Nõmm-liivatee
Nõmm-liivatee ehk üldkeeles nõmmeliivatee (Thymus serpyllum) on huulõieliste sugukonna liivatee perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas õistaim.
| Nõmm-liivatee | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Huulõielised Lamiaceae |
| Perekond |
Liivatee Thymus |
| Liik |
Nõmm-liivatee |
| Binaarne nimetus | |
|
Thymus serpyllum L. | |
Nimetus
muudaLadinakeelne perekonnanimi Thymus tuleneb Theophrastosel esineva, arvatavasti liivateed tähendava, kreekakeelse sõna θύμος (thymos) ladinapärasest kujust. Liigiepiteet serpyllum on muu hulgas Plinius Vanemal esinev liivateed tähistav ladina sõna, mis on laenatud kreeka sõnast ἕρπυλλος (herpyllos), mis arvatavasti tähendas liivateeliiki Thymus sibthorpii[1][2].
Nõmm-liivatee rahvapärased nimetused on punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee ja rabanduserohi.
Morfoloogia
muudaNõmm-liivatee on 3–10 cm kõrgune pool-kääbuspõõsas.
Õied
muudaMõlemasugulised lühiraolised ühe sümmeetriateljega õied on koondunud tihedasse peajasse õisikusse. Nii tupp kui ka kroon on liitlehised. Tupp on kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Kroon on erksavärviline, roosakaslilla, harvem valkjas, 5–7 mm pikkune[3].
Viljad
muudaViljad on ellipsikujulised beežikad 0,6 mm pikkused pähklikesed[3].
Lehed
muudaNõmm-liivateel on suhteliselt paksud lihtlehed, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga. Lehed on tavaliselt paljad, ülaküljel läikivrohelised, alaküljel tuhmimad, veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed. Lehed asetsevad varrel vastakuti.[3]
Varred
muudaNõmm-liivateel on peenikesed, lamavad, puitunud, ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid, õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega.[3]
Maa-alune osa
muudaNõmm-liivateel on rohkesti harunev hästi arenenud sammasjuurestik. Sellest on osa küllaltki maapinna lähedal, kuid osa võib tungida ka 0,5 m sügavusele mulda[3].
Paljunemine
muudaNõmm-liivatee paljuneb seemnetega, mis valmivad alates augustist. Taime varred juurduvad ja nii laieneb leviala igal aastal 1–3 cm võrra. Paljundada saab ka vegetatiivselt varrepistikutega[3].
Kasvukoht
muudaEelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel.
Kasutamine
muudaKasutatakse ürti, mis koosneb lehtedest ja õitest. Kogutakse õitsemise ajal.
Nõmm-liivateel pole nii tõhus köhavastane mõju kui aed-liivateel, kuid selle ürditee on röga lahtistava, palavikku alandava ning gripivaevusi leevendava toimega. Välispidiselt leevendab limaskesta- ja nahapõletikke ning kõrvaldab ebameeldiva lõhna suus.
Toiduainetetööstuses maitsestatakse nõmm-liivatee pulbri või nõmm-liivateest saadud eeterliku õliga lihakonserve. Õli on kasutusel ka parfümeeriatööstuses.
Nõmm-liivatee on väga hea meetaim.
Ajalugu
muudaNõmm-liivateed tunti juba antiikajal. Dioskorides kiitis nõmm-liivateed kui head vahendit "raske hingamise", nägemisnõrkuse, isupuuduse ja kõhuusside vastu. Taimest saadud eeterliku õliga desinfitseeriti Esimese maailmasõja ajal sõdurite haavu ja haiglaruume. Nõukogude Liidus tohterdati nõmm-liivatee tõmmisega kroonilisi alkohoolikuid. See parandas haigete enesetunnet, kergendas pohmelust, vähendas südamepekslemist, hirmutunnet ja värinaid[4].
Vaata ka
muudaViited
muudaVälislingid
muuda- Nõmm-liivatee andmebaasis eElurikkus
