Must leeder

Must leeder (Sambucus nigra) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv 4-10 meetri kõrgune põõsas.[1]

Must leeder
"Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra
"Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Uniohakalaadsed Dipsacales
Sugukond Kuslapuulised Caprifoliaceae
Perekond Leeder Sambucus
Liik Must leeder
Binaarne nimetus
Sambucus nigra
Linnaeus

Rahvapärased nimetusedRedigeeri

Nimi leedripuu on tulnud saksakeelsest sõnast Flieder ja seetõttu on mustal leedril rahvapärastes nimetustes arvukalt saksamaa eesliitega nimesid, näiteks saksamaa lodjapuu, saksamaa õispuu.[2]

Samuti on rahvas endistel aegadel üle Eesti tundnud leetripuud ning arvatavalt just selle nime tõttu joonud leedriõieteed leetrite vastu.[2]

Samuti on rahvasuus kasutust leidnud leederpuu[2], holundripuu, must pliidripuu, sarikpuu, vleeder, vliidripuu.[3]

LevikRedigeeri

Must leeder on looduslikult kasvav taim suuremas osas Euroopas, enim levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samuti võib teda leida Kaukaasiast ja Väike-Aasiast.[1]

Eestis esineb looduslikult Saaremaal ja mandri lääneosas, sest mujal on talved tema jaoks natuke karmid.[4] Mujal Eestis on võimalik kasvatada ilupõõsana parkides, aedades, metsaservadel, sest esineb ka palju aiavorme, mis on külmakindlamad.[1][4]

On võimeline kasvama väga erinevates tingimustes: nii niiskes kui ka kuivas viljakas mullas, kuid eelistatult päikselises paigas.[1]

KirjeldusRedigeeri

Vaata ka: Leeder

Must leeder on heitleheline põõsas, mis kasvab 4-6 m, mõnel juhul ka kuni 10 meetri kõrguseks[5].

Noore taime tüvi ja oksad on helehallid, kuid ajaga muutuvad need tumedamaks - hallikaspruuniks või halliks. Samuti koor pakseneb ja tekivad pikivaod ehk praod.[1] Oksad on valge säsiga[6] ning see on üks tunnustest, mis aitab musta leedrit eristada punasest leedrist.

LehedRedigeeri

Liitlehed, mis on suured, vastakud, piklikud ja paaritusulgjad. Neil on ebaühtlased saagjad servad.[1][6] Tavaliselt esineb ühel liitlehel 5 lehekest.[7] Lehed on pealt rohelised, alt sinakasrohelised.[8]

Lehestik ja noored võrsed lõhnavad hõõrudes või purustades ebameeldivalt, sest leedri lehed sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide, millest vabaneb ensüümi toimel iseloomuliku lõhnaga vesiniktsüaniid ehk sinihape.[1][9]

 
Leedriõied

ÕiedRedigeeri

Leeder on hermafrodiit ehk kahesuguline taim.[10] Tema valged või kollakasvalged õied on tugevalt lõhnavad ning koondunud 10–25 cm läbimõõduga pealt lamedatesse rohkeõielistesse õisikutesse - ebasarikatesse. Iga õis on 5–6 mm läbimõõduga ja viie kroonlehega.[1][6] Õitsemisperiood harilikult juunist juulini[6], üksikuid õisikuid puhkeb veel septembriski.[4]

Keemilistest ühenditest sisaldavad õied kuni 3% flavonoide, sealhulgas rutiini (1,5%), isokvertsitriini, astragaliini. Värsked õied sisaldavad tsüanogeenset glükosiidi sambunigriini (0,1%), mis ensümaatilisel hüdrolüüsil laguneb vesiniktsüaniidiks ehk sinihappeks, bensaldehüüdiks ja glükoosiks.[1] Sinihape ja tema derivaadid on mürgised, kuid värskete õite kuivatamisel või kuumutamisel need lagunevad.[4]

ViljadRedigeeri

 
Musta leedri marjad

Viljadeks on mustad veripunase mahlaga kolmeseemnelised marjad, läbimõõduga 3–5 mm, mis valmivad hilissügisel ja moodustavad rippuvaid kobaraid. Toorelt marjad punakad. [1][5]

Valminud viljad on söödavad ja need on ainuke osa leedripuust, mis ei ole mürgine.[7] Eestis valmivad marjad ebaühtlaselt ja üsna hilja sügisel.[4]

Need on toiduks ka paljudele loomadele ja lindudele,[11] kes marju süües aitavad edukalt liiki levitada.[9]



AlamliigidRedigeeri

 
Sambucus nigra Black Lace™ - võrreldes tavalise musta leedriga on lehed teravamad ja punakamad.

Mustal leedril on mitmeid lähedases suguluses olevaid taimi ehk Sambucus nigra alamliike, mis kasvavad Aasias ja Põhja-Ameerikas, näiteks Sambucus nigra subsp. canadensis (American Elderberry) [12] ja Sambucus nigra subsp. caerulea[13].

Mõned sordid ja kultiveeritud taimed on eriliste või värviliste lehte või õitega, mille tõttu kasvatatakse neid ka dekoratiivtaimedena.[4]

Näiteks:

Sambucus nigra "Purpurea"[14]

S. nigra "Laciniata"[15]

Sambucus nigra "Black Beauty™" "Gerda"[16]

Sambucus nigra "Black Lace™"[17]

Kasutus kulinaariasRedigeeri

Tumelillakaid leedrimarju võib süüa, kui need on täiesti küpsed. Pooltoorelt on nad kergelt mürgised.[18] Leedripuu kõik rohelised osad on mürgised neis sisalduvate tsüanogeensete glükosiidide (Vedel & Lange 1960) tõttu. Marjadest saab valmistada moosi ja tarretist ning kasutada neid kastmetes ja muudes toitudes.

Põhja-Euroopas ja Balkanil on levinud leedriõie nuppudest valmistatavad teed ja leotised. Nii marjadest kui ka õitest tehakse veini. Samuti tehakse õitest siirupeid ja muid veega lahjendatavaid jooke. Need traditsioonilised joogid on olnud maitseinspiratsiooniks mitmetele tuntud karastusjookidele (Fanta Shokata, Freaky Fläder). Õisi saab ka kasta vedelamasse tainasse ja frittida. Skandinaavias ja Saksamaal on traditsiooniliseks toiduks leedrimarjasupp.[19]

 
Leedriõitest siirupi valmistamine

Kasutus meditsiinisRedigeeri

DroogRedigeeri

Droogina kasutatakse peamiselt kuivatatud õisi. Päevane soovitatav annus on 10–15 g. Raviomadusi on ka marjadel, lehtetel ja koores, kuid neid kasutatakse harvem. Põhitoimeaineteks on flavonoidid ja tsüanogeensed glükosiidid.[1]

RaviomadusedRedigeeri

Musta leedri marjad ja õied toimivad suurepäraselt külmetusvastase ravimina. Õitest valmistatud tee on higistamist soodustav, uriinieritust suurendav ja põletikuvastane.[1] Suurendades bronhilima eritumist, aitab ta leevendada köha ning kurgu kuristamine õieleotisega ravib kurgu limaskesta põletikku.[20] Leedriõitest ja nõgeselehtedest (Utrica dioica) teesegu sobib allergilise nohu ja heinapalaviku leevendajaks. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, seega on need head immuunsuse tugevdajad.[21] Rahvameditsiinis on marjadele omistatud higile ajavat ja kergelt lahtistavat toimet. Lehed on samuti lahtistavad ning koor higile ajav, diureetiline ja lahtistav.[1]

Droogi kogumine ja säilitamineRedigeeri

Õige aeg õite kogumiseks on juunis ja juulis[3] siis, kui nad on täiesti puhkenud. Õied eraldatakse hõõrudes kobarast ning soovitatavalt kuivatatakse hästi ventileeritud ruumis või kuumutades maksimaalselt 50 °C-ni. Säilitada kuivas ja otsese valguse eest varjatult. Droogist tee valmistamiseks tuleb tassitäie keeva vee kohta lisada kaks teelusikatäit õitepuru ning lasta 10–20 minutit tõmmata. Parima tervistava mõju saamiseks juua kuumalt ja mitu korda päevas.[20]

Mürgisus ja ohudRedigeeri

Mürgistust võivad põhjustada taime kõik rohelised osad, toored marjad ja kuivatamata õied. Mürgisus tuleneb nendes sisalduvast sambunigriinist, mille ensümaatiliseks lagusaaduseks on sinihape. Marjade küpsemisel ja õite kuivatamisel see ühend kaob ning nad muutuvad ohutuks. Siiski võib pikaajaline tarvitamine tekitada kaaliumivaegust ning see võib omakorda viia südametöö häireteni. Üleannustamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist.[1] Rasedatel ja rinnaga toitvatele naistele on leeder vastunäidustatud.[20]

 
Hans Thoma "Leedripuu all" (1871)

Legendid ja rahvatarkusRedigeeri

Leedripuud on koheldud nii halvaendelise kui ka kurjuse eest kaitset pakkuva taimena. Arvatakse, et enne ristiusu pealetungi oli leeder tähtsal kohal põlisusus ja seotud loodusvaimude ja esivanematega. Leedrit ei tohtinud haavata ning maha raiumisel tuli enne kokku leppida puuvaimuga. Kuna sellised uskumused ei olnud kooskõlas kristliku maailmavaatega on võimalik, et negatiivne maine, nagu tooks leedri nägemine unes haigust ja surma ning puu võib öösiti nõidu ligi meelitada, tekitati tahtlikult.[3] Ka külmetuse raviks on teda ammu kasutatud, kuid tänapäeval on ta pigem unustatud ravimtaim. Samuti on vana komme leedriõitega valmistada veini, mis annavad joogile kergelt uimastav toime.[3] Õite vesitõmmist on kasutatud kirpude tõrjeks[3] ning õiekobara kinnitamine hobuse laka külge aitas ratsutades kärbseid eemale hoida.

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Raal, Ain "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 445, 452–453
  2. 2,0 2,1 2,2 Raivo Kalle ja Renata Sõukand (2013). Eesti looduslikud toidutaimed. Tallinn: Varrak. Lk 236-238. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Raal, Ain „101 Eesti ravimtaime“, Kirjastus Varrak 2013, lk 176–177
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Rein Sander (2011). 101 Eesti puud ja põõsast. Tallinn: Varrak. Lk 122-123. 
  5. 5,0 5,1 RHS A-Z encyclopedia of garden plants. United Michael and Vikram: Dorling Kindersley. 2008. p. 1136. ISBN 1405332964
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Ulve Pihlik (2009). Kasulikud ilutaimed. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 80. 
  7. 7,0 7,1 Toomas Kukk (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 62-63. 
  8. Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo. "HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik.". Tartu: EKM Teaduskirjastus., 2008. Vaadatud 23.02.2021.
  9. 9,0 9,1 Mariliis Lulla. "Musta leedri (Sambucus nigra L.) kasvatamine ja viljade kvaliteet põhjamaade tingimustes". 2020. Vaadatud 23.02.2021.
  10. Taimi Paal (2015). Eesti metsamarjad. Tallinn: Varrak. Lk 144. 
  11. "Common Elderberry" http://www.illinoiswildflowers.info/trees/plants/cm_elder.htm 21-05-2016
  12. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra subsp. canadensis". Vaadatud 23.02.2021.
  13. The Jepson Herbarium, University of California, Berkley. "Sambucus nigra subsp. caerulea". Vaadatud 23.02.2021.
  14. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Purpurea'". Vaadatud 23.02.2021.
  15. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Laciniata'". Vaadatud 23.02.2021.
  16. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Beauty™". Vaadatud 23.02.2021.
  17. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Lace™". Vaadatud 23.02.2021.
  18. Professor Julia Morton, University of Miami
  19. "The Definitive Guide To The Elderberry" http://sunflower-press.com/definitive-guide-elderberry/#fritters 21-05-2016
  20. 20,0 20,1 20,2 Raal, Ain „Taimedes talletuv tervis“, Kirjastus Valgus 2003 , lk 83–85
  21. Chevallier, Andrew „Taimsed ravimid“, Kirjastus Varrak 2010, lk 202–203

VälislingidRedigeeri