Nõmm-liivatee

taimeliik

Nõmm-liivatee ehk üldkeeles nõmmeliivatee (Thymus serpyllum) on huulõieliste sugukonna liivatee perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas õistaim.

Nõmm-liivatee

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Huulõielised Lamiaceae
Perekond Liivatee Thymus
Liik Nõmm-liivatee
Binaarne nimetus
Thymus serpyllum
L.

Nimetus

muuda

Ladinakeelne perekonnanimi Thymus tuleneb Theophrastosel esineva, arvatavasti liivateed tähendava, kreekakeelse sõna θύμος (thymos) ladinapärasest kujust. Liigiepiteet serpyllum on muu hulgas Plinius Vanemal esinev liivateed tähistav ladina sõna, mis on laenatud kreeka sõnast ἕρπυλλος (herpyllos), mis arvatavasti tähendas liivateeliiki Thymus sibthorpii[1][2].

Nõmm-liivatee rahvapärased nimetused on punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee ja rabanduserohi.

Morfoloogia

muuda

Nõmm-liivatee on 3–10 cm kõrgune pool-kääbuspõõsas.

Õied

muuda

Mõlemasugulised lühiraolised ühe sümmeetriateljega õied on koondunud tihedasse peajasse õisikusse. Nii tupp kui ka kroon on liitlehised. Tupp on kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Kroon on erksavärviline, roosakaslilla, harvem valkjas, 5–7 mm pikkune[3].

Viljad

muuda

Viljad on ellipsikujulised beežikad 0,6 mm pikkused pähklikesed[3].

Lehed

muuda

Nõmm-liivateel on suhteliselt paksud lihtlehed, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga. Lehed on tavaliselt paljad, ülaküljel läikivrohelised, alaküljel tuhmimad, veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed. Lehed asetsevad varrel vastakuti.[3]

Varred

muuda

Nõmm-liivateel on peenikesed, lamavad, puitunud, ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid, õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega.[3]

Maa-alune osa

muuda

Nõmm-liivateel on rohkesti harunev hästi arenenud sammasjuurestik. Sellest on osa küllaltki maapinna lähedal, kuid osa võib tungida ka 0,5 m sügavusele mulda[3].

Paljunemine

muuda

Nõmm-liivatee paljuneb seemnetega, mis valmivad alates augustist. Taime varred juurduvad ja nii laieneb leviala igal aastal 1–3 cm võrra. Paljundada saab ka vegetatiivselt varrepistikutega[3].

Kasvukoht

muuda

Eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel.

Kasutamine

muuda

Kasutatakse ürti, mis koosneb lehtedest ja õitest. Kogutakse õitsemise ajal.

Nõmm-liivateel pole nii tõhus köhavastane mõju kui aed-liivateel, kuid selle ürditee on röga lahtistava, palavikku alandava ning gripivaevusi leevendava toimega. Välispidiselt leevendab limaskesta- ja nahapõletikke ning kõrvaldab ebameeldiva lõhna suus.

Toiduainetetööstuses maitsestatakse nõmm-liivatee pulbri või nõmm-liivateest saadud eeterliku õliga lihakonserve. Õli on kasutusel ka parfümeeriatööstuses.

Nõmm-liivatee on väga hea meetaim.

Ajalugu

muuda

Nõmm-liivateed tunti juba antiikajal. Dioskorides kiitis nõmm-liivateed kui head vahendit "raske hingamise", nägemisnõrkuse, isupuuduse ja kõhuusside vastu. Taimest saadud eeterliku õliga desinfitseeriti Esimese maailmasõja ajal sõdurite haavu ja haiglaruume. Nõukogude Liidus tohterdati nõmm-liivatee tõmmisega kroonilisi alkohoolikuid. See parandas haigete enesetunnet, kergendas pohmelust, vähendas südamepekslemist, hirmutunnet ja värinaid[4].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Lewis & Short
  2. LSJ
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Nõmm-liivatee
  4. Raal, A,. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest, Valgus, 2005

Välislingid

muuda