Max Vaher (17. jaanuar 1897 Vana-Otepää10. juuli 1981 Geislingen) oli eesti vaimulik.

Kooliteed alustas Max Vaher Nüpli vallakoolis, järgnesid Otepää progümnaasium ja Pärnu gümnaasium. 1918. aastast õppis Tartu Ülikoolis keeleteaduse erialal. Õpingud katkestas Vabadussõda, kust ta võttis osa sõjaväeametnikuna. Pärast Vabadussõja lõppu siirdus ta tagasi ülikooli, kuid juba usuteaduskonda, kus õppis 19201924 ja mille lõpetas cand. theol. astmega. Prooviaastal oli ta Põlva Püha Neitsi Maarja koguduses. Õpetajaametisse ordineeriti ta 7. juulil 1925.

Aastatel 19251926 oli ta Avinurme koguduse õpetaja ja 19261944 Paistu Maarja koguduse õpetaja, lisaks oli ta aastatel 19421944 Viljandi praostkonna abipraost.

Põgenes 1944. aastal Saksamaale. Oli aastatel 19451949 Augsburgi Eesti Gümnaasiumi ladina keele õpetaja. 19491950 oli ta Fontainebleaus (Prantsusmaal) ungarlastest põgenike hooldajaõpetaja. Aastatel 19501977 oli ta EELK Baden-Württembergi koguduse õpetaja[1][2].

Viited muuda

  1. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
  2. Eesti Kirik nr. 2, 1972