Vikipeedia

Vaher (perekond)

taimeperekond

Vaher (Acer L.) on heitlehiste (mõned on igihaljad) puude ja põõsaste perekond. Sõna Acer tuleneb ladina keelest ning tähendab 'terav', vihjates vahtralehtedele iseloomulikele teravatele tippudele. Perekonna nimetamisel kasutas esimesena sõna Acer prantsuse botaanik Joseph Pitton de Tournefort aastal 1700.

Vaher
Harilik vaher (Acer platanoides)
Harilik vaher (Acer platanoides)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Seebipuulaadsed Sapindales
Sugukond Seebipuulised Sapindaceae
Perekond Vaher Acer
L.

Perekonda liigitatakse mitmesuguselt: kas koos hobukastanilistega (Hippocastanaceae) sugukonda seebipuulised (Sapindaceae) või eraldi enda sugukonda vahtralised (Aceraceae). Kaasaegne, 2009. aastal avaldatud, peamiselt molekulaar-fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem APG III soosib vahtrate perekonna liigitamist seebipuuliste sugukonda. Perekonna tüüpliigiks on mägivaher (Acer pseudoplatanus).[1]

Esimene teadaolev vahtra fossiil Acer alaskense, mis leiti Alaskast, pärineb hilis-paleotseenist ning seda kirjeldasid 1987. aastal paleobotaanikud Jack A. Wolfe ja Toshimasa Tanai.[2]

Botaanilised tunnused muuda

 
Hariliku vahtra (Acer platanoides) tunnused

Enamik vahtraid kasvab 10–45 m kõrguseks, Eestis keskmiselt 25 m.[3] Esimestel aastakümnetel on puu kasv kiire, seejärel aeglustub.[4] Vahtra eluiga on 100–150 (harva 300) aastat.[5] Enamik vahtraliike on heitlehised, kuid mõned Lõuna-Aasia ja Vahemere regiooni liigid on igihaljad. Noores eas sirgub vaher meelsamini varjus, kuid vanemas eas vajab päikest.[4] Siiski on paljud liigid suhteliselt varjutaluvad, mistõttu kasvavad edukalt teises puurindes või alusmetsana.[6]

Vahtrat võrreldakse tammega tema tugevasti harunenud juurestiku tõttu ning seepärast peetakse teda suhteliselt tormikindlaks. Samas on ka vahtral nõrk koht: tüve korduva kaksikharunemise ja puidu hea lõhestatuse tõttu tuleb vanadel vahtratel sageli ette tüveharude murdumist või isegi tormimurdu.[5]

Vahtralehed on vastakud, enamikul liikidel sõrmjad lihtlehed, üksikutel liikidel ka sõrmjad või sulgjad liitlehed, abilehed puuduvad. Alati esineb külgpungadest suurem ladvapung. Külgpungi ümbritsevad lehearmid on ühendatud renni abil või otseselt.[7]

Enamik liike on kahesuguste õitega ühekojalised taimed. Õied on korrapärased, tupp- ja kroonlehti esineb 5 (4–9), tolmukaid on 8 (4–10) ja nad kinnituvad meenäärmetega varustatud diskusele. Emakaid on üks, kahe- harva ühepesalise sigimikuga, igas pesas on kaks seemnealget. Vahtral esineb üks emakakael, mis on kaheks jagunenud emakasuudmega.[7]

Vahtra õievalem:    .

Vaher õitseb maikuus, tavaliselt veidi enne lehtimist.[3] Rohelised, kollased, oranžid või punased õied, mis meenutavad tähti[3] on koondunud pöörisjaks, kobarjaks või kännasjaks õisikuks.[7] Propelleri moodi kokkukasvanud[3] kaksiktiibviljad[7] hakkavad puult alla kukkudes keerlema ja kanduvad tuulega puust üsna kaugele.[3] Teise maailmasõja ajal arendas USA armee vahtra kaksiktiibvilja põhjal erilised õhusõidukist väljavisatavad varustusekandjad.[8]

Vahtra kromosoomide arv on 2n=26.

Katsetega on näidatud, et ühekojalistel taimedel soodustab emasõite teket jahedus ja lühipäev. Keskkonnatingimuste mõjul võib mõnel populatsiooni isendil areneda peale isas- või emasõite ka hermafrodiitseid ja/või lausa vastassoost õisi. Sellist nähtust on täheldatud ka vahtra eri liikidel.[9]

Vahtra lehed värvuvad, kuna suvel valitsev roheline klorofüll hakkab sügisel mitmete lehes toimuvate füsioloogiliste ja anatoomiliste muutuste toimel lagunema ning annab võimaluse välja paista plastiidides paiknevatel kollastel ja oranžidel karotinoididel. Sügisöiste madalate ning päevaste kõrgete temperatuuride vaheldumine, tugev päikesekiirgus ning teised stressitegurid (okste vigastused, õhu saastatus, põud) loovad vananevates lehtedes soodsad tingimused punaste antotsüaanide tekkeks, mis annavad vahtralehe sügiskirkusele lisa.[5]

Levikuala ja ökoloogia muuda

Perekonda kuulub umbes 128 liiki, millest enamik kasvab Aasias,[10] Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Ainult üks liik, suhteliselt väheuuritud Acer laurinum, kasvab lõunapoolkeral.[11]

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCN kriteeriumite järgi on 54 vahtraliiki enda looduslikus kasvupiirkonnas hävimisohus.[12]

Vaher ei nõua väga viljakat kasvukohta,[6] kuid kõige meelsamini kasvab ta siiski huumuserohkes ja parajalt niiskes mullas.[4]

Vaher on lindudele-loomadele heaks toiduallikaks. Suurnokk-vint ja leevike söövad vahtraseemneid, metskitsed[5] ja jänesed aga toituvad talvel meeleldi vahtra koorest ja võrsetest.[3] Ka pruunkaru ei ütle vahtra võrsetest ja lehtedest ära.[13]

Vahtrad Eestis muuda

Vahtrate perekonnast kasvab Eestis looduslikult vaid harilik vaher (A. platanoides),[3] kuid introdutseeritud liikide arv jääb 30 kanti.[6]

Vahtraid leidub Eesti metsades peaaegu kõikjal. Vaher on Eesti suuremates linnades tihti kõige sagedasem puuliik. Suuri laiavõralisi puid näeb sagedamini parkides ja majade ümbruses.[4] Looduses leidub vahtraid harvemini: üksikud ja teiste puude varjus ainult Põhja- ja Lääne-Eesti saarte viljakatel lubjastel savi- ja huumusrikastel ning niisketel muldadel laialehistes segumetsades, peamiselt koos saare, tamme, jalaka ja pärnaga, harvem sanglepa ja arukasega.[5] Siiski võib Väinamere saartel kohata metsi, kus vaher on valitsev puuliik.[4] Metsakorralduse andmeil leidub Eestis vahtrapuistuid kokku napilt üle 20 hektari.[5]

Eesti kõrgeim harilik vaher, mille latv ulatub ligi 33 m kõrgusele, kasvab Viljandimaal Loodi Püstmäel.[3] Jämedaim teadaolev harilik vaher, mille tüve ümbermõõt rinnakõrguselt oli 2000. aastal 424 cm, asub Tartu Botaanikaaias.[4] Jämedaim vaher, mis on mõõdetud rinnakõrguselt madalamalt, on Pilpa vaher. See puu kasvab Valgamaal Helme vallas Pilpa külas otse maantee ääres. Pilpa vahtra tüve ümbermõõt kõige peenema koha pealt enne harunemist (0,4 m kõrguselt) on 445 cm.[14]

Haigused ja kahjurid muuda

Seenhaigused muuda

 
Vahtra-pigilaiksus
 
Aasia puidusikk (Anoplophora glabripennis)

Pargivahtrate okste ja tüvede murdumist põhjustab nende sage nakatumine tüve südamemädanikku tekitavate seenhaigustega. Neid seenhaiguseid tunneb ära suurte seene viljakehade järgi puu tüvel[5] : puutüvede alaosas korrustena paikneva seene vahtratarjaku (Rigidoporus populinus, syn. Oxyporus populinus) heledad viljakehad või mitmekümne sentimeetri suurused heledad, pealtpinnalt tumedamate soomustega kaetud soomustoriku (Polyporus squamosus) viljakehad.[15] Vahtrate eluiga lühendavad ka valget südamemädanikku põhjustavad tuletaelik (Ochroporus igniarius, syn. Phellinus igniarius) ning Eestis haruldane põhjanarmik (Climacodon septentrionalis).[5]

Sageli võib metsades ja maakohtades kasvavate vahtrate lehtedel märgata suuri pigimusti laike: neid tekitab parasiitseen vahtra-pigilaik (Rhytisma acerinum).[5] See seenhaigus on tundlik õhu saastuse suhtes (peetakse puhta õhu indikaatoriks)[5] ning saab seetõttu areneda vaid seal, kus õhk on väävliühenditest enam-vähem puhas.[16] Harilikul vahtral tekitavad lehelaike ka seened Phyllosticta aceris, mille kahjustus tekitab lehtedele suuri ümaraid pruune laike, ning Phyllosticta platanoides, mille kahjustus avaldub nurgeliste kahvatupruunide laikudena.[5]

Sageli elavad vahtra lehtede peal jahukasteseened, näiteks Uncinula aceris ja Uncinula bicornis: algul ilmuvad valged või hallid laigud, mis järjest suurenedes katavad nakatunud lehe täielikult. Vahtral võib elutseda ka tuulepesi tekitav seen Taphrina acerinus.[5]

Kahjurputukad muuda

Ainult vahtralehtedest toitub koiliblikas Chionodes negundella.[17] Vahtralehtedel toituvad näiteks ka vahtra-noolöölase (Acronicta aceris) vastsed[3] ja lehetäilised. Ida-Aasiast pärit aasia puidusikk (Anoplophora glabripennis) on muutunud ohtlikuks võõrliigiks Põhja-Ameerikas, kus ta ohustab erinevaid vahtraliike.[18]

Kasutamine muuda

Ehitamine ja nikerdamine muuda

Vahtrapuitu kasutatakse ulatuslikult tarbepuiduna, kuna see on tugev, kõva, ühtlase ehitusega, ilusa tekstuuriga[6] , libe ja läikiv. Puidu tihedus on 0,63–0,65 g/cm³[19] – niisama tugev ja vastupidav nagu tammepuit.[5] Puit on värvuselt kollaka varjundiga läikivvalge.[5]

Kõva peenekoeline vahtrapuit sobib hästi nikerdamiseks, näiteks muusikariistade valmistamiseks. Inglismaal on Berkshire'is Taplow' kalmest välja kaevatud anglosaksi vahtrapuust kandleid ning samasuguseid pille on avastatud ka Suffolki Sutton Hoo laevamatuse leidude hulgast.[20] Ka tänapäeval kasutatakse vahtrapuitu pillide valmistamiseks: enamiku viiulite, vioolade, tšellode ja kontrabasside tagaosa, küljed ja kael on tehtud vahtrapuidust.[1]

Heledast mägivahtra puidust on valmistatud köögimööblit, kuna tihe puitpind on kergesti puhastatav ning lõhnatu. Edela-Inglismaal valmistati vanasti lihavõttepühade ja lõikuspeo kukleid mägivahtra lehtedel, mis jätsid saiakeste põhjale ilusa mustri.[21]

Paljud Põhja-Ameerika indiaani hõimud on traditsiooniliselt kasutanud vahtrapuitu ehitamiseks, aerude ja mõlade valmistamiseks ning korvide ja mööbli tegemiseks.[21]

Vahtrasaadused söögiks ja joogiks muuda

 
Traditsiooniline vahtramahla laskmine

Kevadel värskelt puhkenud lehepungadest tehakse maitsvat rooga pungi hautades ja soolvees keetes. Vahtraseemneist kevadel tärganud tõusmed on aga meeldiva pähkli maitsega.[22]

Vahtramahla kõlbab juua. Tavaliselt võetakse mahla vähem väärtuslikelt vahtratelt, näiteks tasub mahlatada okste lõikekohalt puid, mille oksi on vaja niikuinii kärpida. Vahtramahla saab säilitada plastpudeleis sügavkülmas või pastööritult keldris. Pastöörimiseks asetatakse pudelid mahlaga vette ning vesi aetakse keema. Vett keedetakse 10 minutit, mille jooksul kerkib mahla temperatuur 80 °C-ni. Seejärel suletakse pudelid õhukindlalt ning jäetakse jahtuma.[22]

Vahtrasiirupit tehakse peamiselt Kanadas (üle 2/3 maailma kogutoodangust[23]), kus juba sajandeid on põlisameeriklased vahtratüvedesse sisselõikeid tehes puumahla kogunud. Enamasti kasutatakse siirupi valmistamiseks suhkruvahtra (A. saccharum) mahla. Puhas vahtrasiirup on väga väärtuslik, kuna see sisaldab tasakaalustatud suhkruid, mineraalidest kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja mangaani, A-, B2- B5- ja B6-vitamiini, foolhapet, niatsiini, biotiini ning proteiine.[21] Ühe liitri siirupi valmistamiseks kulub 40 liitrit vahtramahla[21] (sisaldab 2,5–4,5% suhkrut[6]). Suhkruvahtra mahl on umbes kaks korda magusam kui hariliku vahtra ja neli korda magusam kui arukase mahl.[24]

Vahtrasiirupi edasisel kuumutamisel ja kristallimisel saab valmistada vahtrasuhkrut .[23] Nii hakati tööstuslikult suhkrut tootma juba sadakond aastat tagasi Kanadas. Sellist tehnikat on üritanud ka teised riigid rakendada. Näiteks möödunud sajandi alguses rajati Venemaale sel põhjusel suhkruvahtra istandused. Ehkki kliimatingimused olid peaaegu ühesugused, kasvasid puud Venemaal siiski nii viletsasti, et vahtrasuhkru tööstusest ei saanud asja. Seega kuigi suhkruvaher on suuteline kasvama maailma teisteski piirkondades, ei anna mujal kasvanud puud nii suure suhkrusisaldusega mahla. Arvatavasti on põhjuseks Kanada kliima ja mullastik, mis on suhkruvahtra kasvuks ja arenguks eriti soodsad.

Teise maailmasõja päevil, kui suhkrust tunti suurt puudust, katsetati Eestis suhkru tootmist meil looduslikult kasvava hariliku vahtra mahlast. Katse tulemused aga näitasid, et vahtrasuhkru tootmine ei tasu end ära. Nimelt selgus, et üks ligi meetrise ümbermõõduga puu andis kogu mahlajooksu hooajal keskmiselt 20 liitrit mahla (1 liiter päevas), mille suhkrusisaldus oli 2%. Seega saadi ühe puu mahlast aurutamisel keskmiselt 0,6 liitrit siirupit ja sellest omakorda 0,4 kilo suhkrut.[22]

Loodusravi muuda

Põhja-Ameerika indiaanlased on ammustest aegadest kasutanud vahtraliike taimravis. Näiteks tsalagi (tšerokii) hõim valmistab vahtrakoorest silmapõletiku-, naistehaiguste- ja krampidevastaseid ravimeid. Lisaks ravivad vahtratega moheganid köha, odžibvad gonorröad ning chippewad haavandeid.[21]

Põllumajandus muuda

Varakevadel, enne paljude teiste taimede õitsemist, on vahtrad põhilised õietolmu allikad. Seega on vahtrad olulised meemesilaste ellujäämisel, kes mängivad omakorda olulist rolli põllutaimede tolmeldamisel. Eestis hangivad mesilased ühelt suurelt vahtralt kevade jooksul kuni 10 kilo mett.[14]

Eestis oli vanasti väärtuslikuks töövahendiks vahtralaastudest põhjaga sari, millega tuulati vilja.[3] Vahtrast tehtud sarja peeti teistest paremaks, kuna libedatest sugadest punutud põhjast libises puhastatav vili kergesti läbi.[25]

Vahtralehti antakse lisasöödana lammastele.[15]

 
Bonsai "Roter Fächerahorn"

Bonsai muuda

Bonsai on pärit Jaapanist, maaga mitte ühenduses olevate juurtega, väikeste puude kasvatamise kunst. Sageli valitakse kasvatamiseks kämmalvaher (Acer palmatum), põldvaher (Acer campestre) ja prantsuse vaher (Acer monspessulanum), kuna need liigid taluvad hästi erinevaid tehnikaid, mis edendavad lehtede ja oksade väiksemaks tegemist.

Vaher sümbolina muuda

 
Kanada lipul on vahtralehe motiiv

Vahtralehe motiiv on Kanada lipul ja vapil. Vahtraleht on esindatud ka Kanada Relvajõudude lipu peal. Vaher on tuntud tugevuse ja vastupidavuse sümbol, mistõttu on ta paljude riikide, näiteks Kanada rahvuspuu.

Eestis on roheline vahtraleht algaja autojuhi tunnus.

Vahtrad müütides ja legendides muuda

Põhja-Ameerika Salteaux' hõimu muistend pajatab, kuidas leegitsevpunased sügisesed vahtralehed päästsid maailma looja, vanaema Nanahboozhoo kurjade varjude käest. Nanahboozhoo oli väga tänulik ja vahtrate ilust nii kütkestatud ning otsustas nende keskele elama jääda. Tema olevatki inimestele õpetanud, kuidas vahtramahla koguda nii, et puu ei saaks rohkem viga kui hädatarvilik.[26]

Vaher esineb ka teiste põhjapoolsete põlisameeriklaste müütides. Chippewate indiaanlaste legendi järgi oli vaher vanasti kuri nõid, kuid kangelase Mishosha vaprus ja osavus muutis kõige pahatahtlikuma mehe hoopis kõige heatahtlikumaks puuks.[26]

Irokeesi legend räägib, kuidas neli venda pidasid jahti hiiglasuurele karule Nyahgwaneh'le, kelle luustik aga hiljem uuesti ellu ärkas ning jooksma pistis. Vennad jooksvat siis mööda taevalaotust karule järele (nad moodustavad Suure Karu, meil Suure Vankri, tähtkuju). Legendi järgi tilgub igal sügisel, kui vennad karu tapavad, selle veri taevast alla ning värvib vahtralehed punaseks.[26]

Kiowa hõim põletab püha peyote tseremoonia ajal (peyote on hallutsinogeenne kaktus) aga altaril saarvahtra (Acer negundo) puitu.[26]

Rooma grammatik Servius kirjutas umbes aastal 400 m.a.j, et vaher toob õnnetust, põhjendades seda sellega, et Trooja hobune oli ehitatud vahtrapuust.[26]

Eestikeelse nimega vahtraliigid muuda

 
Jaapani vaher (Acer japonicum) sügisel
 
Hõbevaher (Acer saccharinum)

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 van Gelderen, C. J. & van Gelderen, D. M. (1999). Maples for Gardens: A Color Encyclopedia
  2. ↑ Wolfe, J.A.; Tanai, T. (1987). "Systematics, Phylogeny, and Distribution of Acer (maples) in the Cenozoic of Western North America". Journal of the Faculty of Science, Hokkaido University. Series 4, Geology and mineralogy. 22 (1): 1–246.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. (2005) Eesti elusloodus. Varrak, lk 130
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 200
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 ""Eesti Loodus"". Jaanuar 2003. Vaadatud 29.09.2013.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Laas, E. (1987). Dendroloogia. Valgus. Tallinn, lk 499
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Laas, E. (1987). Dendroloogia. Valgus. Tallinn, lk 498
  8. ↑ "Sky Hook Spirals from Plane" ""Popular Mechanics, December 1944, p. 75"" (inglise). Vaadatud 29.09.2013. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  9. ↑ ""Eesti Loodus"". Eesti Loodus. Juuni 2003. Vaadatud 29.09.2013.
  10. ↑ http://www.efloras.org/florataxon.aspx?flora_id=2&taxon_id=100167
  11. ↑ Gibbs, D. & Chen, Y. (2009) The Red List of Maples Botanic Gardens Conservation International (BGCI) ISBN 978-1-905164-31-8
  12. ↑ Gibbs, D. & Chen, Y. (2009) The Red List of Maples Botanic Gardens Conservation International (BGCI) ISBN 978-1-905164-31-8
  13. ↑ ""Eesti Loodus"". Detsember 2010. Vaadatud 29.09.2013.
  14. ↑ 14,0 14,1 Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 201
  15. ↑ 15,0 15,1 Roht, U. (2011). 90 kodumaist puittaime. Huma, lk 123
  16. ↑ Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 203
  17. ↑ ""Wikipedia: List of Lepidoptera that feed on maples"" (inglise). Vaadatud 29.09.2013.
  18. ↑ "Anoplophora glabripennis (Asian longhorned beetle)" (inglise). Vaadatud 29.09.2013.
  19. ↑ Roht, U. (2011). 90 kodumaist puittaime. Huma, lk 122
  20. ↑ Hageneder, F. (2006). Puud on tarkusekandjad. Sinisukk, lk 20–22
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 21,4 Hageneder, F. (2006). Puud on tarkusekandjad. Sinisukk, lk 22
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 206
  23. ↑ 23,0 23,1 Suhkruvaher annab siirupit ja suhkrut. Eesti Loodus, 02-03/2003.
  24. ↑ Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 205.
  25. ↑ Relve, H. (2007). Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Eesti Loodusfoto, lk 204
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 Hageneder, F. (2006). Puud on tarkusekandjad. Sinisukk, lk 23

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vaher_(perekond)&oldid=6515932"