Ava peamenüü

Memorial (Мемориал) (ametlikult Memorial: rahvusvaheline ajaloo, hariduse, inimõiguste ja heategevuse ühing ( «Международное историко-просветительское, благотворительное и правозащитное общество "Мемориал"» (Международный Мемориал)); eesti keeles ka Memoriaal) on mitteriiklik Vene ajaloo- ja inimõigusorganisatsioon, mis tegutseb mitmes endise Nõukogude Liidu vabariigis ja mujal. Praegu ühendab ta üle 60 allorganisatsiooni Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Kasahstanis, Saksamaal, Itaalias, Tšehhi Vabariigis, Belgias, Prantsusmaal.

Tegeleb Nõukogude repressioonide uurmisega ja jälgib inimõiguste olukorda postnõukogude riikides.

Ühingu enda sõnul on Memorial rohkem liikumine kui ühtne organisatsioon. Selle liikumise eesmärgiks on levitada ajaloolist tõde Nõukogude Liidus toimunud massirepressioonide kohta ja kaitsta inimõigusi tänapäeval. Memoriali allorganisatsioonid tegutsevad üksteisest sõltumatult. Nende tegevuse koordineerimiseks on loodud 29-liikmeline Rahvusvahelise Memoriali valitsus (Правление Международного Мемориала). Selle eesotsas on valitsuse esimees, praegu Jan Racinski.[1]

AjaluguRedigeeri

1980ndate teisel poolel tekkis grupil vene haritlastel idee rajada memoriaalkompleks Stalini repressioonide ohvritele. Sinna juurde oleksid kuulunud ka vastav muuseum, arhiiv ja raamatukogu. Algatus viis üleliidulise liikumiseni eesmärgiga püstitada vastav ausammas. Aktivistid saatsid ka vastavasisulise kirja 19. NLKP üleliidulisele konverentsile, mis toimus juuni lõpul 1988. Konverentsil võeti vastu otsus ausamba püstitamiseks.

Memoriali loomise orgkomiteed juhtis tunnustatud vene arhitekt ja kunstiajaloolane Vjatšeslav Glazõtšev. Ametlikult loodi Memorial kui ajaloo- ja haridusühendus 26.–28. jaanuaril 1989 Moskva Lennundusinstituudi kultuurimajas toimunud asutamiskonverentsil. Tema esimeseks esimeheks valiti tuntud tuumafüüsik ja dissident Nobeli auhinna laureaat Andrei Sahharov. Pikka aega (1998-2017) juhtis Memoriali ajaloolane Arseni Roginski. Alates märtsist 2018 on esimeheks endine arvutiprogrammeerija Jan Racinski, kes on juhtinud Memoriali elektroonse "Poliitilise terrori ohvrid NSV Liidus" koostamist.

1991. aastal loodi Memoriali inimõiguste kaitsmisalase töö koordineerimiseks Inimõigustekeskus Memorial (правозащитный центр «Мемориал»). Alates 1999. aastast korraldab Memorial iga-aastasi ülevenemaalisi koolide vanemate klasside ajaloo-uurimuslikke konkursse teemal "Inimene ajaloos. Venemaa 20. sajandil".

1990. aastal loodi Memoriali poolt Moskvas muuseum "Gulagi elu ja looming" (Музей «Творчество и быт ГУЛАГа»), mis kollektsioneerib vangilaagrites loodud kunsti. 30. oktoobril 1990 avati Mosvkas Lubjanka väljakul KGB peahoone läheduses mälestusmärk Gulagi ohvritele. Mälestusmärgiks on lihtne kivi, mis pärineb Stalini aja Gulagi prototüübist – vangilaagrina kasutatud Solovetsi saarelt.

Praegust täispikka nimetust kannab organisatsioon aprillist 1992.

Memoriali arhiivi on kogutud andmeid rohkem kui miljoni inimese kohta, keda Stalini ajal represseeriti. Seda tohutut andmekogu kasutas tunnustatud Briti ajaloolane Orlando Figes, kui ta kirjutas oma mahukat Stalini aja inimeste isiklikku elu käsitlevat teost "Sosistajad: eraelu Stalini Venemaal".[2]

Konflikt võimudegaRedigeeri

Vladimir Putini tugevneva despootia tingimustes on riigivõimust sõltumatu ajaloouurimise ja inimõiguste kaitsmisega tegelev organisatsioon võimudele pinnuks silmas. 4. detsembril 2008 otsisid võimuesindajad läbi Memoriali Peterburi esinduse ruumid, kus asub ka Memoriali Gulagi käsitlev arhiiv. Konfiskeeriti 12 arvuti kõvaketast, millel oli kogu Memoriali Gulagi teemaline arhiiv. Seda materjali oli kogutud 20 aastat. Esinduse juhataja Irina Flige sõnul toimus see nõnda kuna Memorial asub võimude jaoks valel pool ideoloogilist rinnet.[3] See aktsioon leidis tugevat rahvusvahelist kõlapinda. Memoriali kaitseks võttis sõna näiteks tunnustatud N Liidu ajaloo spetsialist Orlando Figes, kelle sõnul üritasid Vene võimud Memoriali lihtsalt hirmutada.[4] 20. märtsil 2009 otsustas Peterburi Džeržinski linnarajooni kohus, et arvuti kõvakettaid konfiskeerides on rikutud protseduurilisi reegelid ja need tuleb Memorialile tagastada, mis toimuski 6. mail 2009.[5]

Alates 21. juulist 2014 on Memorial Venemaa registreeritud kui välisagent (s.o organisatsioon, kes saab välisrahastust ja omab mingisugustki poliitilist tegevust).[6] Aastatel 2014–2015 üritas Venemaa justiitsminister Aleksandr Konovalov Memoriali ära keelata, süüdistades Memoriali Venemaa riigikorra muutmise katses.[7][8][9] 10. oktoobril 2014 esitas Venemaa justiitsministeerium palve Venemaa Ülemkohtule likvideerida Memorial.[10] 28. jaanuaril 2015 otsustas Venemaa Ülemkohus Memoriali mitte keelata.[11]

15. juulil 2009 rööviti oma kodu lähedalt Memoriali Tšetšeenia osakonna juhataja Natalia Estemirova, kes leiti sama päeva õhtul metsast tapetuna,[12] pärast seda Memoriali tegevus Tšetseenias katkes pooleks aastaks.

9. jaanuaril 2018 vahistati Memoriali Tšetseenia osakonna juhataja Ojub Titijev (sellel kohal pärast Estemirova tapmist 2009. aastal), süüdistatuna marihuaana omamises. Tõsiuskliku moslemina on Titijev täiskarsklane ega ole kunagi suitsetanud, samuti pole alust kahtlustada teda narkootikumide tarvitamises. 8. veebruaril 2018 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, kus nõuti Titijevi viivitamatut vabastamist ja tema süüasja läbivaatamist Tšetseeniast väljaspool.[13] 19. märtsil 2019 mõistis Šalinski linnakohus Titijevile nelja-aastase vanglakaristuse avatud tüüpi vanglas, millest tuleb ära kanda 1/3.[14]

17. jaanuaril 2018 süütasid tundmatud maskeeritud isikud Memoriali kontori Narzranis Inguššias.[15]

ViitedRedigeeri

AllikadRedigeeri