Oulu linnus

Oulu linnus (rootsi keeles Uleåborgs slott) on linnus Soome keskosas Oulu linnas Põhja-Pohjanmaal, Oulu jõe suudmes Linnansaari ('linnusesaar', aga võib ka 'lossisaar') saarel. See on koos Kajaani linnusega Soome kõige põhjapoolsem ja ka kogu Euroopa üks põhjapoolsemaid linnuseid. Linnusesaart läbib maantee nr 8156.

Oulu linnuse vundament aprillis 2006, selle peal asub tähetorn

Aadress: Linnansaari 1, 90100 Oulu, Soome.

Nimekujud

• 1375 – Oula
• 1799 – Uleåborg. Rootsi keeles tähendab Uleåborg linnust Oulu jõel – "borgen i Ule älv".

Ajalugu

Oulu varasema puitlinnuse makett. Valmistanud Ahti Paulaharju 1950. aastatel

Linnuse arvatav väljanägemine keskajal. Vaade läänest

Kastell-linnuse sissepääs, detsember 2011

Keskajal

Mõnede uurijate arvates asus juba XIII sajandil umbes kolm kilomeetrit Oulu jõge pidi ülesvoolu puitkindlus ranniku ja mööda jõge kulgeva kauba- ja sõjatee kaitseks. Arvatavasti paiknes see praeguses Ida-Oulus Kastelli või Ranta-Kastelli linnaosas. Professor Kyösti Julku (1931–2007) arvates kulges juba muinasajast alates sealtkaudu vana sõjatee. Jõe ääres on seal 60-meetrise küljepikkusega küngas, mille maapoolsel küljel on pinnasekihtide all 30 meetri pikkune hoonemüür, mis võib olla linnuse väline kaitsemüür. Müüri taga on näha jälgi kinniaetud vanast vallikraavist. Krundilt on leitud jälgi ka vanast kaevust ja keldritest. Ühe külje pealt läheb vallikraav laugelt otse jõkke – sealtkaudu võidi laevu kaldale tõmmata. Küngas ja sellega külgnev heinamaa on olnud varasematel aegadel viljakasvatuseks kõlbmatu, kuna on olnud niivõrd täis vanu telliseid ja kive ning seda on saadud kasutada ainult hobuste karjamaana. Rohukamara alt on leitud ka vana laskemoona.

Aastal 1375 rajasid rootslased Novgorodi karjalaste vastu ilmselt Pähkinäsaari rahulepingu omapoolset versiooni järgides Oulu jõe suudmesse puitlinnuse. Arvatakse, et see asus kas hilisema kivilinnuse kohal või siis kolm kilomeetrit Oulu jõge ülesvoolu. Rootslased tundsid huvi Põhjalahe põhjakalda koloniseerimise, samuti Pohjanmaa ja Lapimaa allutamise vastu.

Aastal 1377 üritasid novgorodlased linnust vallutada, kuna ilmselt tõlgendasid rahulepinguga määratud ebamäärast piiri omamoodi. Vene Sofia kroonika järgi rünnak ebaõnnestus, kuid rüüsteretki Soome aladele võeti hiljemgi ette.

Uusajal

Aastal 1590 valmis väejuhi ja arhitekti Peter Bagge juhendamisel puidust ja muldvallidest linnus, mida oli hakatud ehitama tugipunktiks ja varustusbaasiks kuningas Johann III käsul sõjaretkedeks põhjapoolse Vene Karjala vastu. Linnus ehitati valmis, kuid sõjakäik ei olnud edukas.

Aastatel 1596–1597, kui soome talupojad rootsi võimude vastu Nuiasõjas üles tõusid, mängis ka linnus sõjasündmustes teatud rolli.

8. aprillil 1605 andis Rootsi kuningas Karl IX Isak Behmile käsu rajada Kajaani linnus ja ehitada ümber Oulu linnus. Puitlinnus tuli lammutada ja ehitada suurem ja tugevam kivilinnus, sinna kõrvale tuli asutada ka uus linn. Juba sama aasta jaanuaris oli kuningas saatnud ehitusmaterjalide ja varustusega tööde ettevalmistamiseks teele Daniel Hjorthi ja Juho Pietarinpoja. Kuningal oli plaan sõjakäikudega Vene Karjalasse allutada endale kogu Lapimaa ja Karjala Valge ja Põhja-Jäämereni välja. Hiljem langes Behm kuninga ebasoosingusse, kuna vallutusretked ei õnnestunud. Samuti venis linnuseehitus, kuna ümbruskonnast töödele kamandatud talupojad olid tigedad uute koormiste ja kohustuste peale ja suhtusid ehitustöödesse ükskõikselt.

1609. aastaks oli linnuseehitus veel lõpetamata, kuid kogu Koola-sõjakäigu varustus ja väed olid juba kohal. Sõjakäik ilmselt raskete olude tõttu ebaõnnestus. Aastal 1610 saadeti uus mees vägesid juhtima, kuid mitte kellelgi ei õnnestunud Koola poolsaarele tungida ja sõjalised eesmärgid jäid saavutamata. Tollal oli linnusegarnisonis kuni 100 meest ja linnas elas umbes 400 inimest. Linnuse hiilgeaeg jäi lühikeseks. Kuningas Karl IX järglase Gustav II Adolfi huvid olid suunatud Kesk-Euroopa poole. Oulu linnus jäi tähelepanu alt välja ja hakkas lagunema.

Jaanuaris 1616 külastas Oulu linnust ja peatus seal päeva saksa hertsog Adolf Nicklassen von Steinkallenfels koos kaaskonnaga. Teda võõrustas linnusemõisa valitseja Johann Patkull. Säilinud on andmed toimunud pidusöögist: 44 kannu ehk 115 l reinveini, pool tünni saia, tünn leiba, 130-liitrine vaat saksa õlut, 20 naela võid, 10 kg rasva, 10 kg pekki, 4 lammast, terve härg, 16 kana, 1 hani ja 20 muna. Edasi suundus hertsog Tornio kaudu Rootsi ja sealt kodumaale.

1636 aasta alguses saabus Kajaani linnusest 20-aastaselt asumiselt Oulusse endine Uppsala ülikooli professor jesuiit Johannes Messenius. Ta oli läinud vastuollu Rootsi kuningatega ja saadeti Gustav II Adolfi poolt koos perega pagendusse Rootsi riigi äärealadele. Vangistuses kirjutas Messenius Rootsi riigi ajaloo "Scondia Illustrata". Oulust tal lahkuda ei lubatud, seal ta järgmisel aastal suri ja maeti 8. veebruaril 1637 sealsesse toomkirikusse.

1640. aastateni olid linnuses veel Pohjanmaa lääni kuberneri residentsiruumid alles. Isegi kuningas külastas linnust paar korda. XVII sajandi keskpaigaks oli linnus siiski muutunud lihtsalt valvega arsenaliks, kuberner ja käsknikud kolisid mujale ja linnusesse jäid elama vaid mõned sõdurid ja vangid.

Aastal 1670 sai linnus tulekahjus kannatada ja hiljem kasutati seda põhiliselt vanglana.

1689. aasta suvel toodi Oulu linnusesse vangi Käkisalmist pärit Matti Juhonpoikka. Teda oli sunnitud sõduriks, kuid ta põgenes ja tabati. Linnuses hoiti teda üksikvangistuses, kuna ta oli joodik ja halbade elukommetega. Ta olevat tundnud nõiasõnu, osanud igal ajal tuld tekitada, aga samuti nii inimeste kui ka loomade haigusi ravitseda. Näiteks ravis ta terveks sõjakohtuniku Jacob Tawaststjerna hobuse. Kuna ta tegeles nõidusega, siis tollaste nõiaprotsesside tuules mõisteti ka tema üle kohut. Asi jõudis apellatsioonini, kuid novembris 1690 ta suri oma kambris.

29. märtsil 1715, Põhjasõja ajal, pärast seda kui rootslased olid taganenud Oulu linna, hõivasid venelased vastupanuta tühja linnuse ja põletasid selle puitosad maha ning lõhkusid relvastuse. Rootslaste suurem armee oli Soomest lahkunud juba aastal 1714.

31. juulil 1793 hävis linnus lõplikult. Kell 22:45 lõi pikne linnusekeldri puitosadesse ja süütas need. Selle tagajärjel süttis püssirohi keldris ja kogu linnus lendas õhku. Kaasaegne Sara Wacklin kirjutas sellest hiljem oma raamatus "Sada meenutust Österbottenist": "Tohutud kivimürakad lendasid läbi katuste ja tungisid kukkudes sügavale maasse. Hoonetel ja kirikul lendasid uksed ja aknad eest, lühtrid kukkusid alla, kellad lõid, laiali lebasid inimeste jäsemed..."

Aastal 1828 korrastati ja remonditi Oulu Linnaühingu eestvõttel järelejäänud varemeid ja taastati osa purunenud kivikeldrist.

1870. aastatel pööras lagunevatele varemetele tähelepanu Oulu lääni kuberner Otto Nyberg. Tal õnnestus saada linnusevaremete restaureerimiseks riiklikke vahendeid. Linnuseala hakati kujundama pargiks.

Aastal 1875 ehitas Oulu Merekool linnuse vundamendi peale õppe eesmärgil tähetorni. Hoone arhitekt oli Volmar Westling.

1907. aastal pildistas ja kaardistas linnusevaremeid Soome arheoloogiakomisjoni (tollase muinsuskaitse kõrgeim asutus) kuraator J. Rinne.

1912. aastast alates on tähetornis peetud suvekohvikut. Enne Talvesõda ja sõja ajal pidasid seal kohvikut Oulu Lotta Svärdi naised.

1943. aastal kaevas O. E. Kivistö Linnusesaarele paarkümmend proovišurfi, kuid neis saadud leiuaines jäi väheseks.

1950. aastatel viis Põhja-Pohjonmaa muuseumi peavarahoidja Ahti Paulaharju läbi linnusevaremete uuringud ja valmistas saadud andmetele tuginedes linnuse maketi.

1962. aastal võeti säilinud linnusevaremed muinsuskaitse alla. Keldrikorrusel on väike näitus linnuse ajaloost.

1980. ja 1982. aastal tegi Linnusesaarel väljakaevamisi Põhja-Pohjanmaa muuseum. Uuriti ka vanu vuuke ja müüriladu keldris ning hoone struktuuri. Saadud leiuaines pärines XVII ja XVIII sajandi vahetusest.

2005. aastal sooritas linnuse asukohas väljakaevamisi Oulu Ülikool.

2007. ja 2011. aastal tehti linnusealal uurimis- ja rekonstrueerimistöid seoses valli veevärava rekonstrueerimistöödega.

Oulu linnuse ülemad

1605–1610 Isak Behm 1610–1612 Eerik Peterson Haare 1612–1618 Kristoffer Pröfweck (Prövich) 1618–1621 Helge Jesperson 1621 Yrjö Johanson 1622–1623 Erik Thomason 1623–1631 Erik Peterson Rooth 1631–1634 Israel Olofson 1634–1650 Peter Jacobson Tysk 1651–1653 Nilo Antisson Björn

1654–1664 Gabriel Mattson Forsman 1669–1674 Mårten Linderoth 1675–1680 major Johan Peterson Forsman 1680–1683 major Johan Peterson Forsman 1684–1693 major Kristoffer Bylow (Bylov, Bülou, Bilow) 1693–1698 kapten Henrik Gråå 1698 Jakob Skruf 1699–1713 major Nils Silfverbagge 1713–1715 major Johan Berndt Zattler 1715–1716 ülemleitnant Johan Henrik Fieandt

Ehitus

Kaitseehitis moodustas põhiplaanilt peaaegu ruudukujulise laagerkastelli, mis paiknes muldvallidel ja asus Oulu jõe suudmes saarel ning sai suveperioodil seetõttu kasutada ka veekaitset. Kastelli lõunapoolne alumise korruse müür on 34 m pikk, 4 m kõrge ja 0,7 m paks. Idapoolne müür on veidi kõrgem ja paksem. Linnuse neljas nurgas olid väikesed puidust tornid, värav asus lääneküljel. Linnuse kindlustused ja kastelli sisehoovi hooned ehitati graniidist, tellistest ja puidust. Kastelli muldkindlustusi ümbritsesid hiljem ida-, põhja- ja lääneküljest vallikraavid, mida sai vajadusel veega täita. Linnust kasutati peamiselt aidana ja sõjavarustuse laona, mõnda aega elas seal ka Rootsi kuninga määratud Pohjonmaa (rootsi keeles Österbotten) kuberner. Viimast kivilinnust pole kunagi piiramisega vallutatud. Pärast 1670. aasta tulekahju kasutati linnusekompleksi peaasjalikult vanglana.

Praegune seisukord

Tähetorn Oulu linnuse keldri peal, juuli 2016

Linnusest on säilinud kunagise kastelli kivivundament ja keldrid ning osaliselt ringmüürkastelli muldvallid. Merepind on maakerke tulemusena seal langenud mitu meetrit ja ilmselt linnuse ehitamise ajal loksusid lained vastu kastellimüüri.