Mai Lumiste

eesti kunstiajaloolane

Mai Lumiste (õieti Maie-Lea; kuni 1935. aastani Maie-Lea Spirka; 23. juuni 1932 Narva12. jaanuar 1985 Tallinn) oli eesti kunstiajaloolane ja muinsuskaitsja.

Elukäik

muuda

Ta sündis sõjaväelase perekonnas. Õppis Narva 3. algkoolis ja Tallinna 28. 7-klassilises koolis, 1950. aastal lõpetas Tallinna 10. Keskkooli.[1] Pärast I. Repini nimelise Kunstiinstituudi lõpetamist Leningradis kunstiteooria ja -ajaloo erialal 1955. aastal oli kogu tema edasine elu ja töö seotud Tallinnaga. Kaitses 1975 kunstiteaduse kandidaadi väitekirja "Eesti maal ja skulptuur 16. sajandi ja 17. sajandi I poolel".

Töötanud mõnda aega Kunstimälestiste Kaitse Inspektsioonis, täiendas ta end Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi aspirantuuris, mille lõpetas 1965. Samast aastast töötas Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses. 1978. aastast oli Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi Tallinna osakonna peaspetsialist.[2]

Teadustöö

muuda

Tema peamine uurimisala oli Eesti renessansi- ja barokiajastu kunst. Ta oli ligi 15 aastat tegev Niguliste kiriku arhitektuurilis-ajaloolisel uurimisel ja rekonstrueerimisel. Tema juhtida olid ka Pühavaimu kiriku restaureerimistööd.[2]

Kirjutanud rohkesti artikleid ja uurimusi, sealhulgas "Tallinna Surmatants" (1976), artiklid albumis "Madalmaade maalikunst XV–XVIII sajandil" ja koguteoses "Eesti kunsti ajalugu" (1975).

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Tema abikaasa oli arhitektuuriajaloolane Rasmus Kangropool.

Viited

muuda
  1. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. 1996. Lk 282.
  2. 2,0 2,1 "Järelhüüe Mai Lumistele". Sirp ja Vasar, nr. 3,. 18. jaanuar 1985. Vaadatud 9.05.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda