Pruulimine

Pruulimine on õlle valmistamine.

16. sajandi õlletehas

Õlu on töötlemata toorainetest valmistatud alkohoolne jook. Õlle pruulimine koosneb mitmest erinevast etapist.[1]

AjaluguRedigeeri

Juba 6000 aastat eKr valmistati Babüloonias ja Sumeris odrast õlut. Õlle valmistamise tehnika jõudis Euroopasse Lähis-Idast. Keskajal pruuliti kloostriordudes õlut käsitööna. Õlle valmistamine oli talvine tegevus, kuna kääritamiseks on vaja jahedat temperatuuri. Suvekuudel kasutati õlle jahutamiseks jääd. Sellist õlut hakati kutsuma laagriõluks. 19. sajandi lõpus külmutusseadmete ja jäävalmistamise areng võimaldas pruulimisega tegeleda ka suvel. 21. sajandil on õlletootmine mastaapne tööstus. Kaasaegsed õlletehased kasutavad roostevabast terasest seadmeid ja arvutiga juhitavaid automatiseeritud toiminguid ning pakendavad õlut metallvaatidesse, klaaspudelitesse, alumiiniumpurkidesse ja plastmahutitesse. Nüüd eksporditakse õlut üle maailma ja seda toodetakse litsentsi alusel paljudes maailma riikides.[2]

Eesti ajaluguRedigeeri

 
Saku Õlletehas 1987. aastal

Eestis on õlut pruulitud ammustest aegadest peale. Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et umbes 1000 aastat eKr kasvatati Eestis otra ning tõenäoliselt on koos vilja kasvatamisega õpitud Eesti aladel ka viljateradest kääritatud joogi valmistamist. Õlletegemine oli traditsiooniliselt meeste ülesanne. Igas Eesti maanurgas olid oma õlle tegemise võtted ja retseptid, erinevad maitse-, kangus- ja värviomadused. Õllevirdele lisati ka kadakaleovett, soos kasvanud kasevihtu, leiba, toorest rukkijahu, tubakat ja isegi soolakilude keeduvett. [3]

Pruulimise etapidRedigeeri

1. etappRedigeeri

Purustatud linnaseteri tuleb leotada tund aega kuumas vees. Selle etapi ajal lagundatakse tärklis ja dekstriin glükoosiks, maltoosiks ja maltotrioosiks. Esimese etapi lõpuks on tärklis lagunenud käärivateks suhkruteks. Neid tarbib pärm, et valmistada alkoholi.[4]

2. etappRedigeeri

Esimeses etapis saadud tulemusest tuleks kurnata vedelik ja korrata linnaste loputust kuumas vees, et eraldada rohkem käärivaid suhkruid. Selle etapi lõpuks saadud vedelikku nimetatakse virdeks.[4]

3. etappRedigeeri

Saadud virret tuleb järgnevalt keeta 1-2 tundi, sõltuvalt sellest, millise stiili ja maitsega on soovitud lõpptulemus.[4]

4. etappRedigeeri

Õlule aroomi ja/või mõruduse andmiseks tuleb virdele keemise ajal lisada humalaid.[4]

5. etappRedigeeri

Bakterite õitsengu vältimiseks tuleb virre jahutada keetmise lõpus nii kiiresti kui võimalik.[4]

6. etappRedigeeri

Kui virre on jahutatud temperatuurini 27 C või madalamale, tuleb see ümber valada desinfitseeritud kääritusseadmesse.[4]

7. etappRedigeeri

Selles etapis tuleb puistada pärmi kääritusseadmesse ja loksutada või segada seda tugevalt, et pärm küllastuks hapnikuga ja aktiveeruks.[4]

8. etappRedigeeri

Kääritusseadmele tuleb lisada kork ja õhulukk ning seda peab hoiustama jahedas ning pimedas kohas. Olenevalt pärmist, kestab kääritusprotsess konstantsel temperatuuril keskmiselt 2 nädalat.[4]

9. etappRedigeeri

Kahe nädala pärast tuleb desinfitseerida vaadid või pudelid, kus valmis õlut hoiustada. Valage õlu nendesse ja lisage suhkruid, tänu millele õlu karboniseerub. Jätke õlu veel kaheks nädalaks seisma.[4]

ViitedRedigeeri

  1. Thomas W. Young. "Beer".
  2. Laura Sanders (2018). "The science of better beer". Knowable Magazine.
  3. "Õlle ajalugu". Eesti Õlletootjate Liit.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Anton. "How to Home Brew in 10 Easy Steps".