Pürenee poolsaare esiaeg

Pürenee poolsaare esiaeg on periood esimeste inimese perekonna esindajate saabumisest Pürenee poolsaarele (üle miljoni aasta tagasi) kuni kirjalike tekstide ilmumiseni Foiniikia, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kolonisaatorite kohalolu tõttu (alates umbes 1100. aastast eKr) poolsaare idaosas (Hispaania Levant) ja lõunaosas.

Pürenee poolsaarel on hominiinide vanimad jäänused Euroopas, Homo antecessor '​i jäänused, kõige rohkem heidelbergi inimese fossiile, vähesel määral neandertallase jäänuseid ning muidugi Homo sapiens '​i jäänused. See viimane on meile jätnud mõned maailma kaljukunsti parimatest näidetest.

Arvukad megaliidid ning eneoliitikumi Los Millarese kultuur ja Vila Nova kultuur ning pronksiaja Argari kultuur on selged näited Pürenee poolsaare kultuurilisest arengust neoliitikumis ja metalliajal, mis tipnes Tartessose ja ibeeride varaajaloo algusega.

Gran Dolina leiukoha väljakaevamised. Tasandilt TD-10, kus on suurem osa väljakaevajaid, on leitud keskmise paleoliitikumi tööriistu. Altpoolt, tasandilt TD-6, on leitud vanema paleoliitikumi tööriistu

Looduslikud tingimused

muuda

Pürenee poolsaar on kolmest küljest ümbritsetud merega (Atlandi ookeani ja Vahemerega, mis on vahendanud vastastikuseid mõjusid teiste maadega. Püreneed on looduslik piir ülejäänud Euroopaga ning on oma isoleeriva toimega aidanud kaasa Pürenee poolsaare kultuuriliste eripärade kujunemisele. Oma asendi tõttu on Pürenee poolsaar sild Euroopa ja Aafrika vahel.

Poolsaare pinnamood on keeruline, paljude mäestikega, ning kliima on mitmekesine ja muutlik. Jõed olid kunagi veerikkamad, mistõttu tekkisid jõeterrassid, mis olid inimrühmadele sobivad elupaigad. Oli ka vulkaaniline aktiivsus, mille tagajärjed on näha La Garrochas (Gerona provints).

Mägede pinnamood tuleneb suuresti liustike toimest; Kvaternaari kõige külmematel perioodidel katsid need poolsaare kõrgeid alasid. Püreneedes olid need kuni 30 km pikkused ja kuni 400 m paksused. Taganedes jätsid need maha tsirkusorge, järvi ja ruhiorge.[1].

Rannajoon muutus mere veetaseme muutumise tõttu jääaegade ja jäävaheaegade toimel. Hispaania Levandis on teada 80-meetrine transgressioon[2] ja 120-meetriseid regressioone. Need viimased tõid kaasa Mallorca ja Menorca saare liitumise ning Vahemere rannajoone nihkumise kümneid kilomeetreid mere poole. Poolsaare pindala siiski märkimisväärselt ei kasvanud.[3].

 
Mammuti rekonstruktsioon

Pürenee poolsaare kliima oli Miotseenis ja Pliotseenis soojem ja niiskem kui Pleistotseenis, mis vastab paleoliitikumile. Umbes kümme miljonit aastat tagasi algas jahenemine ja kuivenemine, milles oli mitmeid fluktuatsioone.[4][5].

Euroopa Pleistotseenis vaheldusid jäätumised ja jäävaheajad. Euroopa ja Aafrika mõjude tõttu oli klimaatiline mitmekesisus suur. Liustikke oli teadaolevalt ainult suurtes mäestikes oli liustikke ja külmale kliimale omaseid loomi, nagu põhjapõtru ja mammuteid, oli nähtavasti ainult Meseta Nortes ja Kantaabria mägedes.[6] Poolsaare aasta keskmine õhutemperatuur viimase jääaja (21 kuni 17 000 tagasi) kõige külmematel aegadel oli 10 kuni 12 kraadi madalam kui praegu[7].

Kuigi jäätumised olid erineva intensiivsuse ja ulatusega, võib üldiselt öelda, et jäätumiste ajal oli Meseta kliima äärmuslikum ja sademeterohkem kui praegu, umbes nagu tänapäeva Poolas ja Venemaa Euroopa-osas. Kantaabria rannik oli palju külmem ja niiskem, umbes nagu tänapäeva Põhja-Šotimaa, ja Andaluusia oli pisut jahedam kui tänapäeva Lõuna-Prantsusmaa. Jäävaheaegadel oli Kantaabria rannikul praeguse Lõuna-Prantsusmaa kliima, Andaluusia oli väga soe ja Hispaania Levandis oli poolkõrbeline kliima.

Pürenee poolsaare Miotseeni ja Pliotseeni metsad olid pilvemetsad harilike loorberipuudega (reliktid tänapäeval Cádizi provintsi canuto '​des ja Makaroneesias) ning parasvöötme metsad, kus kasvasid okaspuutaimed, sealhulgas ranniksekvoiad.[8] Jäätumiste saabumisega muutus keskkond märgatavalt: viimase jääaja maksimumi olid alad, mis ei olnud Kantaabria kombel kaetud igilumega, mäestikud ja lavamaad olid külmad ja karmid stepid, kus taimkate peaaegu puudus; madalamatel aladel olid valdavad männimetsad; mõned parasvöötme metsad (tammede, saarte, harilike sarapuudega, leppadega, vahtratega jne) ja vahemerelised metsad (iilekstammede ja korgitammedega) olid säilinud rannikualadel.[9]

Kliimamuutused puudutasid ka poolsaare loomastikku. Jääaegadel olid iseloomulikud loomad mammut, karvane ninasarvik ja põhjapõder, põhjamaised liigid, kes põgenesid Kesk-Euroopa jää eest Pürenee poolsaare mahedamasse kliimasse. Jäävaheaegadel olid arvukamad suured loomad mammut Mammuthus meridionalis, ürgelevant Palaeoloxodon antiquus ja ürgninasarvik Dihoplus kirchbergensis. Oli ka teisi liike, kes püsisid enam-vähem pidevalt hoolimata kliimamuutustest; kõige silmapaistvamad olid mitmesugused leopardid, lõvid, karulased, hundid, hüäänlased, hobused, piisonid, metssead, hirvlased ja kitsed.[10]

Paleoliitikum

muuda

Umbes 800 000 aastat tagasi tulid Pürenee poolsaare esmaasukad Aafrikast Euroopasse. Nende jäänuseid on leitud Atapuerca mäestikust Homo antecessor '​i, heidelbergi inimese ja neandertallase nime all. Neandertallase jäänuseid on leitud ka Bañolasest, Cova Negrast, El Sidrónist ja Sima de las Palomasest.

Poolsaare esmaasukad olid kütid-korilased.

Viited

muuda
  1. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 160–162.
  2. Eiroa García, Jorge Juan. Prehistoria del mundo, Barcelona (1. trükk): Sello Editorial SL 2010, ISBN 978-84-937381-5-0, lk 131–133.
  3. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 174–191.
  4. Fullola, Josep Mª; Nadal, Jordi. Introducción a la prehistoria. La evolución de la cultura humana, Barcelona (1. trükk): Universitat Oberta de Catalunya 2004, ISBN 9788497881531.
  5. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 156–158.
  6. Eiroa García, Jorge Juan. Prehistoria del mundo, Barcelona (1. trükk): Sello Editorial SL 2010, ISBN 978-84-937381-5-0, lk 131–133.
  7. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 174–192.
  8. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 174–191.
  9. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 165–166.
  10. Juan Luis Arsuaga. El collar del Neandertal. En busca de los primeros pensadores, Barcelona: Random House Mondadori 2004, 3. trükk, ISBN 84-9759-298-0, lk 174–191.