Herakles

See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; 1997. aasta filmi kohta vaata artiklit Herakles (film 1997); 2014. aasta filmi kohta vaata artiklit Herakles (film 2014).

---

Herakles (ladina keeles Hercules) on vanakreeka mütoloogias armastatuim heeros, Zeusi ja Teeba kuninga Amphitryoni abikaasa Alkmene poeg.

2. sajandi skulptuur Heraklesest

Heraklese marmorkuju 1. sajandist

Herakles oli maailma tugevaim inimene. Ühtlasi oli suure iseteadvusega. Ta oli kindlalt veendunud, et keegi ei võinud teda mingil tingimusel võita, ja faktid kinnitasid seda. Alati, kui ta võitlema hakkas, oli võitluse tulemus ette teada. Keegi ei saanud temast kunagi jagu. Üksnes üleloomulik jõud võis tema vastu saada ja lõpuks hukutaski Heraklese maagia.

Mõistusega seevastu ei saanud Herakles kiidelda. Seda oli tal vähe. Ükskord, kui tal palav hakkas, sihtis ta Päikest ja ähvardas seda lasta. Kord, kui lained tema paati väntsutasid, ähvardas ta neid nuhelda, kui need kohe maha ei rahune.

Heraklest tabasid korduvalt äkkvihapursked, mille käigus ta inimesi tappis. Aga kui raev kadus, kahetses ta siiralt ja oli nõus mis tahes karistusega. Ilma tema nõusolekuta poleks keegi teda karistada saanudki. Keegi poleks ka suutnud nii paljusid karistusi taluda. Enamik tema elust kulus kuritegude lunastamisele. Herakles ei protestinud kunagi ühegi karistuse vastu. Mõnikord karistas ta end ise, kui teised olid nõus talle andestama.

Heraklest austati ja armastati kõikjal Kreekas peale Ateena, mille kangelane oli Theseus. Theseus oli samuti tugev ja julge, kuid ka intelligentne ja hea poliitik. Theseus oli kuningas, aga Herakles ei saanud ühtegi riiki valitseda, sest ta ei suutnud sageli iseennastki valitseda.

Herakles ei olnud pahatahtlik inimene. Ta ei pidanud tavaliselt viha ja tal oli palju sõpru. Theseus oli üks suurimatest Heraklese sõpradest, kes talle korduvalt hingeabi andis.

Sünd, lapsepõlv ja noorpõlv

Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ja magas tolle abikaasa Alkmenega. Pärast Zeusi lahkumist magas Alkmenega ka tõeline Amphitryon. Alkmene hakkas kandma kaksikpoegi, kusjuures kummalgi pojal oli erinev isa. Selleks päevaks, mil Alkmenel pidi aeg täis saama, laskis Zeus ennustada, et sel päeval sünnib suur kuningas, aga armukade Hera takistas Heraklese sündi ja kiirendas tema vanaisa vennapoja Eurystheuse sündi, nii et ennustatud päeval sündis hoopis Eurystheus. Herakles ja tema poolvend Iphikles sündisid hiljem.

Väike Herakles viidi Olümposele, et Hera teda imetaks. Herakles imes Hera rinda nii kõvasti, et Hera karjatades ta rinna otsast ära kiskus. Rinnast purskus piim üle taeva laiali ja niimoodi tekkis Linnutee. Sõna "gala" tähendab kreeka keeles piima ja siit tuleb sõna "galaktika".

Herakles madu kägistamas

Oma esimese kangelasteo sooritas Herakles siis, kui ta veel hällis lamas. Hera saatis kaks madu teda tapma. Kui need hälli servale ronisid, siis hakkas Iphikles karjuma, aga Herakles haaras kummagi käega erinevast maost ja kägistas mõlemad ära. Kui isa ja ema lastele appi jooksid, ulatas Herakles isale kaks surnud madu.

Seepeale ennustas pime prohvet Teiresias Alkmenele: "Kinnitan pühalikult, et paljud kreeka naised hakkavad õhtu eel villa kraasides laulma sinu pojast ja ka sinust kui kangelase emast. Sellest poisist kasvab kogu inimsoole vägimees."

Kuni selle sündmuseni oli Heraklest kutsutud Alkideseks, see tähendab Amphitryoni isa Alkidese järeltulijaks. Nüüd selgus aga, et temas on midagi enamat, ja teda hakati kutsuma Herakleseks. Uue nime andmisega püüdsid vanemad pugeda Hera ees, lootes, et see poisi rahule jätab, kuid see ei aidanud ja Hera vihkas teda kuni ta surmani.

Amphitryon otsis Heraklesele ja Iphiklesele õpetajad, aga Herakles ei olnud musikaalne ja lõi oma muusikaõpetaja Linose lüüraga surnuks . See oli esimene kord, kui Herakles kogemata inimese tappis, hiljem juhtus seda veel korduvalt. Teisi õppeaineid (vehklemist, maadlust ja ratsutamist) talus Herakles leplikumalt ja nende ainete õpetajad jäid kõik ellu.

18-aastasena tappis Herakles juba Thespia lõvi. Pärast seda kandis ta lõvi nahka nii, et lõvi pea moodustas midagi kiivritaolist. Hiljem vahetas ta selle Nemea lõvi naha vastu, millel oli see eelis, et see oli haavamatu.

Heraklese järgmine vägitegu oli võitlus minüaanidega, kes olid pannud Teebale peale raske andami. Tasuks sai ta abielluda Teeba printsessi Megairaga. Abielust sündis 3 poega.

Herakles röövib oraakli kolmjala

Herakles ja Lerna hüdra

Herakles ja Nemea lõvi. Lysippose skulptuuri koopia 1.–2. sajandist

Heraklese vägitööd

 Pikemalt artiklis Heraklese vägitööd

Hera saatis Heraklesele hulluse, mille tulemusena too tappis oma lapsed ja ka abikaasa, kui see püüdis lapsi kaitsta. Seejärel sai Herakles mõistuse tagasi, aga hullusehoost ei mäletanud ta midagi. Isa ütles talle, mida ta oli teinud ja Herakles tahtis ennast häbi pärast tappa.

Kuid Theseus suutis Heraklese ümber veenda. Ta viis Heraklese Delfi oraakli juurde. Preestrinna ei tahtnud Heraklesele ennustada. Seepeale võttis Herakles preestrinnalt tema kolmjala ära ja ähvardas asutada konkureeriva oraakli, kui vastust ei saa. Apollon ähvardas Heraklest jõuga, aga Herakles oli valmis ka Apolloniga jõudu katsuma. Zeus ei saanud seda lubada, ta segas vahele ja Apollon käskis preestrinnal Heraklesele vastus anda.

Preestrinna käskis Heraklesel teha kaksteist Mükeene kuninga Eurystheuse valitud vägitegu ilma kõrvalist abi kasutamata ja mingit tasu saamata. Selle eest pidi ta saama oma kuritöö andeks ja lisaks veel surematuse.

Heraklese vägitööd olid järgmised:

1. Nemea lõvi tapmine
2. Lerna hüdra tapmine
3. Keryneia hirve kinnipüüdmine
4. Erymanthose metssea kinnipüüdmine
5. Augeiase tallide puhastamine
6. Stymphalose lindude tapmine
7. Kreeta sõnni kinnipüüdmine
8. Diomedese hobuste äratoomine
9. Hippolyte vöö äratoomine
10. Geryoni kariloomade äratoomine
11. hesperiidide õunte äratoomine
12. Kerberose äratoomine

Edaspidine elu

Herakles kohtas kena neidu Deianeirat ja tahtis teda naiseks. Kuid Deianeirat tahtis endale ka jõejumal Acheloos. Acheloos püüdis Heraklesega astuda läbirääkimistesse, aga Herakles ütles: "Minu käsi töötab paremini kui minu keel. Las mina võidan jõukatsumise ja sina võid võita kõnepidamise." Acheloos muundus sõnniks ja ründas teda, aga Herakles oli ennegi neist jagu saanud. Herakles murdis tal ühe sarve ära ja abiellus Deianeiraga.

Antaios oli gigant, kes sundis võõraid endaga jõudu katsuma ja tappis nad pärast seda. Oma ohvrite kolpadega kaunistas ta oma templi katust. Ta oli Gaia poeg ja sellepärast oli ta võitmatu seni, kuni ta maapinda puudutada sai. Herakles tõstis ta õhku ja kägistas ta siis.

Kaukaasias tappis Herakles kotka, kes käis iga päev Prometheuse maksa nokkimas, ja vabastas Prometheuse.

Teel Geryoni juurde jõudis Herakles Vahemere lõppu ning püstitas sinna Heraklese sambad ehk Gibraltari ja Ceuta.

Kui Heraklese sõbra Admetose noor naine Alkestis suri, läks Herakles varjumaailma, heitles Surmaga ja sundis teda Alkestise hinge vabaks laskma. Alkestis sai inimesena oma mehega edasi elada.

Troojas päästis Herakles kuningas Laomedoni tütre, printsessi Hesione. Neiu oli jäetud mereranda ootama koletist, keda ei olnud muude vahenditega võimalik lepitada. Herakles leppis Laomedoniga kokku, et hävitab koletise, kui Laomedon annab talle oma hobused, mille Zeus oli Laomedoni vanaisale kinkinud. Ta tappiski peletise, aga Laomedon keeldus tasust. Seepeale tappis Herakles Laomedoni ja andis Hesione naiseks oma sõbrale Telamonile, kes oli teda aidanud.

Kui kuningas Eurytos solvas Heraklest, tappis Herakles tema poja, kuigi oli enne kuningapoja sõber olnud. Selle teo eest karistas teda Zeus ise ja käskis tal minna aastaks või koguni kolmeks Lüüdiasse kuninganna Omphale orjaks. Omphale lõbustas end sellega, et laskis Heraklesel kanda naiste riideid ja teha naiste töid, näiteks kududa ja kedrata.

Herakles Nessost tapmas

Pärast Omphale orjusest vabanemist vallutas Herakles Eurytose riigi, tappis kuninga ja võttis sealt hulga vange. Kõige ilusam neist oli kuninga tütar Iole. Käskjalg toimetas vangid kohale enne Heraklest ja teatas, et Herakles olevat Iolesse pööraselt armunud.

Deianeira läks mehele vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi; Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.

See aeg tunduski käes olevat. Deianeira võttis kentauri verd, immutas sellega kodus uhke rüü ja andis selle teenrile Lichasele, kes selle viis Heraklesele. Selgus, et kentauri veri oli ülimürgine. Ent ka Herakles oli üliinimene; seetõttu ta ei surnud, vaid tundis lakkamatut piina. Suurest valust viskas ta Lichase merre ja see uppus. Valust pääsemiseks käskis ta lõpuks tuleriida kokku kanda ja kui ta sellele heitis, tundis ta rõõmu, et piinast vabaneb. Deianeira poos juba enne seda end suurest häbist ja meeleheitest üles.

Pärast surma tõsteti Herakles Olymposele. Seal leppis Hera temaga lõpuks ära ja andis oma tütre Hebe talle naiseks.

Katkend 3. sajandi käsikirjast Heraklese vägitegude kohta

Allikad ja mõju

Kuigi Heraklese vägitööd ja kogu ta elulugu oleks hea aine eepose kirjutamiseks, ei ole ükski antiikne kirjanik üheski oma teoses kõiki tema vägitegusid kirjeldanud, vaid äärmisel juhul loetlenud. Heraklese eluloo on täielikult kirja pannud üksnes Apollodoros ja Ovidius, sealjuures Ovidius on (nähtavasti aukartusest) välja jätnud hulga Heraklese elus tähtsaid sündmusi, näiteks Megaira ning tema laste tapmise ja Alkestise surma, kui kreeka tragöödiakirjanikud on neid juba käsitlenud.

Sellest, kuidas Herakles tappis oma naise ja lapsed, kirjutas Euripides tragöödia "Herakles". Alkestise surmast kirjutas samuti Euripides tragöödia "Alkestis". Tema kaasaegne Sophokles kirjeldas Heraklese surma. Sellest, kuidas Herakles madusid tappis, kirjutasid Pindaros ja Theokritos.

Heraklesest on nii valmistatud kui säilinud rohkelt vaasimaale ja pisiplastikat. Delfi ateenlaste aardekambri ja Olümpose Zeusi templi metoopidel ning Ateenas Hephaisteioni idaküljel on kujutatud tema vägitöid. Maalikunstis on nii antiikajal kui hiljem Heraklest kujutatud habemiku mehena, kes kannab käes nuia ja paljal ihul lõvinahka.

Heraklest peeti kultuuritoojaks, lunastajaks, atleetika kaitsjaks ja palestra hoidjaks. Tema pühamuid oli kogu Vana-Kreekas. Tema auks korraldati pidustusi ja mänge.

Vanas Roomas austati Heraklest algul eraviisiliselt, pärast ka riiklikult. Teda peeti kauplemis-, kasumi- ja edujumalaks ning õnnetuste vältijaks. Rooma veiseturul oli tema altar. Jõu ja mehisuse abil vabastas ta inimesi kannatustest ja hädast ning seetõttu samastasid mõned Rooma keisrid end Heraklesega, näiteks Commodus.

Herakles ristteel. Umbes 1505. aasta maal

Filosoofias oli Herakles eeskujuks, kes saavutas surematuse omaenese jõul. Kuid selleks pidi ta elama vaevarikast elu. Keose sofist Prodikos kujutas oma jutustustes Heraklest sümboolselt teelahkmel seismas ning valides kerge naudingute tee ja raske loobumist täis tee vahel.