Metasekvoia
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Metasekvoia (perekond) |
Metasekvoia (Metasequoia glyptostroboides) on küpressiliste sugukonda metasekvoia perekonda kuuluv heitlehine okaspuu, ainuke säilinud metasekvoialiik.
| Metasekvoia | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Küpressilised Cupressaceae |
| Alamsugukond |
Sooküpressilised Sequoioideae |
| Perekond |
Metasekvoia Metasequoia |
| Liik |
Metasekvoia |
| Binaarne nimetus | |
|
Metasequoia glyptostroboides Hu ja Zheng, 1948 | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Koos ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) ja mammutipuuga (Sequoiadendron giganteum) kuulub metasekvoia sooküpressiliste alamsugukonda.
Levik ja kasvukohad muuda
Metasekvoia kasvab looduslikult Hiinas Sichuani ja Hubei provintsis (ca 30°10' N, 108°45' E) 750–1500 m kõrgusel merepinnast. Ta kuulub eriti ohustatud liikide hulka; säilinud on vaid üks umbes 5000 isendist koosnev looduslik mets. Puud kasvavad raskesti ligipääsetavates kohtades: järskudel nõlvadel ja kuristikes. Puude kasvukohad on varjatud külmade ja kuumade tuulte eest ning kasvupinnaseks on niisked või parasniisked liivased pruunmullad. Muldade pH on 6,5–7. Kliima on pehme, aastane sademete hulk on 1100–1200 mm.[2]
Metasekvoia eelistab varjulist ja niisket kasvukohta. Nagu küpress Taxodium distichum, võib ka metasekvoia kasvada isegi madalas seisvas vees.
Kuigi metasekvoia on Hiinas kaitse all, on käbide kogumine sedavõrd massiline, et puu järelkasvu on see hävitanud. Kui kõrvaliste isikute juurdepääsu looduslikule asurkonnale ei takistata, sureb metasekvoia looduses välja pärast seda, kui praegu vabas looduses kasvavad isendid surevad.
Siiski on ebatõenäoline, et metasekvoia kui liik välja sureb, sest see on nii Hiinas kui välismaal ilutaimena üsna tavaliseks muutunud.
Avastamine muuda
Esimesena kirjeldas mesosoikumist pärinevat fossiili jaapanlane Shigeru Miki 1941. aastal. Kuid juba 1944. aastal leiti Hiinast Hubei provintsist (hiljem ka Sichuanist) seni tundmatute elavate puude salu. Esimestena kirjeldasid metasekvoiat. aastal 1948 Zheng Wanjun ja Hu Xiansu.
Teada on kolm metasekvoia perekonda kuulunud fossiilset liiki: Metasequoia foxii, Metasequoia milleri ja Metasequoia occidentalis, mille kivistisi on leitud paljudest kohtadest põhjapoolkeral.
Metasekvoia on saanud nimetuse sekvoia järgi, kellega ta väliselt sarnaneb, aga erinevalt sekvoiast ajab metasekvoia sügisel okkad maha.
Botaanilised tunnused muuda
Puu on kiire kasvu, sirge tüvega ja kasvab 40–45 meetri kõrgeks. Suurim täheldatud kõrgus on 61 m. Suhteliselt kitsas koonusjas võra on hõre. Oksad on peened, horisontaalsed või veidi püstised. Tüve läbimõõt võib ulatuda kahe meetrini. Tüve tüükaosa on jämenenud ja uurdeline. Koor on tumehall kuni punakaspruun.
Võrsed kinnituvad vastakuti. Erkrohelised okkad on pehmed ja lamedad, 1–3 cm pikad ja kuni 2 mm laiad. Sügisel värvuvad nad algul kollaseks ja enne varisemist punaseks. Okkad varisevad koos lühivõrsetega.
Käbid on kera- või munakujulised, läbimõõduga 1½–2½ cm ja ripuvad 3–6 cm pikkuse rootsu otsas. Ühes käbis on mitukümmend seemet. Lamedad tumepruunid seemned on ümbritsetud kiletiivaga. Seemned valmivad sügisel, 8–9 kuud pärast tolmlemist. Isaskäbid on 5–6 mm pikad ja moodustuvad ainult kuuma suvega kliimas.
Kui metasekvoia kasvab täisvalguses, siis areneb talle jäme tüvi, aga kui teda noorest peast pügada, siis jämedat tüve ei kasva.
Kasvatamine muuda
Kohe pärast metasekvoia avastamist Hiinast hakkasid paljud botaanikaaiad ja arboreetumid seda paljundama. Juba samal aastal saatis Harvardi ülikool ekspeditsiooni metasekvoiaseemneid koguma.
Metasekvoia talub hästi niisket kasvukohta, põuda ta seevastu eriti ei kannata, eriti noorena. Kuivas kliimas saab teda kasvatada üksnes veekogu kaldal või siis, kui teda kastetakse. Saastunud õhku talub metasekvoia hästi, kuid talvel lume sulatamiseks kasutatavat soola ei kannata ta üldse.
Metasekvoiat kasvatatakse laialdaselt ilupuuna parkides ja aedades. Seda kasutatakse paljude suurlinnade haljastuses; näiteks Shanghai haljastuses on metasekvoia kõige levinum puu, kuid levinud on ta ka New Yorgis.
Põhja-Carolinas Apalatšides rajati 1995. aastal 20 ha suurune reservaat, kuhu loodetakse istutada 1000–5000 metasekvoiat, kus teadlased neid jälgida ja uurida saaksid, ilma et peaksid Hiinasse sõitma. Seal kasvab juba üle 200 metasekvoia kolmes salus. Neljas, kõige suurem, kus oli üle 125 puu, hukkus kobraste rüüste tõttu. See on ainus metasekvoiamets väljaspool Hiinat. Avalikkusele loodetakse see reservaat avada 2035. aasta paiku.
1980. aastatel avastati, et teise põlvkonna metasekvoiad, mida USA-s kasvatatakse, kannatavad sugulusaretuse all. Seda põhjustab asjaolu, et esimesed metasekvoiad kasvatati USA-s kõigest mõne puu seemnetest ja teises põlvkonnas oli puude geneetiline mitmekesisus erakordselt väike, mis muutis nad vastuvõtlikuks haigustele ja vähendas nende sigivust. Selle vea parandamiseks toodi Hiinast veel mitme metasekvoia seemneid, et suurendada USA asurkonna geneetilist mitmekesisust.
Metasekvoiat leidub ka Eesti iluaedades, kuid liik on suhteliselt külmakartlik. Üksikud isendid on siin kasvanud kuni 3 meetri kõrguseks. Suurim metasekvoia Eestis on 4 meetri kõrgune puu Kuressaares.
Puu talub talvel külma kuni –25 °C, lühikest aega kuni –30 °C. Kasvupinnastest eelistab metasekvoia viljakaid ja pakse neutraalseid muldi ning vajab kasvuks eelkõige soojust.[2]
Viited muuda
- ↑ Conifer Specialist Group (2010). Metasequoia glyptostroboides. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
- ↑ 2,0 2,1 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Metasekvoia |