Narkomaania

Uimastisõltuvus (narkomaania) on sõltuvushäire, mis on uimastite tarvitamise tagajärjel ajus toimunud patofüsioloogiliste muutuste tõttu tekkinud.

Narkootiliste ainete all on siin mõistetud lisaks legaalsetele uimastitele (alkohol, nikotiin, olmekeemia hulka kuuluvad saadused) veel õigusaktides sätestatud korras koostatud nimekirjades loetletud ained ning ka nende ainete stereoisomeere, estreid, eetreid või soolasid.

Kliinilised tunnused

Uimastisõltuvuse peamiseks tunnuseks on inimese võimetus igapäevaelus ilma sõltuvusaineta hakkama saada. Rangelt võttes tuleb uimastisõltuvusena käsitleda ka suitsetamist, sest nikotiinisõltlasel tekkivad märgatavad tervisehäired nikotiini vajakajäämisel. Kuid kuna suitsetamine on teatud ühiskondades täiesti või mingil määral aktsepteeritud, siis ei peeta seda üldiselt uimastisõltuvuseks.

Sõltuvusaine vajakajäämisel tekivad mitmesugused häired nii psüühikas kui ka somaatikas.

Tüüpilised tunnused on järgmised:

• soov ainet tarvitada
• ärrituvus
• unehäired
• valud
• alkoholismi korral üsna sageli psühhoos

Sümptoomkompleksi, mis hõlmab ülaltoodud ilminguid, nimetatakse võõrutusseisundiks.

Diagnostika

Diagnostika aluseks on

• haiguse anamnees;
• laboratoorsed uuringud – narkootiliste ainete sisalduse mõõtmine isiku eritistes ja kehavedelikes, tavaliselt uriinis. Näiteks kui isik väidab, et ta tarvitab oopiumit, aga oopiumit uriinis ei õnnestu avastada, on tegemist simulatsiooniga. Põhjuseks võib olla näiteks soov pääseda tegevteenistusest.

Narkomaania kliinilised tunnused avalduvad juhul, kui inimene ei saa vastavat ainet. Aine kättesaadavuse korral ei ole võimalik intervjuu põhjal narkomaaniat diagnoosida, kui narkomaan seda ei soovi. Aine regulaarse kättesaadavuse korral tunneb inimene end hästi ja mingeid spetsiifilisi kaebusi tervise osas ei esitata. Sel juhul aitavad diagnoosi püstitada vaatlus ja laboratoorne diagnostika:

• tunnusmärgid kehal. Kui tegemist on süstitava narkootikumiga (näiteks opioidid), siis on vaatlusel võimalik täheldada süstimise jälgi – rohked armistumised ja värsked torkejäljed veenide ja kubemekanali kohal.
• eritistes ja kehavedelikes narkootikumi korduv sedastamine. Paljud narkootikumid on kehavedelikes määratavad kuni 2 nädalat pärast narkootikumi tarvitamist.

Kui tegemist on suu kaudu manustatava või sisse hingatava ja kiiresti organismist elimineeruva narkootikumiga (alkohol, orgaanilised lahustid), võib diagnoosi püstitamine ambulatoorsetes tingimustes olla üsna problemaatiline. Patsiendi eitava suhtumise korral on abistavaks vahendiks objektiivsed andmed patsiendi suhtlusringkonnast.

RHK-10 järgi eristatakse järgmisi narkomaania alaliike:

• F10.2 – F10.7 – Alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvus – alkoholism
• F11.2 – F11.7 – Opioidide (oopium, heroiin, metadoon, α-metüülfentanüül) tarvitamisest tingitud sõltuvus – morfinism
• F12.2 – F12.7 – Kannabinoidide (marihuaana, hašiš) tarvitamisest tingitud sõltuvus
• F13.2 – F13.7 – Rahustite või uinutite (bensodiasepiinid, barbituraadid) tarvitamisest tingitud sõltuvus
• F14.2 – F14.7 – Kokaiini tarvitamisest tingitud sõltuvus – kokainism
• F15.2 – F15.7 – Muude stimulaatorite (amfetamiin) tarvitamisest tingitud sõltuvus
• F16.2 – F16.7 – Hallutsinogeenide (LSD, meskaliin) tarvitamisest tingitud sõltuvus
• F17.2 – F17.7 – Tubaka tarvitamisest tingitud sõltuvus – nikotinism
• F18.2 – F18.7 – Lenduvate lahustite (bensiin, nitrolahusti, atsetoon) tarvitamisest tingitud sõltuvus – toksikomaania
• F19.2 – F19.7 – Mitmete või muude narkootiliste ainete tarvitamine.

Ravi

Narkomaania põhjuslikku ravi 2010. aastal veel ei tunta.

Morfinismi korral rakendatakse metadoonasendusravi. Ka nikotismi korral on olemas vastavad asendusravi võimalused – nikotiini sisaldavad plaastrid, mis leevendavad suitsetamisest loobumise perioodil esinevaid võõrutusnähte.

Psühholoogiline ravi

Inimeste käitumist analüüsivas psühholoogiakirjanduses ja kliinilistes uuringutes on kasutatud mitmesuguseid sekkumismeetodeid: kognitiivne paariteraapia, motivatsioonivestlused, kogukonda tugevdav lähenemine, käitumisteraapia, kriisiolukordade juhtimine. Need aitavad maha suruda vajadustunnet ja vaimset ärevust, parandavad ravile keskendumist ja õpetavad uusi tegutsemisoskusi, kergendavad võõrutusnähtusi ja vähendavad võimalusi tagasi langeda.

Lastel ja noorukitel omab kognitiivne käitumisteraapia ja pereteraapia praegu kõige rohkem uurimuslikke tõendeid, kuidas ravida mõnuainete tarvitamise sõltuvusprobleeme. Mitmed uuringud kasutavad ka ökoloogilist perekonnapõhist ravi ja grupi kognitiiv-käitumisteraapiat. Neid raviviise saab kasutada paljudes erivormides, mida on ka erineva intensiivsusega uuritud. Uuringud on näidanud, et grupile suunatud kognitiivne käitumisteraapaia teeb kõige efektiivsemaks see, et seal saavad osalised arendada oma sotsiaalseid oskusi, arendada sobivaid emotsioonide kontrollimise tehnikaid ja teisi inimestevahelisi suhtlusoskusi. Mõned integreeritud ravimismudelid, kus kombineeritakse erinevate ravivõtete osi võivad samuti olla efektiivsed. Noorukite puhul on narkootikumide kasutamise vähendamiseks osutunud kasulikuks motivatsiooniintervjuud.

Prognoos

Et narkomaania spetsiifilist ravi aastal 2010 ei tuntud, siis oli prognoos tervistumisele halb.

Eri ainete korral on prognoos paranemisele erinev:

• nikotiini korral hea;
• kannabinoidide korral hea;
• alkoholi korral halb;
• opiaatide korral väga halb;
• hallutsinogeenide korral suhteliselt hea, sest nad ei tekita füüsilist sõltuvust;
• kokaiini korral väga halb.

Kirjandus

• Kristjan Port: narkomaania on arstide seas pööraselt suur probleem, 14. aprill 2015
• Anna Põld, Kristjan Port narkomaaniast arstide seas: mul ei ole raske vabandust paluda nende käest, kelle väärikust on kahjustatud, aga probleem on endiselt olemas, 15. aprill 2015
• Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja probleemid praktikas