Mwambutsa IV Bangiricenge (1912 Nyabitogi, Muramvya provints26. aprill[viide?] või 1. mai[viide?] 1977 Genf) oli Burundi kuningas (mwami) 16. detsembrist 1915 kuni 8. juulini 1966.

Ta oli ganwa päritolu ja kuulus Ntwero dünastiasse. Eelmine kuningas oli tema isa Mutaga IV ja järgmine kuningas oli tema poeg Ntare V. Tema ema oli Mutaga IV teine abikaasa Ngezahayo, kes kuulus Muyagisaka sugukonda.

Isa suri 30. novembril 1915, kui Bangiricenge oli kolmeaastane[1]. Bangiricenge oli isa noorem poeg, kelle isa oli valinud troonipärijaks. Traditsiooni kohaselt krooniti ta 16. detsembril 1915 Mucece ja Nyavyamo jõe liitumiskohal. Ta võttis nimeks Mwambutsa. Tseremoonial osales ka Saksamaa resident major Langenn von Steinkeller (Burundi oli sel ajal Saksamaa protektoraat).

Kuni 1917. aastani oli regendiks kuninganna Nidi Ririkutima. Jooksva halduse ja kuninga hariduse eest võttis vastutuse regentnõukogu, kuhu algselt kuulusid Mwezi IV vend Ntarugera, Mwezi IV pojad Gisabo, Karabona ja Nduwumwe ning kuninganna Nidi Ririkumutima, kes nõukogu juhtis. Kui Ntarugera 1921 suri, võeti regentnõukogusse Baranyanka ja mwezi Nyemana.

Õukonnaintriigid, mis viisid kuningas Mutaga IV surmani ja kuninganna Ngehazayo kägistamiseni, olid iseloomulikud ka uue kuninga esimestele valitsemisaastatele. Nimi "Bangiricenge" on kahemõtteline: ta võib tähendada 'mind nõustatakse arukalt' või 'minu vastu intrigeeritakse jultunult'.

On väidetud, et Mutaga IV tegelik poeg kägistati Ririkutima ässitusel koos tema ema Ngezahayoga ning asendati Karabona pojaga.[2]

Noort kuningat kasvatati traditsioonilises ümbruses Muramvyas ning hiljem Belgia koloniaaladministratsiooni hoole all Gitegas. Lapsepõlves viibis kuningas meeleldi islami vaimulike seltsis. Haridus, mille kuningas sai, oli piiratud (Lipschutz, Rasmussen 1989:164). Kuningas omandas pleiboi kuulsuse (Lipschutz, Rasmussen 1989:165). Lihtinimeste seas oli ta populaarne.

Mwambutsa IV valitsemise algaastatel läks Burundi Esimese maailmasõja käigus Saksamaa võimu alt Saksa Ida-Aafrika koosseisust Belgia võimu alla. Aastal 1919 sai Belgia Rahvasteliidult mandaadi Urundi valitsemiseks. Belglased säilitasid traditsioonilise kuninga valitsemise ja olemasoleva poliitilise struktuuri. Kirik kontrollis haridust ja riik kuulutati kristlikuks. Et ära kasutada haridusvõimalusi ja kindlustada oma domineerimist, võtsid tutsid vastu kristluse.

Aastal 1931 sai kuningas täisealiseks ja ta seati Muramvyas troonile. Alates 1931. aastast määras kuningas kõik allpealikud (varem oli see ganwa eesõigus).

Aastal 1946 sai Ruanda-Urundi ÜRO mandaadiga Belgia hooldusterritooriumiks. 1950ndatel oli kuninga mõju väike (Lipschutz, Rasmussen 1989:165). Aastal 1958 sai ta tiitli Tema Majesteet. 14. juulist 1952 sai kuningas uusi eesõigusi, sealhulgas pealike mõjupiirkondade piiride määramine ja politseinike palkade ja maksude määramine.

Kuningas määras 1961. aasta valimiste eelse ajutise valitsuse koosseisu. Septembris 1961 toimusid ÜRO vaatlejate juuresolekul Ruanda-Urundi Rahvuskogu valimised. Kuningas kuulutas end väljaspool parteisid olevaks. Peaministriks sai prints Louis Rwagasore, kes vähem kui kuu aja pärast mõrvati. Kroonprintsiks sai prints Caroli, kes õppis Šveitsis. Louis Rwagasore mõrvamine tõi kaasa hutude ja tutside konflikti ning eraldi riikide Rwanda ja Burundi moodustamise. 20. jaanuaril 1959 palus kuningas Belgialt eraldi riigi moodustamist.

Kui Burundi sai 1. juulil 1962 iseseisvaks, lõi ta konstitutsioonilise monarhia. Kui augustis 1962 puhkes juhtimiskriis, mis ähvardas paisuda avalikuks vägivallaks, valiti kuninga algatusel Uprona täitevkomitee. Ta koondas järk-järgult võimu enda kätte (Lipschutz, Rasmussen 1989:165). Riigis olid hutude ja tutside konflikti tõttu rasked ajad. Vähemalt kolm peaministrit mõrvati. Et mõlemale poolele vastu tulla ja oma positsiooni kindlustada, pidi ta peaministreid sageli vahetama. Ministriteks olid peaaegu pooleks hutud ja tutsid. Kuningas hoidis mõõdukat kurssi ja püüdis hutusid emantsipeerida. Juunis 1963 sekkus kuningas isiklikult, et vabastataks Rahvuskogu esimees Thaddée Siryuyumunsi, kelle André Muhirwa valitsus oli arreteerinud kahtlustatuna vandenõus.

Aastal 1964 tapsid hutu äärmuslased Mwambutsa IV ainsa venna prints Ignace Kamatari.

15. jaanuaril 1965 mõrvati peaministriks määratud poliitik Pierre Ngendandumwe tutsist püssimehe poolt mõned päevad pärast peaministriks nimetamist ja enne valitsemise moodustamist. Teised mässajad ründasid kuningalossi, kuid kuningal õnnestus end ülakorrusel varjata, kuni talle ustavad väed lossi tagasi vallutasid. 43 hutudest politseinikku mõistis sõjatribunal kiiresti surma ja nad lasti Bujumbura staadionil maha. Maal hakkasid hutud tutsisid tapma ja nende külasid põletama.

Mais peetud valimised võitsid hutud, kuid kuningas nimetas peaministriks tutside liidri Léopold Biha. Radikaalsetele hutudele (eriti sõjaväes) see ei meeldinud. Septembris 1965 peaminister mõrvati. 18. oktoobril 1965 püüdis võimu haarata peamiselt hutudest koosnev armee- ja sandarmiohvitseride rühmitus. Püüti vallutada kuningaloss. Tutsist kapteni Michel Micombero juhtimisel tapeti peaaegu kõik hutudest poliitikud ja putš suruti maha. Samuti tapeti tuhandeid hutusid, kes olid mässu pooldanud.

24. märtsil 1966 seadis kuningas regendina valitsema oma poja kroonprints Charles Ndizeye.

1965. aastast oli kuningas ühtlasi kultuuriminister.

8. juuli 1966 panid prints Charles ja kaitse riigisekretär kapten Michel Micombero toime riigipöörde. Prints Charles sai riigipeaks (Ntare V; krooniti septembris Muramvyas) ja Micombero peaministriks. Micombero saatis parlamendi laiali, täitis valitsuskabineti endale ustavate ohvitseridega ning lõpuks kukutas 28. novembril 1966 kuningas Ntare V, kui too oli ametlikul visiidil Kongos. Burundi kuulutati vabariigiks ja Micombero sai presidendiks.

Mwambutsa loobus 8. juulil 1966 troonist oma poja kasuks ning põgenes Šveitsi, kus ta elas elu lõpuni. Ta elas Genfis rue des Alpesil ning hiljem Meyrinis. Esialgu avaldas ta Burundis toimuva vastu protesti (Lipschutz, Rasmussen 1989:165). Hiljem oli ta kodumaa poliitilisest elust kõrval. Intervjuus ajalehele Remarques africaines ütles ta 1972: "Minu jaoks on alati olnud üksainus Burundi rahvas, mis koosneb võrdsetest osadest. Ma pole kunagi sallinud vähimatki diskrimineerimist tutside, hutude, tvaade ja ganwa vahel."

Ntare V rööviti Ugandast ning tapeti Micombero võimu ajal 29. aprillil 1972 ning heideti ühishauda.

Mwambutsa IV suri infarkti. Ta maeti Meyrini, Meyrini kalmistule.

Aprillis 2012 taotles Burundi valitsus Šveitsi võimudelt kuninga põrmu kodumaale viimist[3] seoses Burundi iseseisvuse 50. aastapäeva pidustustega[4] ning rahvuslikku leppimist edendava žestina. 15. mail tema põrm ekshumeeriti Meyrini valla võimude loal. Põrm on kavas lennukiga ära viia 23. mail ning matta 25. mail Muramvyasse. Mwambutsa perekonnaliikmed, eriti printsess Esther Kamatari, on põrmu kodumaale viimise vastu, apelleerides austusele kuninga mälestuse vastu, sest kuningas oli oma testamendis selle vastu, et tema põrm puhkaks Burundis.[5]

Tunnustus muuda

1. juulil 1962 asutas kuningas Kuningliku Rwagasore ordu, Kuningliku Rwagasore ordu ja Kuningliku Karyenda ordu ning hakkas nende suurmeistriks.

Perekond muuda

Mwambutsa IV abikaasad olid Thérèse Kanyonga (mwami Mutaga III otsene järeltulija) ja Baramparaye.

Esimese abikaasaga abiellus kuningas 24. detsembril 1930[viide?] või 1932[viide?]. Neil sündisid poeg kroonprints Louis (Rudoviko) Rwagasore (10. jaanuaril 1932 ning tütred printsess Rose Paula Iribagiza ((Rose Paula Iribagiza); 20. märtsil 1934) ja printsess Régina Kanyange 16. juunil 1935). Aastal 1945[viide?] või 1946[viide?] nad lahutasid.

13. juulil 1946 abiellus kuningas Baramparayega. 1947. aastal sündis nende poeg Caroli (Charles) Ndizeye, kellest hiljem sai kuningas.

Viited muuda

  1. royalark.net
  2. Joseph Gahama. Le Burundi sous administration belge: la période du mandat 1919-1939, KARTHALA Ed: 1983, ISBN 2-86537-089-5, lk 98.
  3. Tribune de Genève, 30. aprill 2012, [1]
  4. afriscoop.net, 17. mai 2012, [2]
  5. IWACU, 19. mai 2002, [3]

Kirjandus muuda

  • Mark R. Lipschutz, R. Kent Rasmussen. Mwambutsa IV. – Dictionary of African Historical Biography, 1989, lk 164–165.

Välislingid muuda