, on ometi nii, et selleks et nautida tarkust või rindu, tuleb hinnata kogu inimest.

Kuigi armastusel on põhjendid, ei tähenda see, et armastaja peab oskama öelda, mis need on. Filosoofidel on hea põhjus hoiduda nende üleanalüüsimisest ja muuta liiga mõistuspäraseks emotsiooni, mille veetlus seisneb vähemalt osalt illusioonis, et seda ei saa põhjenditega seletada.

Publikatsioone

• Existentialism (McGraw–Hill, 1974)
• Graduate Study in Continental Philosophy in American Universities. – Teaching Philosophy 1:2, 1975
• The Passions (Doubleday, 1976)
• Teaching Hegel. – Teaching Philosophy 2:3/4, 1977
• History and Human Nature: A Philosophical Review of European Philosophy and Culture, 1750–1850 (Harcourt Brace Janovich, 1979)
• In the Spirit of Hegel (Oxford, 1983)
• From Hegel to Existentialism (Oxford, 1987)
• Continental Philosophy Since 1750 (Oxford, 1988)
• About Love: Reinventing Romance for Our Times (Simon & Schuster, 1988)
• The Philosophy of (Erotic) Love koos Kathleen M. Higginsiga (University Press of Kansas, 1991)
• The Bully Culture: Enlightenment, Romanticism, and the Transcendental Pretense, 1750–1850 (Littlefield Adams 1992)
• Ethics and Excellence (Oxford, 1992)
• A Passion For Justice (Rowman & Littlefield, 1995)
• A Short History of Philosophy koos Kathleen M. Higginsiga (Oxford, 1996)
• It's Good Business: Ethics and Free Enterprise for the New Millennium (Rowman & Littlefield, 1997)
• The Joy of Philosophy (Oxford, 1999)
• Wicked Pleasures: Meditations on the 'Seven' Deadly Sins (Rowman & Littlefield, 2000)
• What Nietzsche Really Said (kaasautor; Random House/Schocken, 2000)
• From Rationalism to Existentialism (Rowman & Littlefield, 2001)
• Phenomenology and Existentialism (Rowman & Littlefield, 2001)
• Sexual Paradigms (Rowman & Littlefield, 2002)
• Spirituality for the Skeptic: The Thoughtful Love of Life (Oxford, 2002)
• The Big Questions: A Short Introduction to Philosophy (Wadsworth Publishing, 2002)
• Reasons for love. – Journal for the Theory of Social Behaviour, 32 (1), lk 1–28 (2002).
• From Africa to Zen: An Invitation to World Philosophy (kaasautor; Rowman & Littlefield, 2003)
• Not Passion's Slave: Emotions and Choice (Oxford, 2003)
• What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings (Oxford, 2003)
• Living with Nietzsche (Oxford, 2003)
• Thinking about Feeling: Contemporary Philosophers on Emotions (Oxford, 2004)
• Dark Feelings, Grim Thoughts: Experience and Reflection in Camus and Sartre (Oxford, 2006)
• True to Our Feelings: What Our Emotions Are Really Telling Us (Oxford, 2006)
• The Little Philosophy Book (Oxford, 2007)

Välislingid

• Brian Leiteri lühinekroloog
• Texase ülikooli mälestusteenistuse teade, foto