Gallid ehk gallialased olid keldi rahvas, kes elas Gallias rauaajal ja Rooma ajal, ligikaudu 5. sajandist eKr kuni 3. sajandini pKr.

Euroopa kaart u 550 eKr
Gallia 1. sajandil eKr

Gallia keel moodustab (koos keltibeeri keelega) mandrikeldi keelte põhiharu.

Esimesed andmed gallialastest pärinevad 5. sajandist eKr, kui nad olid La Tène'i kultuuri kandjad põhja pool Alpe. Kultuur laius Seine'i, Reini keskjooksu ja Elbe jõe ülemjooksu vahelisel alal. 4. sajandiks eKr levisid nad üle suurema osa tänapäeva Prantsusmaast, Šveitsist, Lõuna-Saksamaast, Austriast ja Tšehhiast. Gallialased hoidsid enda kontrolli all kaubateid Rhône'i, Seine'i, Reini ja Doonau jõestikel ning nende võim laienes kiiresti Põhja-Itaaliasse, Balkanile, Transilvaaniasse ja Anatooliasse.

Gallialastel polnud kunagi üht valitsejat või valitsust, kuid gallialaste hõimud tegid ulatuslikult sõjalist koostööd. Nende võimu tippaeg oli 3. sajandi alguses eKr. Pärast Esimest Puunia sõda survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. 225 eKr toimunud Telamoni lahingu järel käis gallialaste võim alla, kuni 50. aastatel eKr vallutas Rooma Gallia nn Gallia sõdades. Seejärel sai Galliast Rooma provints ning gallialased assimileeriti galloromaani kultuuri. Nad kaotasid oma hõimuidentiteedi 1. sajandi lõpuks pKr.

Vaata ka

muuda