Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel
Filosoofiaportaali esiletõstetud artiklid on eestikeelse Vikipeedia filosoofiaportaalis olevad artiklid, mis vahetuvad juhuslikult.
Artikli valimine muuda
Sobiv artikkel peab olema põhjalik, informatiivne, keeletoimetatud ning kallutamata. Sobivad artikleid võib leida ka lehekülgedelt Vikipeedia:Eeskujulikud artiklid või Vikipeedia:Head artiklid.
Artikli lisamine muuda
- Lisa uus valitud artikkel järjekorras järgmisele vabale portaali alamlehele.
- Uuenda portaali pealehel mallis {{Portaalvasak2}} parameetri Valitud artikkel num väärtust (kasvata ühe võrra).
Valitud artiklid muuda
Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel/1
Docta ignorantia (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on ratsionaalsuse teatud piiranguid ületav teadmine, eriti Jumala kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmisest", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Seda seostatakse eelkõige Nicolaus Cusanusega, kes esimesena kasutab seda korduvalt.
Mõiste algkuju pärineb Sokrateselt ("tean, et ma midagi ei tea").
Selle väljendi võttis kasutusele Augustinus, kes ütleb: "Est ergo in nobis quaedam, ut dicam, docta ignorantia, sed docta spiritu dei, qui adiuvat infirmitatem nostram". ("Niisiis on meis mingi nii-öelda õpetatud mitteteadmine, kuid õpetatud Jumala Vaimu poolt, kes aitab meie nõtrust.") (Epistula ad Probam 130, c. 15, § 28).
Pseudo-Dionysius Areopagita kasutab väljendit agnōstōs anatathēti ("Müstilisest teoloogiast", ptk 1, § 1).
Bonaventura ütleb: "spiritus noster non solum efficitur agilis ad ascensum verum etiam quadam ignorantia docta supra se ipsum rapitur in caliginem et excessum" ("meie vaim ei liigu ainult vilkalt ülespoole, vaid ka mingi õpetatud mitteteadmine temast endast kõrgemal sööstab hämarusse ja vaimustusse"). Loe edasi ...
Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel/2
Aprioorsuse all mõistetakse filosoofias näiteks otsustuse või propositsiooni tõesuse tunnetatavust sõltumatult kogemusest ("kogemuse-eelselt"), arutluse põhinevust aprioorsetel eeldustel, teadmise põhinevust aprioorsetel põhjenditel ja mõiste või kaemuse vormi omandatavust sõltumatult kogemusest. Aprioorsust omistatakse ka muudele tunnetusüksustele. Aprioorseks nimetatakse ka kogemusest sõltumatut tunnetusviisi.
Aprioorsusest hakkas esimesena rääkima Immanuel Kant, kasutades sõna "aprioorne" (saksa apriorisch) ladina väljendi "a priori" (mida ta enamasti kasutas) sünonüümina. Hiljem on Kanti aprioorsusekontseptsiooni sageli modifitseeritud.
Analüütilises filosoofias vaadeldakse aprioorsust primaarselt uskumuse või teadmise õigustuse omadusena. Aprioorne õigustus on kogemusest sõltumatu õigustus.
Seejuures mõistetakse kogemust enamasti laiemalt kui meelelist kogemust, lugedes kogemuse alla ka näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemise ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema). Kogemuse alla ei saa selles seoses siiski lugeda kõiki teadlikke vaimunähtusi ja -protsesse, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest". Loe edasi...
Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel/3
Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm. Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.
Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud.
Enamik filosoofe, sealhulgas näiteks Aquino Thomas ja Immanuel Kant, ei ole pidanud ontoloogilist jumalatõestust kehtivaks. Teiselt poolt on ontoloogilise jumalatõestuse modifitseeritud kujul oma filosoofiasse lülitanud teiste seas René Descartes, Gottfried Leibniz, Kurt Gödel, Charles Hartshorne ja Alvin Plantinga. Descartes väidab, et mitteolemasolev ülimalt täiusliku olendi idee on sama vastuoluline nagu kahest täisnurgast erineva sisenurkade summaga kolmnurga mõiste. Et meil on ülimalt täiusliku olendi idee, siis peab ülimalt täiuslik olend olemas olema. Loe edasi...
Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel/4
Biotsentrism (kreeka sõnadest βίος 'elu' ja κέντρον 'kese, keskpunkt') poliitilises ja ökoloogilises mõttes on eetiline seisukoht, mille kohaselt on kõigel elusal iseväärtus. See vastandub antropotsentrismile, mis keskendub inimese väärtusele. Lähedane mõiste biotsentrismile on zootsentrism, mille puhul omistatakse iseväärtus loomadele. Biotsentrismi pooldajad kaitsevad sageli elurikkust, loomaõigusi ja keskkonda. Terminit on kasutanud ka vasakpoolse biotsentrismi pooldajad. Vasakpoolne biotsentrism põimib süvaökoloogiat industrialismi- ja kapitalismivastaste seisukohtadega (David Orton jt).
Termin „biotsentrism” hõlmab kogu sellist keskkonnaeetikat, mis „näeb moraali objektina mitte üksnes inimest, vaid kõike elusat”. Biotsentrismi järgi ei ole loodus olemas mitte lihtsalt selle jaoks, et inimene saaks seda kasutada või tarbida, vaid inimene on lihtsalt üks liik paljudest. Ja kuna me oleme osa ökosüsteemist, mõjutavad kõik elusüsteeme kahjustavad teod halvasti meid kõiki, olenemata sellest, kas me toetame biotsentristlikku maailmavaadet või mitte. Biotsentristid usuvad, et kõigil liikidel on iseväärtus ja inimene ei ole moraalses või eetilises mõttes teistest liikidest ülem. Loe edasi...
Portaal:Filosoofia/Valitud artikkel/5
Falsifikatsionism on Karl Popperilt pärinev induktsionismi vastustav teadusekäsitus. Selle järgi ei alusta teadus (kogemusteadus) mitte vaatlustest, vaid oletustest, mida teadlased püüavad kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata (falsifitseerida). Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks.
Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole falsifikatsionismi järgi võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda.
Popper armastas näiteks tuua Newtoni mehaanikat, mis pidas 1687. aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 1900–1920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes. Loe edasi...