Rahvusvaheline keskkonnaõigus
Rahvusvaheline keskkonnaõigus (inglise keeles international environmental law) on rahvusvahelise avaliku õiguse valdkond, mille keskmes on kliimamuutused ja osoonikihi hõrenemine, atmosfääri ja merekeskkonna reostus, elurikkuse ja eluslooduse kaitse ning tuuma- ja muude ohtlike jäätmetega kaasnevad ohud.[1]
Ajalugu muuda
19. sajandi lõpul hakkas rahvusvaheline kogukond hoomama piiriülest mõju keskkonnale. Selline mõju oli näiteks metsiku looduse hävimine või veekogude reostus. Sageli oli raske teiste riikide kahjuliku tegevuse vastu võidelda, sest tugineda sai vaid riigisisesele jurisdiktsioonile. Seetõttu hakati 1930. aastatel piiriülest õhureostust rahvusvaheliselt tunnustama ning 1950. aastatel hakati välja töötama õigusakte ookeanide rahvusvahelise naftareostuse ohjeldamiseks. 1980. aastatel olid keskkonnaohud juba püsivalt päevakorras.[2]
1996. aastal tunnistas Rahvusvaheline Kohus esimest korda rahvusvahelise keskkonnaõiguse korda. Rahvusvahelise õiguse osaks sai riikide kohustus tagada, et nende tegevus austaks teiste riikide keskkonda või riikliku kontrolli alt väljuvaid alasid.[2]
Rahvusvahelise keskkonnaõiguse ajaloos eristatakse kolme või nelja perioodi:
- klassikaline rahvusvaheline keskkonnaõigus – kuni u 1970. aastani, st enne 1972. aasta ÜRO inimkeskkonna konverentsi Stockholmis;
- eristada võib perioodi enne ja pärast 1945. aastat;
- modernne rahvusvaheline keskkonnaõigus – alates Stockholmi konverentsist kuni 1992. aasta ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsini Rio de Janeiros;
- postmodernne rahvusvaheline keskkonnaõigus – alates 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsist.[3]
Klassikaline ajajärk muuda
Üks varasemaid näiteid rahvusvahelise õiguse kohaldamisest keskkonnakaitses pärineb 19. sajandist. Nimelt tabasid USA võimud Alaska lähistel tegutsevad Briti hülgekütid. Merikarude tapmist oli USA seadusega piiranud üksnes riigisiseselt, seega oli võimatu karistada kütte väljaspool riigi territooriumi. Algatati läbirääkimised, et kehtestada merikarude kaitseks rahvusvahelise õiguse režiim. Luhtunud läbirääkimiste tõttu moodustati vahekohus, kes otsustas tähtsustada USA isiklike huvide asemel üleilmset ühist huvi.[1] Palju tähelepanu pälvis USA esindajate seisukoht, et USA-l on individuaalne õigus ning kohustus kaitsta merikarusid, kes on ka väljaspool USA territoriaalmerd.[4] Idee ühisest hüvest kinnistus ning on ka tänapäeval aktuaalne.[1]
Klassikalise ajajärgu keskmes olid piiriülene õhusaaste, veeressursside jagamine ning eluslooduse kasutamine. Sõlmiti esimesed mitmepoolsed rahvusvahelised lepingud, enamik neist eesmärgiga kasutada loodusressursse jätkusuutlikult. Peamiselt lahendati naaberriikide vahel esile kerkinud probleeme. Olemasolevatest ressurssidest püüti saada võimalikult palju materiaalset kasu, ent keskkonnaõiguse regulatsiooni kasutati peamiselt olulise kahju ärahoidmiseks.[5]
Klassikalist ajajärku mõjutas ennekõike positivistlik õiguse käsitlus. See tähendab, et keskkonnaõigus oli üles ehitatud vaid nendele normidele, mille kohta kehtis riikide nõusolek.[5]
Klassikalise ajajärgu konventsioonide hulka kuuluvad 1902. aasta Pariisi põllumajanduse jaoks kasulike lindude kaitse konventsioon ning 1929. aasta rahvusvaheline taimekaitse konventsioon.[5]
Modernne ajajärk muuda
Modernne ajajärk sai alguse paralleelselt tänapäeva keskkonnaõigusega 1960. aastatel. Selle aja tähtsaim konverents on 1972. aasta ÜRO inimkeskkonna konverents Stockholmis.[5]
Moodsat rahvusvahelist keskkonnaõigust mõjutas laialdasem teadlikkus keskkonnakriisidest. Tähelepanu keskmesse sattusid muu hulgas inimtekkelised keskkonnariskid. Kui klassikalisel ajastul oli ressursside kaitse seatud sõltuvusse ressursside kasutegurist, siis modernses ajajärgus kaitsti keskkonda, olenemata selle kasust inimesele. Mõned riigid olid riigisiseselt algatusvõimelisemad ning võtsid vastu uuenduslikke keskkonnaalaseid õigusakte (nt USA keskkonnapoliitika raamseadus aastast 1970). Naabritevaheliste kokkulepete asemel keskenduti globaalsetele suhetele ning lepingulisi kohustusi võeti eesmärgiga kaitsta inimkonda kui tervikut. Selliseid kohustusi nimetatakse erga omnes’e kohustusteks.[5]
Modernsel ajajärgul lõi ÜRO Peaassamblee ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP), mille toel on sõlmitud ka edaspidi keskkonnakonventsioone. Rahvusvaheline õigusloome täiendus aktiivselt ning sõlmiti arvukalt rahvusvahelisi kokkuleppeid. Sellest ajajärgust pärineb keskkonnakaitses ülitähtis 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsioon. Lisaks sõlmiti 1985. aastal ÜRO osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon, mille juurde kuulub Montréali protokoll. Eesti on liitunud nii Viini konventsiooni kui ka Montréali protokolliga.[5]
Postmodernistlik ajajärk muuda
Postmodernistlikus ajajärgus on rahvusvaheline keskkonnaõigus sattunud kriitika alla: olenemata konventsioonide rohkusest, on keskkonnaõigus kohati katkendlik, mittesidus ja raskesti elluviidav.[5]
Ajajärgu algusaastail kehtis erinevate kohustuste põhimõte, ehkki kohustusi võtsid riigid ühiselt. Eristati arenenud maid ning arengumaid.[5]
Praegusajal pühenduvad riigid avalikkuse kaasamisele, mille üks keskseid õigusakte on 2001. aastal jõustunud Århusi keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon.[5]
Oluline postmodernistlik konventsioon on näiteks 1992. aasta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon koos seda täpsustava Kyōto protokolliga.[5]
Paraku pärsivad tänapäeval rahvusvahelise keskkonnaõiguse arengut järgmised probleemid.
- Ühiskonnas ei valitse ühtset seisukohta, kas ning kui suur oht maailma keskkonda ähvardab. Samuti ei teata, mida ohu suhtes ette võtta.
- Riikide seas valitseb kangekaelsus. Arenenud tööstusriigid ei soovi ohverdada elustiili, mis on neile seni edu taganud, ning arenevad riigid leiavad, et ka neil peab olema võimalus rikastuda industrialiseerimisest.
- Rahvusvahelist õigust loovad põhiliselt riigid omavahel, ent nad ei pruugi olla peamised saastajad ja keskkonnakahju põhjustajad. Keskkonda on siiski enim kahjustanud ettevõtted ning mingil määral üksikisiku tegevus.[1]
Rahvusvahelise keskkonnaõiguse allikad muuda
Rahvusvahelise keskkonnaõiguse allikad on rahvusvaheline tavaõigus, rahvusvahelised lepingud ning rahvusvaheliste kohtute otsused.[1]
Rahvusvahelise keskkonnaõiguse konverentsid ja konventsioonid muuda
Rahvusvahelises keskkonnaõiguses etendavad olulist rolli kaks konverentsi: 1972. aasta ÜRO inimkeskkonna konverents Stockholmis ning 1992. aasta ÜRO keskkonna- ja arengukonverents Rio de Janeiros. Stockholmi deklaratsiooniga võeti vastu 26 keskkonnakaitse printsiipi. Ühe sellise printsiibi kohaselt on riikidel kohustus vältida teiste riikide või nende alade keskkonna kahjustamist. Samuti loodi 1972. aasta konverentsi järel ÜRO Keskkonnaprogramm. 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsil sõlmiti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, kust pärineb säästva arengu mõiste. Selle nimel tegid järeleandmisi nii industrialiseerimise pooldajad kui ka nõudlikud keskkonnakaitsjad. Lisaks kiideti konverentsil heaks maailma jätkusuutlikkuse programm Agenda 21.[1]
Üldist rahvusvahelist režiimi keskkonnakaitses pole konventsiooniga veel kehtestatud. Seetõttu on keskkonnakaitse ehitatud üles üksikutele valdkondlikele režiimidele.[1]
Tihti kombineeritakse praktikas raamkonventsioone neid täiendavate detailsemate protokollidega.[1]
Muud keskkonnaalased konventsioonid:
- CITES – ohustatud looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (1973);
- CLRTAP – piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (1979);
- Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1989);
- Püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsioon (2001);
- Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon (1985);
- Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon (1992);
- Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvaheline konventsioon;
- UNCLOS – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon (1982);
- OSPARi konventsioon – Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (1972);
- Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (1974);
- Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (1998).[1]
Rahvusvahelise keskkonnaõiguse põhimõtted muuda
Aega enne rahvusvahelise keskkonnaõiguse norme iseloomustavad heanaaberlikkuse ning hoolsa käitumise põhimõtted. Ka tänapäeval on need väheste materiaalõiguslike normide kõrval olulised.[1] Klassikalisel ajajärgul domineeris vastastikkuse põhimõte, mille eesmärk oli tagada, et lepingukohustused oleksid võrdsed lepingust saadava kasuga[5]. Üks värskemaid printsiipe on ettevaatusprintsiip, mis kätkeb muu hulgas keskkonnamõjude hindamise kohustust. Selle põhimõtte kohaselt peab riik oma tegevusest loobuma, kui tekib kahtlus, kas kavandatud tegevus on keskkonnale ohutu.[1]
Muud põhimõtted:
- säästva arengu põhimõte;
- saastaja maksab põhimõte;
- saastuse vältimise põhimõte;
- ühiste, kuid erinevate kohustuste põhimõte;
- põlvkondadevahelise võrdsuse põhimõte, ka õigluse põhimõte.[4]
Rahvusvahelised organisatsioonid muuda
Keskkonnaküsimustes on pädevad järgmised rahvusvahelised organisatsioonid:
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Klabbers, J. (2017). Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura. Lk 332–349.
- ↑ 2,0 2,1 Sands, P., Peel, J., Fabra, A., MacKenzie, R. (2014). Principles of International Environmental Law. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 3–4.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Sand, P. H. (2015). The History and Origin of International Environmental Law: Introduction. Cheltenham: Edward Elgar Publishing Limited. Lk 13.
- ↑ 4,0 4,1 Dupuy, 2015. Lk 77.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 Veinla, H., Lopman, E., Relve, K., Triipan, M. Keskkonnaõigus. Tallinn: Juura 2016, lk 84–91.