Paioonia (kuningriik)

Paioonia (vanakreeka keeles Παιονία, Paionía) oli antiikaegne paioonlaste maa ja kuningriik.

Paioonia täpsed piirid ning paioonlaste päritolu ei ole kindlad, kuid ilmselt asus see enamjaolt tänapäeva Põhja-Makedoonias, aga ulatus ka tänapäevase Kreeka Makedoonia põhjapoolsetele aladele (ehk Paionía vald (v.a Evropos), Almopia, Sintiki, Irakleia ja Serres) ning Bulgaaria edelaosa.^[1]^[2]^[3]^[4]^[5]^[6] Antiikaegsete allikate järgi asus see Dardaaniast (tänapäeva Põhja-Makedoonia põhjaosa ja Kosovo) lõunas, Traakia mägedest läänes ja lõunapoolseimatest illüürlastest idas. Paiooniat eraldasid Dardaaniast mäed, millest voolas läbi Vardari jõe lõik Scupi (tänapäeva Skopje) ja Bylazora oru (tänapäeva Sveti Nikole) vahel.

Eeposes "Ilias" olid paioonlased Trooja liitlased. Pärsia sissetungi ajal Kreekasse küüditati paioonlased vallutatud aladelt Aasiasse.^[7]

Aastatel 355–354 eKr kasutas Vana-Makedoonia kuningas Philippos II ära Paioonia kuninga Agise surma ning asus rünnakule. Paioonia lõunapoolsed alad annekteeriti ning nimetati ümber Makedoonia Paiooniaks. Toona vallutatud aladel asuvad tänapäeval näiteks Strumica, Demir Kapija ja Negotino linnad.

Paioonlased

Mõned tänapäeva teadlased usuvad, et paioonlased põlvnesid kas traaklastest või traakia-illüürlastest.^[8] Samas nende väheste paioonlaste nimed, mis on teada, on kreekapärased. Lingvistiliselt on vaid mõnda paiooniakeelset sõna seostatud muude piirkonna keelte, nagu illüüria ja traakia keelega. Kindlasti on olemas sarnasused kreeka keelega, kuid kuna mitu keelt oli väikesel maa-alal lähestikku, on need omavahel põimunud.^[9] Mõned Paioonia hõimud, nagu agrianid, olid selgelt Traakia mõjusfääris. Müütide järgi olid nad Teukrose sisserändajad Troojast. Homeros on jutustanud tänapäeva Vardari juurest pärit paioonlastest, kes olid troojalaste liitlased. Homerose andmetel oli Paioonia juht Pyraechmes. "Iliases" on Paioonia juhina välja toodud ka Asteropaios.

Enne Dareios I valitsusaega olid paioonlased rännanud itta Traakiasse Marmara-äärsesse Perinthosesse. Vahepeal oli nende alluvuses kogu Mygdonia koos Crestoniaga. Kui Xerxes I teel Thermasse (Thessaloníkisse) läbis Chalkidike poolsaart, läks ta läbi Paioonia alade. Paioonlased elasid kogu Axiose (Vardari) orus, läänes kuni Stobini ning idas kuni Strymonini (Strumani) ja Astibusini (Štipini). Astibusini jõe veega kroonisid paioonlased enda kuningaid. Makedoonlaste ja traaklaste tõusu tõttu nende territoorium vähenes ning lõpuks pidid nad taganema Makedooniast põhjas asuvatele aladele.

Vanakreeka mütoloogias said paioonlased nimetuse Endymioni poja Paioni järgi.^[10]

Paioonia Kuningriik

Aastal 431 eKr:
     Makedoonia Kuningriik
     Ateena Mereliit
     Pärsia suurriik
Paioonia on Makedooniast põhjas

Algul oli Paioonia pealinn ehk kuninga elukoht Bylazoras (Velesis) Vardari kaldal. Hiljem koliti see Stobisse (Gradskosse).^[11]

Aastal 513 eKr tungis Balkani poolsaarele Dareios I juhtimisel Ahhemeniidide sõjavägi, mis oli võtnud eesmärgiks alistada Doonaust põhja pool elanud sküüdid. Pärslased vallutasid mitmed traaklaste rahvad ning peaaegu kogu Euroopa Musta mere äärse maa ehk tänapäeva Bulgaaria, Rumeenia, Ukraina ja Venemaa. Pärast vallutusi naasid nad Anatooliasse. Dareios jättis Euroopasse väejuht Megabazuse, kes pidi Balkani poolsaart rüüstama. Pärslased okupeerisid jõuka Traakia, rannikuäärsed Kreeka linnad ning Paioonia.

Paioonlased ühinesid pärast Kreeka-Pärsia sõdu Axiose ja Strymoni jõe ülemvoolul kuningriigiks, nende alad olid Põhja-Makedoonia põhjaosas ja Lääne-Bulgaarias. Nad sõlmisid Makedoonia Kuningriigi põhjapoolsete alade ründamiseks Illüüriaga liidu. Piraatlusega tegelenud illüürlased ei tahtnud kaotada makedoonlastele pääsu merele. Paioonia-Illüüria koalitsiooni pealetungid Makedooniale aga ebaõnnestusid. Rüüsteretked Makedoonia põhjaossa jätkusid Illüüria toel vähemalt 359. aastani eKr.

Pärast Predikkas III surma aastal 360 eKr tekkis Makedoonias mõneks ajaks päriluskriis, kuid siis võttis trooni üle Predikkase vend Philioops II, kes reformis sõjaväge ning peatas Paioonia-Illüüria katsed enda riigi põhjapoolseid alasid vallutada.^[12]^[13]^[14]^[15]^[16]^[17] Aastal 358 eKr tungis ta ise põhja ning vallutas osa Paiooniast. Nii sai kuningas Agise kuningriigist poolautonoomne vasallriik. Makedoonlased viisid Paioonias läbi rahva helleniseerimise. Paioonia sõjavägi, mida juhtis Ariston, liideti Aleksander Suure vägedega.

Pärsia sissetungi ajaks olid Stymoni alamjooksu paioonlased iseseisvuse kaotanud, kuid põhjapoolsetel aladel elanud suutsid veel omariiklust säilitada. Paioonia kuninga Audoleoni tütar oli Epiruse kuninga Pyrrhose naine. Aleksander Suur tahtis oma poolõe Kynane panna paari Philippos II-le ustav olnud agrianide kuninga Langarusega.

Kultuur

Pikemalt artiklis paioonia keel

Paioonlased koosnesid mitmest hõimust, mis alles hiljem liideti ühe kuninga võimu alla. Paioonlaste kommetest ja kultuurist on vähe teada. Nad kummardasid Dionysost. Herodotose sõnul ohverdasid traakia ja paioonia naised Artemisele (nende jaoks ilmselt Bendisele). Nad pidasid päikest pühaks ning kasutasid teenistustel pika pulga otsas olevat ümarat ketast. Athenaiosest võib välja lugeda, et paioonia keel võis sarnaneda müüsia keelele. Paioonlased jõid odraõlut ja mitmesuguseid taimseid keediseid. Maa oli kulla- ja bituumenirikas.

Paioonia naiste töökus oli legendaarne. Herodotuse sõnul nägi Dareios I Sardises ükskord kaunist naist korraga kandmas pea peal kannu, jootmas hobust ning ketramas lina. Kui ta sai teada, et naine on paioonlane, andis ta Megabazusele käsu viivitamata deporteerida kaks paioonia hõimu Aasiasse.

Allakäik

Aastal 280 eKr rüüstasid Paiooniat Brennuse juhtimisel gallid. Kuna Paiooniat survestasid korraga nii gallid kui ka dardaanid, olid paioonlased sunnitud makedoonlastega liitu astuma. Kuid ka paioonlaste ja makedoonlaste ühisrinne pidi vaenlasele alla vanduma. Paioonlased liitusid uuesti, kuid aastal 217 eKr vallutas Paioonia Demetrius II poeg, Makedoonia kuningas Philippos V. Vaid 70 aastat pärast seda, 168. aastal eKr, jõudsid aladele Rooma leegionid, kes rajasid Makedooniasse palju suurema, kuid samanimelise provintsi. Paioonia moodustas Makedoonia provintsi teise ja kolmanda osa. Mitusada aastat hiljem moodustati Diocletianuse ajal Paiooniasse ja Pelagooniasse Macedonia Secunda ehk Macedonia Salutarise provints, mis kuulus Illüüria pretoriaaniprefektuuri koosseisu.

Vaata ka

Viited

↑ "Ptolemy's Geography 3.13.39". LacusCurtius. Vaadatud 14. september 2021.{{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link)
↑ Waterfield, Robin (2019). The Library, Books 16-20: Philip II, Alexander the Great, and the Successors. Oxford University Press. Lk 428. ISBN 978-0198759881. Paeonia is roughly equivalent to the country currently known as the Republic of North Macedonia (the former FYROM).
↑ Roisman, Joseph; Worthington, Ian (2010). A Companion to Ancient Macedonia. John Wiley and Sons. Lk 13. ISBN 978-1-4051-7936-2.
↑ "Paeonia". Encyclopædia Britannica online.
↑ Reames, Jeanne (2008). Howe, Timothy (toim). Macedonian Legacies. Regina Books. Lk 239. ISBN 978-1930053564. Paeonia, roughly where the F.Y.R.O.M. is today.
↑ Ovid; Green, Peter (2005). The Poems of Exile. University of California Press, 2005. Lk 319. Ovid was lax in his geography, not least over Paeonia (in fact roughly coextensive with the present Slav republic of Macedonia.).
↑ The Persian Empire: A Corpus of Sources from the Achaemenid Period (google books)
↑ Susan Wise Bauer (2007). The History of the Ancient World: From the Earliest Accounts to the Fall of Rome. 0-393-05974-X, page 518: "... Italy); to the north, Thracian tribes known collectively as the Paeonians."
↑ "The Ancient Kingdom of Paionia". Balkan Studies 6. 1965.
↑ Pausanias, 5.1.5; Smith "Paeon" 3.
↑ Roisman, Joseph; Worthington, Ian (7. juuli 2011). A Companion to Ancient Macedonia. ISBN 9781444351637. Vaadatud 17. detsember 2014.
↑ Raphael Sealey, A History of the Greek City States, 700–338 BC, University of California Press, 1976, p. 442, on Google books
↑ Nicholas Geoffrey Lemprière Hammond, Guy Thompson Griffith, A History of Macedonia: 550–336 B.C, Clarendon Press, 1979
↑ R. Malcolm Errington, A History of Macedonia, University of California Press, 1990
↑ Carol G. Thomas, Alexander the Great in his World, Wiley-Blackwell, 2006
↑ Simon Hornblower, The Greek world, 479–323 BC, Routledge, 2002
↑ Diodorus Siculus, Library, 16.4, on Perseus

[m13IW-1] "Ptolemy's Geography 3.13.39". LacusCurtius. Vaadatud 14. september 2021.{{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link)

[LhBPD-2] Waterfield, Robin (2019). The Library, Books 16-20: Philip II, Alexander the Great, and the Successors. Oxford University Press. Lk 428. ISBN 978-0198759881. Paeonia is roughly equivalent to the country currently known as the Republic of North Macedonia (the former FYROM).

[sLByJ-3] Roisman, Joseph; Worthington, Ian (2010). A Companion to Ancient Macedonia. John Wiley and Sons. Lk 13. ISBN 978-1-4051-7936-2.

[EpmKC-4] "Paeonia". Encyclopædia Britannica online.

[HqHdX-5] Reames, Jeanne (2008). Howe, Timothy (toim). Macedonian Legacies. Regina Books. Lk 239. ISBN 978-1930053564. Paeonia, roughly where the F.Y.R.O.M. is today.

[18wwR-6] Ovid; Green, Peter (2005). The Poems of Exile. University of California Press, 2005. Lk 319. Ovid was lax in his geography, not least over Paeonia (in fact roughly coextensive with the present Slav republic of Macedonia.).

[Hw0we-7] The Persian Empire: A Corpus of Sources from the Achaemenid Period (google books)

[Z5ZoD-8] Susan Wise Bauer (2007). The History of the Ancient World: From the Earliest Accounts to the Fall of Rome. 0-393-05974-X, page 518: "... Italy); to the north, Thracian tribes known collectively as the Paeonians."

[GkBmz-9] "The Ancient Kingdom of Paionia". Balkan Studies 6. 1965.

[XqbK4-10] Pausanias, 5.1.5; Smith "Paeon" 3.

[A_Companion_to_Ancient_Macedonia-11] Roisman, Joseph; Worthington, Ian (7. juuli 2011). A Companion to Ancient Macedonia. ISBN 9781444351637. Vaadatud 17. detsember 2014.

[wGSHX-12] Raphael Sealey, A History of the Greek City States, 700–338 BC, University of California Press, 1976, p. 442, on Google books

[H29Ee-13] Nicholas Geoffrey Lemprière Hammond, Guy Thompson Griffith, A History of Macedonia: 550–336 B.C, Clarendon Press, 1979

[FWQMH-14] R. Malcolm Errington, A History of Macedonia, University of California Press, 1990

[yJP8S-15] Carol G. Thomas, Alexander the Great in his World, Wiley-Blackwell, 2006

[sqwPR-16] Simon Hornblower, The Greek world, 479–323 BC, Routledge, 2002

[HtW3N-17] Diodorus Siculus, Library, 16.4, on Perseus

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]