Atapuerca mäestik

Atapuerca mäestik (hispaania keeles Sierra de Atapuerca) on Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas Burgose linna lähedal asuv mäestik Hispaanias. Atapuerca piirkond kuulub alates 2000. aastast UNESCO arheoloogiamälestiste nimekirja, sest sealt on leitud Euroopa esimesed inimeste eellaste ja kaugete sugulaste kivistised. Atapuerca mäestiku väljakaevamiste käigus on lisaks Homo sapiens'i ehk nüüdisinimese luudele leitud ka inimeste kaugete eellaste fossiile, näiteks Homo heidelbergensis, Homo ergaster, Homo habilis, Homo georgicus, Homo erectus, Homo antecessor ja Homo rudolfensis. Mäestik koosneb suuresti lubjakivist, mis moodustus ajal, mil praeguse Atapuerca mäestiku pind oli merevee all.

Atapuerca
Atapuerca kaart
Kõrgus	1080 m
Asukoht	Hispaania
Koordinaadid	42° 21′ 9″ N, 3° 31′ 6″ W

Asukoht ja piirkonna loodus

Atapuerca

Atapuerca mäestik, mille keskmine kõrgus merepinnast on vaid 1080 meetrit, asub Põhja-Hispaanias, 15 kilomeetri kaugusel Burgose linnast. Atapuerca mäestik on ümbritsetud kolme jõega: Pico, Vena ja Arlanzón. Mäestik asub mandrilises lähistroopilises vahemerelises kliimavöötmes ja mäestiku taimkate koosneb põhiliselt erinevatest tammedest, mille kõrgus selles piirkonnas on kliima tõttu kõige rohkem neli meetrit. Piirkonnas on levinud ka türnpuud, kuslapuud, koer-kibuvitsad ja laukapuud. Loomadest leidub piirkonnas forelle, nastikuid, ibeeria veekonni, lääne-käosulaseid, koduvarblaseid, kalda-rädilinde, puukoristajaid, suitsupääsukesi, piiritajaid, ohakalinde, punarind-rästaid ja musträstaid.

Ajalooline ja teaduslik tähtsus

Atapuerca mäestikust leitud kivistised on üle 1,2 miljoni aasta vanad ning annavad informatsiooni inimeste kaugete eellaste ja sugulaste eluviiside ja välimuse kohta. Tänu piirkonna geograafilisele asukohale ja ökosüsteemile on Atapuerca minevikus olnud inimeste eellastega pidevalt asustatud. Seetõttu on mäestik tähtsate ajalooliste teadmiste allikaks, sest lisaks piirkonnas leiduvatele fossiilidele leidub Atapuerca koobastes ka koopamaalinguid, milles kujutatakse jahistseene, geomeetrilisi motiive ning antropomorfseid ja zoomorfseid kujutisi. 1991. aastal võeti Atapuerca mäestikust 2,5 ruutkilomeetrit, mis on umbes üks kolmandik mäestiku alast, esimest korda Hispaania riigi kaitse alla. Põhjuseks olid aardekütid, vandaalid ja sõjavägi, kes kahjustasid väärtuslikke ajaloolisi asupaiku.

Arheoloogilised väljakaevamised

Esimesed arheoloogilised ja paleontoloogilised leiud avastati Atapuerca koobastest 1863. aastal, kuid tuntumad leiud avastati hiljem raudtee ehitamise käigus kaevetööde ajal. 1950. aastatel kahjustati raudtee ehitamise käigus aga suurt osa säilmetest. Atapuerca mäestikes tehtavad väljakaevamised on ka näidanud, et inimeste kaugetel eellastel ja sugulastel on olnud surmaga seotud rituaalid juba pikka aega. 1997. aastal leitud Homo heidelbergensise fossiilidele, mis leiti sügavalt koopast ja mille olid sinna viinud liigikaaslased, oli kaasa pandud punasest kvartsiidist kasutusjälgedeta tööriist. Selline teguviis näitab, et see oli seotud võimaliku surmajärgse rituaaliga.

Lisaks inimeste eellaste jäänustele on Atapuercast väljakaevamiste käigus leitud ka loomade jäänuseid. Tänu mäestiku heale asukohale on seal pidevalt olnud piisavalt taimkatet, mis on taganud loomade rohkuse selles piirkonnas. Näiteks on pronksiaegsete leidude seas olnud kobraste jäänuseid ning sadu tuhandeid aastaid tagasi elasid Atapuercas ka jõehobud. Samuti on Atapuercas kunagi elanud ka mõõkhambulised tiigrid, hallhundi eellased Canis mosbachensis, tänapäeva jaaguaride kauged sugulased Panthera gombaszoegensis ja suured hüäänide sugulased Pachycrocuta.

Sima de los Huesos

Sima de los Huesost leitud kolju.

Sima de los Huesos (eesti keeles 'luude lohk') on üks tuntumaid paiku Atapuerca mäestikus, sest sealt on leitud nii selle mäestiku kui ka kogu maailma suurim kogus hominiidide fossiile, mille vanus ulatub enam kui 400 000 aastani. Sima de los Huesost on leitud üle 6500 väga hästi säilinud fossiili, mis kuuluvad vähemalt 28 isendile. Arvatakse, et kõik sealsete väljakaevamiste käigus leitud fossiilid kuuluvad bioloogiliselt suguluses olevatele isenditele ning on võimalik, et need kuuluvad neandertallaste alaliigile. Sealt leitud luud annavad informatsiooni inimeste eellaste käitumise ja eluviiside kohta. Näiteks on teada, et Sima de los Huesost leitud inimeste eellased ja sugulased, nagu ka tänapäeva inimesed, olid enamasti paremakäelised ja austasid oma surnuid.

Sima de los Huesos peidab endas ka loomade luid, täpsemalt karnivooride luid. Väljakaevamiste käigus on leitud karude väljasurnud sugulase Ursus deninger'i luid. Kokku on leitud 150 karu säilmeid ning lisaks veel huntide, kolme lõvi, ilveste, rebaste ja ka teiste lihatoiduliste loomade luid. Taimtoiduliste loomade säilmeid Sima de los Huesosest leitud pole. Täpset selgitust sellele nähtusele pole, kuid arvatakse, et kiskjaid on koobastesse meelitanud sinna lõksu jäänud ja seejärel surnud loomad. Uued kiskjad sisenesid koopasse surnud loomade lõhna tundes ning jäid ise sinna lõksu, luues nii surmava ahela.

Turism

Atapuerca arheoloogiamälestis on populaarne reisisihtkoht ning 15% elanikest töötab turismisektoris. Kuigi arheoloogilised leiud ja väljakaevamised ei pruugi olla kõige nõutumad vaatamisväärsused, on Atapuerca siiski turistide seas populaarne ning piirkonnas toimuvad giidega ekskursioonid, mille käigus on võimalik külastada nii Atapuerca linna kui ka arheoloogilist parki. Pargis saab õppida inimeste evolutsiooni kohta ning ka seda, kuidas inimesed ja nende eellased elasid, näiteks kuidas tehti kivist tööriistu või miks tehti koobaste seintele joonistusi. Atapuerca arheoloogilistest leidudest ajendatult asutati Inimese Evolutsiooni Muuseum, mis avati 2010. aastal Burgoses. Seal saab näha kõige varasemaid leide inimeste eellastest, mis on leitud Atapuercast ja erinevaid lähenemisi evolutsiooniteooriale. Lisaks on muuseumis ka koopia laevast, mis viis Charles Darwini Galápagose saartele, kus ta töötas välja oma loodusliku valiku teooria.